Esmaspäev. Kaja liigub varakult Valka – liiklus on siis veel mõnusalt hõre ja väljas on sõitmiseks juba valge. Igatahes õhtul jääb ta maale. Meie Miiaga liigume kooli ratastel ja Kadi loomulikult jala 
Saan juba vaikselt töölainele kui juba tullakse tundide asenduse sooviga Ajalugu taas. Asendada on teine tund ja õpilased tegelevad mingi kriteeriumitööga paaris ja süleritega. Ega ma suurt ei vaata mis nad teevad, aga enamus siiski tegid just seda õiget asja
Õhtul on meil laiendatud juhtkonna Realcoach poolt tehtud uuringu esitlemine ja analüüs. Kaks tundi ja seda üsna väsinud rahvaga Aga ilus oli kuulata et asjadega on selles grupis küllaltki hästi. Hiljem räägin ka Enega, et ma olen selline poole kohaga liige, et kuidas me seda osa saaksime mõistlikumalt rakendada ja mulle mingi rolli määrata – selle jutu juurde tuleme lähiajal tagasi.
Koju jõudes on Kadi alles saabunud ja Miia trennis. Söön, Kadi teeb ka süüa nii et ka Miiale söök oleks. Seega on toidumure õhtuks kenasti maandatud. Kui Miia saabub, liigun mina Mõmmiga jalutama. Saame minna veel valges, tagasi jõuame pimedas
Teisipäev. Ärkan täna tohutu peavaluga, nii et silmigi ei taha avada! Algas see juba siis kui kergelt koitma hakkas, aga suutsin ikkagi nii magada, et ei kuulnud Kadi jalutamisi mis olla alanud juba viiest. Tal eile läks kurk käest ära ja öösel tõusis ka palavik, nii et tema jääb koju. Meie Miiaga aga liigume kooli ja emme on maal. 
Ei jõua peput toolilegi panna kui juba sajab sisse kaks asendustundi, teine ja viies ajalootund. Esimene neist on sisuliselt kohatäide klassi ees, teevad edasi eilset paaristööd kus ma midagi peale korra hoidmise ja telefonidest eemale ajamise tegema ei pea. Täna on nimelt nutivaba koolipäev...
Aga enne üheksat helistatakse Omnivast, et kuller toob paki 15 minuti pärast Filosoofi. Jõuan kenasti enne tundi siis koju minna rattal. Ootan õuel, koristan veidi aias ja leian aiast nutitelefoni. See on seal vist terve talve olnud, aga vaatame, äkki saame ta elule. Siis tuleb pakk ja lähen seda tuppa viima ning näen, et sisemine uks pole lukus ja siis meenub, et Kadi jäi ju täna koju! 
Nii et ma polekski pidanud koju tulema... Aga noh, kui mälu ei ole, siis ei ole...
Ja siis kooli tagasi. Aega on, tulen rahulikult, et end higiseks ei ajaks. Ilm on suurepärane ja mõnus, linnud suisa röögivad
Ja siis algab ralli... Algatuseks asendustund kus õpilased jätkavad eilset paaristööd. Peale seda oleme Madisega arvutiklassis ja paneme paika MOCK eksami helifailid ning kontrollime kõrvaklapid jms üle. Ja siis taas asendustund, eesti keel, iseseisev kohustusliku raamatu lugemine. Nüüd käivitame arvutiklassis seda MOCK eksamit. Otsustan vahepeal korra hinge tõmmata, võtan kohvi ligi. Aga siis helistatakse kantseleist, et aulasse vaja esitlustehnika üles panna ja et meil kohe algab elanikkonnakaitse koolitus. See koolitus kestab kaks tundi ja siis saab juba ka oma tööga tegeleda millega lasen viieni välja...
Kadi tahab COOP’i grillkana, seega sõidan otse poodi. Lembitu ja Riia nurgal on avarii, liiklus on umbes, kohal on mitu pääste- ja politseiautot. Ühelt pealtvaatajalt uurin lisa ja ta räägib, et kiirabid on lahkunud, ehk et seal oli ka midagi tõsisemat. Hiljem uudistest kuulsin siis, et päästeauto rammis sõiduautot kus neli noorehärrat sees, üks sai surma, üks on raskes seisus...
Miia on mänguväljakul, Kadi kodus, emme maal. Mõmmiga läheme jalutama ja käime ka avariikohast uuesti mööda. Siiamaani nad seal veel puhastavad ja mõõdavad... Teeme seekord raudteeäärse ringi.
Miia on täna asjad üle käte lasknud. Nimelt trenni ei olnud, aga ära ka ei õppinud, käis mänguväljakul ja alles siis hakkasime õppima kui ma jalutusringilt tulin. Oleme korduvalt sellest rääkinud, räägime taaskord üle... Kunagi peab ju see mõistmine ja arusaam tulema.
PEI-DE-TUD
Kolmapäev. Hommikul sõidame Miiaga Tõnissoni majja. Ajan paar pisiasja korda ja sõidan Puiesteele. Saame seal lauluõpetajaga üheksast kokku, tal oli seal telekaga mure ja lahendasime siis selle ära ning sain peamajja tagasi sõita.
Kaja kirjutab, et sai Eesti äpist sõnumi, et piirkonnas on droonioht. Selgub, et kõik selle äpi omanikud said selle teate, kuigi see oleks pidanud tulema vaid Ida- ja Lääne-Virumaa piirkonda. Nimelt siis tõenäoliselt Ukraina droon kaldus või kallutati kõrvale ja see muidugi pidi minema ikka Aovere elektrijaama korstna pihta, seda suisa kell 3:43 (teavitused aga saadeti alles peale seitset). See Aovere jaam on niigi nagu sitahais ninas, nüüd siis selgub, et sitamagnet kah. Nagu üks netikommentaator kirjutas, siis sooviti ilus punkt panna meie häbiplekile aga kahjuks vist drooni ehitaja oli sama firma kes selle droonigi ehitas Igatahes midagi hullu ei juhtunud ja jaam toimib (kui ta üldse hetkel toimiv oli) edasi.
Saan oma kabinetti kui juba tuleb uksest asenduste jagamine. Homme üks tund, ülehomme suisa kolm tundi. Kui nii, siis nii, mis seal ikka. 
Ja päev saab taas jooksmist ja toimetust täis. Südapäeval on ühe õpetaja 70. juubeli pidamine, aga et enne sai just söömas käidud, siis kooki ja suupisteid ei tahtnudki
Nii kui koju jõuan on mõtted juba jalutamise peal. Enne võiks lastele süüa teha. Aga siis saabub Kaja ja läheb Kadiga poodi (Miia on trennis) ja nii ma sellest kohustusest pääsen. Varsti helistab Mõmmi ja teemegi juba suure ja mõnusa jalutusringi.
Veel sellest droonist. Huvitav, et keegi ei küsi millega valitsus ja äpp tegelesid see pea neli tundi kärgatusest teadeteni. Kui info peabki alles nelja tunni pärast saabuma, siis pole seda infot ju tõenäoliselt enam vaja - ise saab näha. Ja lisaküsimus on, et kus see meie õhutõrje on? Mulle tundub, et see oleks suurem prioriteet kui laskemoonatehaste ehitamine ja sinna tootja valimine...
Tsiteerin/dubleerin RMK näoraamatu lehelt RMK juhatuse esimehe Mikk Marrani postitust:„Majandusaasta oli üle ootuste tugev ning see edu on otseselt RMK töötajate ja koostööpartnerite ühise pingutuse vili.“ Ja ausalt, pisar tuleb silma kuidas meie hapra looduse kulul räägitakse metsade maha võtmisest kui edust mida laia maailmaga särasilmil jagatakse. Idioodid kuubis!
Neljapäev. Kaja läheb maale ja tuleb õhtul tagasi, meie ülejäänud aga tööpostidele.
Hommik läheb kärmelt liikvele, algatuseks aulatehnika, siis juba eksamivalve arvutiklassis... Seda eksamit on kolm lõiku, kella kolmeni välja. Vahepealsed pausid on lühikesed.
Neljast algab gümnaasiumi lahtiste uste päev. Mina otseses toimkonnas ei ole, panen vaid aula ja spordisaali tehnika paika. Rahvast käib majast läbi peaaegu 500 õpilast! Aga korraldajatel asi voolab ja loevad oma ürituse igati edukalt läbiviiduks.
Eile oli veel puusas terav valu, tänaseks on see taandunud. Kuigi väsimus on peal, ajan end teistega jõusaali Oleme neljakesi, aga üldiselt ei ole rahva arv meile oluline, kui oleks üle kaheksa inimese, siis ehk läheks kitsaks. Täna aga neli ja asjad sujuvad. Peale trenni pole väsimusest enam jälgegi ja meeleolu on ka kohe parem (Y)
Kodus on kõik kontrolli all ja Kaido on meil külas. Lobame veidi ja siis lähen veel Mõmmiga jalutama. Teeme mingi omalaadse ringi teisele poole jõge.
Reede. Hommik algab aula valmis panemisega ja Eesti Peo korraldusmeeskonnale väikese pettumuse valmistamisega et ma ei saa seda üritust filmida ega pildistada kuna olen asendamas.
Ja siis on asendustund. Ajalugu. Teevad tööd süleris. Edasi on tunnike pausi, elik aula saab korda ja korra saab kopsud õhku täis tõmmatud ning saabub kaks asendamist järjest...
Teises asenduses täidetakse OPVL meetodil etteantud teksti põhjal tabelit. Õpilased on innukad, vaiksed, ei ürita tegeleda millegi muuga - rõõm kohe näha, ausalt! Üheksas klass – teavad, et see mida teevad, annab neil sisseastumiseksamite jaoks vajaliku trenni (Y)
Kolmas tund on kuuendikud. Tunnitöö sülerites. Käin klassis ringija pooltel poistel on brauseri ikooni kõrval ka mängu Geometry Dash aken. Panen neil seda järjest kinni, nad muidugi ei pahanda ja õnneks ka uuesti ei ava – no kuidas saakski, ma olen ju iga natukese aja tagant lähistel
Ja siis saan oma tuppa lõpuks. Kohe kiired õpetajate abistamised ja siis tassin pööningult alla kastid mis mul maale lähevad. Need on mu kunagi siia hoiule toodud omad asjad, saabki nüüd juba maale viia ja seal on üle-talve hoiutingimused nüüdseks tagatud
Annan märku ka Kajale, sest tema tuleb kastidele järele ja siis käime ka Puiestee õppehoones, et võtta sealt tööõpetuse klassist nädalavahetuseks kasutada höövelmasin. Sain mitmel tasandil loa teda kasutada Sellise masina võiks endale ka osta, aga läheb liiga vähe vaja ja hinna poolest pole ka kõige odavam.
Ja siis on selline rahulikum aeg lõpuks. Hommikul saabus sekretärile uus printer, nüüd on aega seda seadistada ja domeenis paika panna. Toimib!
Kodu jõudes me pikalt seanahka ei vea Lapsed loobuvad, meie emmega mitte, nimelt plaanime täna ära maale minna. Käime veel Lidlist ja Lõunakast läbi ning loojuva päikese terava silmavaate all liigume maale. 
Maal meil küll tänaseks erilisi plaane ei ole. Puhkame, sööme, vaatame Eesti ja Keenia vahelist jalgpallikohtumist (mille Eesti penaltidega võitis) ja iluuisutamise MM’i (parimaks kohaks naiste vabakavas Petrõkina 7. koht).
Elisa käis üleeile ja vahetas maal neti koos seadmetega välja. Sain nüüd 5G vastuvõtja, mahupiiranguteta neti ja WIFI 6 ruuteri. Tehnik käis ja pani kõik asjad paika. Ainus asi mis mulle ei meeldinud, et WIFI parooliks ei saanud enam panna väiketähtedega ühte sõna, vaid reeglid on suured tähed ja eritäht... Küll ma otsisin ja AI ka ei osanud aidata, et kuidas seadetes asi lahendada nagu mina tahan (ei ole sellist seadet). Aga siis tõmbasin brauseril Developer Toolsi üles, vaatasin lahtrile mõjuvaid JavaScripti faile, lülitasin kontrollivad skriptid välja ja sain salvestada lõpuks selle parooli mis varem Miks mul seda üldse vaja oli? Sest kõik mu nutikad vidinad kasutasid just vana WIFI parooli ja kogu selle kompoti ümber tegemine oleks liiga palju aega ja vaeva võtnud
Tammeka näoraamatu lehelt: „Täna tähistab 77. sünnipäeva üks JK Tammeka asutajatest, meeskonna motivaator ja massöör ning meie Coop staadoni eest hoolt kandev Vladimir Heerik. Goša sündis Siberis, Vorkuta vangilaagris, barakis nr 13, küüditatud pere lapsena. Kui ta pääses Eestisse tagasi, tuli ta kõva spordimehena 7-kordseks Eesti meistriks erinevatel jooksudistantsidel. 1977. aastal ületas Vladimir Heerik esimesena eestlasena maratonijooksus 2:20 piiri (2:19.57)!” Liitun Goša õnnitlustega, mis sellest et ta minu blogi ei loe Ja loomulikult ei loe ta ka näoraamatut, aga õnnitlejaid postituse all on palju, ei tea kas keegi talle need sealt ka ette loeb
Laupäev. Magan mis ma magan, aga kaheksast olen üleval Kaja on palju varem juba üles läinud. Lammutan asjad õuele laiali, paigaldame Kajaga paksusmasina. Teeme esimese testi ja siis juba tassime kuuemeetrise prussi välja ja laseme esimest korda masinast läbi. Tõdeme, et on veidi vaja freesi peale keerata, et siis uuesti pruss läbi lasta. Kaja paneb maisna käima, üks ühest otsast, teine teisest otsast ja äkki käib mul vasakul roiete alt seljast nõks läbi ning päris kena valuhoog lööb sisse, nii et hingatagi on raske. Put*is, nagu öeldakse! Tõmbasingi selja ära! Tänaseks on siis töö tehtud....
Otsustame siis hoopis Valgasse kolama minna. Vahetame riided ja paneme autole hääle sisse – minek. Selg on jah, erinevates situatsioonides kus on vaja lihaseid kasutada, päris paha 
Valgas käime Läti poodides, siis Eesti poolel. Jalutuskäigu teeme, see viib meid tagasi Läti poolele, sealset laata vaatama. Sööme ja siis juba tuleme mööda maateid Pukka tagasi. 
Oli mõte minna täna Tõrva, et käia emaga surnuaial, aga no selg ei taha kuidagi järele anda, seega ei lähe. Teeme aias õhtusöögiks grilli, patrame naabritega ja lõpuks siis veedame juba aega toas. Kaja käib vannis, oleks ise ka läinud, aga see poos seal minu seljale mugav ei ole...
Keegi kuskil reklaamis filmi Mootorsaed Laulsid. Otsisin selle järelvaatamisest üles ja panin peale. Mõttetu film, taustaks käis, sest ega seal vaadata küll midagi ei olnud...
Pühapäev. Öö valutava seljaga polnud just kõige parem, magada sai, aga pidevalt oli vaja end mingisse poosi seada, et valus ei oleks...
Ja täna pole seljal mingeid paranemise märke. Kohe mitte kõige vähemaidki. Niipalju olen tuvastanud, et selgroo juures on valus punkt, ma kahtlustan et too siis kiirgabki vasakule alaselga. Vahepeal kui kuidagi valesti end liigutada, on valusööst nii suur et tõmbab selja krampi, kõhulihased kõvaks ja hinge kinni... Mitte midagi head...
Hommik Anuga saates on Tuberkuloited. Poistel saab 35 aastat bändi. Oli äge kuulata nende sõnavõtte vanusest, jaksamisest, joomisest ja une tegelikust vajadusest Ühtepidi on ju meeldiv, et kunagised, ja miks mitte ka praegused iidolid, sinuga koos vanemaks saavad, kuidas nende ealised iseärasused on sinuga samalaadsed ja üldse nii ja naa
Kuna kõik minu füüsilisemad tegevused on mõneks ajaks ootele pandud, siis passin niisama. Käin maal jalutamas lähikonna aladel, ilm on jahedavõitu, pilves ja vahepeal isegi piserdab midagi. Lihtsalt tore ja rahulik jalutamine ja omamoodi enesehaletsemine
Ja siis linna nädalalõpu toimetuste kallale. Autos kõrvalistujana oli väga ebamugav sõita. Roolis oleks muidugi veel ebamugavam olnud. Aga saime kenasti linna ära. Nüüd siis vaatame mis lähipäevad toovad, kas jään koju ka või mis üldse edasi saab...