Esmaspäev. Koolivaheaja järgne nädal. Hommik algab rahulikult, kevadiselt. Väljas on plusskraad. Jalutame Miiaga kooli ning poolel teel liitub meiega õpetaja Aav – on tavaline rutiinne jalutamine veidigi teistmoodi 
Üks süler on vahepeal ära koolnud – ei tunnista kõvaketast. Alguses arvasin ikka et Windows on lolliks läinud, aga kui uus kloon peale sai, oli tulem sama. BIOS sai ka uuendatud, ikka sama. Lasin siis USB pulgalt installi käima – ikka ketast ei leia. Võtan süleri sülle ja lähen Kernelisse.
Saan Kernelist kooli tagasi kui helistatakse, et süleril oli BIOS seade AHCI/Raid On tagurpidi. Krt, ma ju käisin BIOS’is ja olin ka selles kohas, aga midagi muutma ei hakanud, kuna BIOS on parooli all ja ma ei uskunud et see seade siis iseenesest kuidagi muutunud on...
Koju liikudes käin Kernelist läbi, võtan COOP’st grillkana ja liigun koju. Nüüd saab kohe söödud ja ma võin Mõmmiga jalutama minna. Hiljem teeme Miiaga inglise keele sõnade kontrolli ja vaatame telekat. Emme on täna Valgas aga jääb öömajale Pukka.
Loen ja imestan: sotsiaalmeedia platvorme on antud kohtusse sõltuvuse tekitamise eest?! Ma saan aru, et võib sõltuvust tekitada, aga... ...millest ei või sõltuvust tekkida? Ma pole kuulud, et mängukirjutajaid siiani oleks kohtusse kaevatud?! Relvad tapavad ja autod on ohtlikud... Ega mulle ka ei meeldi, et lapsed kõik sotsiaalmeedias istuvad ja konutavad, aga see on siiski minu kui lapsevanema mitte äpiloojate teema – kas mitte?
Teisipäev. Olen ilusti juba koolis, elu käib. Üks õpetaja tuleb, et ma talle appi läheksin. Annan abi ära ja siis hakkan otsima kus mu telefon on. Et otsingud tulemusi ei anna, siis tõenäoliselt on see kodus. Läbi akna on näha, et Ain on täna rattaga tööle tulnud, mõni aeg hiljem sõidan sellega juba kodu poole
Ilm on ilus, piisavalt kuiv, libedust enam ei ole. Käin rattaga suts sinna ja tagasi ära. Tegelikult võiks endagi voki talvekorterist välja tuua, aga enne peaks ta ikka hooldusesse ka viima
40 riigi saadetud sülerit on veel ootel (kuna kapp pole veel saabunud). Tuli mõte uus kloon neist teha, veidi puhtam ja läbimõeldum.
Peale kooli kodus õpime Miiaga asjad ära. Lapsed on söönud, teen siis endale vareenikuid. Nii kui söök valmis, saabub Kaja, aitab mul vareenikud nahka pista Ja siis käime Mõmmiga jalutamas. Alguses saame vihma, teine pool on juba palju mõnusam (Y)
Kolmapäev. Hommik algab suure päikesepaiste ja selge taevaga. Ilus! Liigume Miiaga kooli. Miia küsib kooli väravate juures, et kuna lõpuks ka väravad paigaldatakse. Jah, sügiseni kestis õueala uuendamine ja väravad on siiamaani puudu. Aga mõni tund hiljem, nagu tellimise peale, tuldi väravaid paigaldama
Saan rahulikult virtuaalmasina teemadega tegeleda kui Heiki sajab sisse. Tal vaja arstil ära käia ja et kas saan tundi asendada. Nii ma siis neljandast tunnist olen etteplaneerimata asendaja... Aga, asjalood lähevad nii, et tal läheb aega ja saan ka viienda tunni sama klassiga tööd teha Ja varasemalt planeeritult siis ka kuues tund on asendamine 
Peale kooli saab kodus söömas käidud ja seitsmeks tagasi kooli liigutud – jalgpall. Saime üle pika aja kuus meest kokku ja oli tore mängida. Ja nagu ikka, lisaaega ei tohi juurde panna, siis saab keegi katki ja selleks on seekord Kari. Eks ma oma varvast olin ka suutnud veidi togida nii et läheb nüüd mõni päev ka selle ravile :P
Neljapäev. Koolis saan tunnikese toimetada ja siis algab mul veebiistungi ülekanne Tartu kohtumajast. Me siis jätkuvalt kakleme Filosoofis meie krundi taha jääva maatüki servituudi ja tee teemaga. Täna tahetakse asi lukku panna, aga ei saa, allkirjastamiste tähtaeg on Esmaspäev. Seda esmalt seetõttu, et üks puudutatu oli matustel ja teisalt seetõttu, et ma küsisin küsimuse mis kõik õhku ahmima pani. Nimelt on Realtor OÜ rahatu ja registrist kustutamisel, et kui me kõik alla kirjutama, viskab pankrotiavalduse, meie ei saa raha ja tema saab oma servituudi ikka. No näis mis sellest välja tuleb, targemad tegelevad (Y)
Istung läks pikalt ja ma ei saanudki lõpuni olla, vaja oli asendama minna See sõna on varsti nagu sõimusõna juba
Ja siis kiire söömine, mõnede tekkinud murede lahendamine ja siis veel üks asendustund...
Hiljem on jõusaal. Minna muidugi ei viitsi, aga vean kohale ja saab igati OK. Täna on meid suisa kaheksa inimest.
Peale jõusaali sööme kodus kõhud täis. Kaja on maal, seega menetlen lapsed ja nende õppimised ära ning jõuan veel ka Mõmmiga ühe veidi lühema jalutuskäigu teha (Y) 
Reede. Ilm on taaskord päikeseline ja hommik kuiva maa ning jäätunud lombikestega. See on täpselt selline aeg kus on tore ringi jalutada, aga on vaja kooli minna. Miia saab veidi rohkem jalutada kuna kooli juures avastab, et kehalise kasvatuse riided jäid koju.
Hommik algab juba sellega et otsitakse tundidesse asendajaid. Mul päeva peale juba üks tund on, tulen siis nii palju vastu, et võtan ühe tunni veel, kuigi tahetakse neid rohkem panna, ma loobun – vaja oma tööd ka teha, viimasel ajal neid asendusi ongi liiga palju olnud.
Hommikul käin Puiesteel probleemi lahendamas ja toon sealt ühed kõlarid peamaja klassi. Tagasi tulen jala, ilm on jätkuvalt ilus, päikeseline ja mõnusalt kevadine – loodud jalutamiseks
Ja siis Hispaania keele asendus ning nüüd saab rahulikumalt tööd teha ning otsi kokku tõmmata. Muusikute ruumis käin ka võimendiga mässamas milles ventilaator ebameeldivat müra tekitama hakkas...
Peale tööd lähen rongile, et maale sõita. Seekord siis viiesele rongile. Kaja aga liigub Valgast otse Tartusse laste juurde
Raudteejaamas lähen nagu ikka kolmandale perroonile. Avastan aga et olen ainus inimene. Teler näitab vist ainult teise perrooni infot ja selle järgi läheb rong alles kaheksast Pileti peal ka infot ei ole, sülgan tuld ja lähen vaksalihoonesse tagasi. 
Õpetaja Helian just liigub siin. Vahetame paar sõna ja kurdan, et muhvigi aru ei saa Vaatame koos telekat mis on jaamas ja seal on näha, et nii minu rong Valga poole kui tema rong Piusa poole lähevad mõlemad esimeselt perroonilt, kümneminutilise vahega. Imelik, aga nii on. Ja siis saabub Tallinnast rong mis koosneb kahest rongist, see siis haagitakse lahti, esimene paneb Valga peale ja tagumine veidi hiljem Piusale Nüüd ma siis saan ka aru
Et hiljem linnast minema sain siis ega suurt väljas enam midagi teha ei saa. Kütan ja vahin telet ning toimetan arvutis. Ahjaa, poes käisin ka ja avastasin et saun on kaheksani, küll ma vaagisin seda sauna minemise mõtet, aga lõpuks ikkagi ei viitsinud minna. Avasin hoopis veini ja lasin ajal lihtsalt kulgeda.
Laupäev. Öö on väga rahutu olnud, ei tea millest. Küll olid lihased (jõusaalist) liiga kanged, küll oli palav vms... Ärkasin mitmeid kordi ja lõpuks vaatasin et päikesekiired hakkasid akna taga sädelema ja kartsin et kell on juba väga palju. Kaheksa oli.
Selge, siis teengi täna väikese matka. Kütan enne boileri soojaks, söön, laen telefoni. Jalgratta vaatan üle ja pumpan kumme, plaan on osa matkateest rattaga ette võtta. Ja siis juba „teele, teele, kurekesed”...
Kell on pool kümme kui minema saan. Minekusuund on Tartu ja seda raudteeäärsetel aladel. Rattaga sõidan nii kaugele välja kui kannatab, siis panen selle ühe puu külge ja edasi terendab mind jalgsi käik. Ilm on juba plusskraadis, tuult ei ole ja päike paistab. Maapind on veel tahe, siin-seal hakkab kergelt sulatama. Enamus teest on üles ja alla ning üsnagi traktorite poolt roobastesse või sigade-songermaaks sõidetud. Jalutan välja ühe raudteekurvini kus ida pool raudteed on üks pisike elamine kohe raudtee ääres. Sealt edasi enam raudtee kõrvalt mingeid rajataolist ehitist edasi ei läinud; kohatisel lumel olid inimese ja suure koera käpajäljed. Koerad on aga minu hirm, õnneks kuulda ei olnud midagi. Tegelik plaan oli kaugemal minna, aga et nii kaugele kui nägin, oleks ainult liipreid mööda pidanud käima. Otsustasin hoopis tagasiteele minna, aga et jaks oli otsas, siis enam üsna sulanud poriteed mööda liikuda ei tahtnud vaid liikusin peamiselt mööda raudteetammi. Võtsin ratta, üritasin juttu teha ka mingi tüübiga kes aga ilmselgelt suhelda ei tahtnud, hüppasin ratta selga ja sõitsin koju. Oleks ma selle teekonna pealelõunal ette võtnud, oleks pori sisse juba alguses kinni jäänud või pidanud liipreid mööda minema, aga liiprid polnud minu soovitud plaan
Kodus söön kõhu korralikult täis ja keeran magama. Mitu tundi keerlesin, ei saanud korralikult und. Hiljem siis sai õuel toimetatud ja uuesti veemahuti kuumaks köetud ning mind ootas rongisõit Tartusse.
Raudteejaamas on peale tulemas neli inimest. Ma arvasin küll, et õhtul ei liigu enam kedagi Aga väljas on juba pime, veel on päikesekuma loojangupoolel aga tähed juba säravad.
Kadi kirjutab kui ma rongis olen, et kui Tartusse jõuan, võin talle kohe autoga Külitsele järele minna. Kirjutan emmele, et äkki toob mulle auto raudteejaama, aga käime hoopis kõik koos Kadil järel. Hüppame ka Maximast läbi ja edasi juba kodused olemised.
Pühapäev. Kadi läheb hommikul jõusaali. Käib Gym24’s, aga et seal käib väga palju inimesi, siis ta valiski endale hommikusema aja kus on veidi vähem külastajaid Meie ülejäänud käime poeringil: Magaziinis ja Alko1000’s. Esimesest sai Õnne jaoks kraami, teisest juba endile.
Kaheks liigume aga Kambjasse. On naistepäev ja ühtlasi ka Lille sünnipäev. Kuigi Lille ise elukaaslasega Tartus elab, teeb istumise Kambjas kodutalus kus nüüd Annika oma perega elab Kohal on siis õed ja vennad oma elukaaslaste ja lastega ning vanaema
Kambjast tagasiteel käime Liisu Lilledes – vaja ju ka oma naisperele naistepäevalilled võtta. Rahvast oli poes väga palju, aga müüjaid oli ka palju, seega läks üllatavalt kiiresti arvestades rahvahulka.
Lubasin Lillele ja külalistele, et jagan neile ühte videot mille ma filmisin 2006. aastal kus Lille luuletust loeb. „Karu elab loomaaias”. Küll ma otsisin oma ressurssides ringi, lõpuks leidsin ühe vana välise kõvaketta pealt selle ka üles Tuleks kõik oma kettad üle vaadata ja asjad koondada, liiga laiali on need kõik...