Esmaspäev. Nädalavahetuse kurguvalu järgselt on nohu tulnud, korra hommikul mõtlen kas ikka läheme Miiaga kooli, sest ka tema köhib. Aga peale hommikusööki paistab mõlemal juba asi parem.
Ilm on päikeseline ja soe, vananaiste suvi on oma täies hoos või lihtsalt ära jäänud suvi on nüüd veidigi oma jõudu näitamas...
Tööl on palju pisiasju õpilaspiletitega. Ah minu tagasihoidlikkust, pole siin midagi pisiasjad 
Võtan ette ka valvurite masina kloonimise, et äkki ikka saaks uuemas masinas kasutada nii vana tarkvara kui ka uut. Lootused on suured 
Ühel õpilasel varastati elektri-tõukeratas kooli juurest ära. Ajasime kaamera jälgi, aga päike paistis nii kenasti sinna peale, et midagi tuvastada polnud võimalik. Aga poisil oli äpp mis näitas iga 20 minuti tagant asukohta. Nii ta siis lõpuks vanemaga läks aparaati otsima ja leidis ka, ühe teise kooli juurest. Tüüp oli oma tõuksi peal vedanud siis seda varastatud tõukeratast – meil oligi suur küsimus et kuidas saadi erivõtmega käivitatav tõuks ära varastada ja minema sõita
Väga tore on saada meili nimega ’Meeldetuletus’, et homme on mingi varemalt teadmata üritus, et selline asi üldse toimuma peaks Nii et kui jääte mõne asja saatmisega hiljaks, siis ärge tehke väljagi, et varem pole midagi kokku lepitud, saatke kiri pealkirjaga ’Meeldetuletus’ ja laduge info sisse
Kadil oli täna kehalises 50 meetri jooks. Ja kuigi ta oli haige ning tema põlv on täiesti vigane, jooksis ta selle ajaga 7,6 sekundit ja oli klassi parim nii poiste kui tüdrukute seas Ja loomulikult oli ta ise ülirahul ning väga rõõmus (Y) Mulle väga meeldiks kui ta oma põlve juba korda saaks, jookseks meil Eesti meistrikski veel! Arsti aeg on kuu lõpus...
Õhtul käin kliendi juures. Oleks saanud kõike korraldada ka üle Teamvieweri. Aga noh, veidi peatuulutust kulus marjaks ära. Peatuulutust sai ka hiljem kui Mõmmi ja Kajaga jalutamas käisime Algselt arvasin küll, et suurt ringi ei jaksa ja keeran varem ära, aga väljas olles enam seda tunnet ei olnud 
Teisipäev. Öö veedan diivanil, nii saab ehk Kaja paremini magada kui ma öösel külje all ei lõrise ega nina nuuska Aga ma ei tea kas siis sai...
Kadil on palavik, seega jääb koju. Miia läheb rattaga kooli ja mina murran pead kas minna Puiesteele jala, rattaga või bussiga. Kell aga liigub kiirelt, seega jala mõtte lükkan eemale, lähen kuuri juurde ja selgub, et eile jäi ju ratas kooli. No siis on pilt selge – bussile.
Puiesteel teen oma asjad ära, siis parandan ära õpetajate toa ukselingi ja avastan, et läpaka kapp on kuum. Hakkan siis asja harutama – mitmed sülerid on bluescreen’ga ja töötavad täistuuridel. Seda siis tõenäoliselt juba terve nädalavahetuse... 
Peamajja liigun tagasi jala. Tuulutan pead ja võtan ka mõned postikleepsud
Ning siis jätkub õpilaspiletite möll. Vahepeale saab ühte Lenovot näpitud mis ei toiminud, aga sellele oli vaja Lenovo installiplaati ja et seda kätte saada oli vaja nii palju lolli vaeva näha...
Ja lõpuks kui koju jõudsin, oli pingelang ja pea läks otsa paksuks koos ninaga. Puhkan. Lastel olla kõht täis, siis ei kiirustagi toidutegemise lainele. Varsti saabub ka emme ja siis on plaan jalutama minna, aga emmel on täna küla peal käik, seega ta meiega jalutama ei tule.
Meie Mõmmiga aga võtame bussi ja sõidame pisut teisemasse kohta, et siis teha ring ja koju jalutada – need lähitänavad hakkavad juba ära tüütama 
Ja siis mahub õhtusse korvpall ja jalgpall enne kui uni maha murrab.
Lõppkokkuvõttes on kõigis meie hädades süüdi Eeva kes ei suutnud nõrkusele vastu panna ja pidi seda neetud õuna sööma!
Kolmapäev. Tänane öö oli peaaegu magatav. Päevatooni annab vesine nina ja no loomulikult on porgandi hääl jätkuv ja julm
Täna on siis see päev kus ma virtualiseeritud kaameratarkvaraga püüan reaalellu jõuda. Aga ei, ’video memory is not enough’ saan iga kaamera pildi laadimise peale (nii nagu selle tarkvara testimine Windows XP’st uuemategagi) ja kuigi ma kõik võimalikud seaded läbi proovisin, ei saanud eluvaimu sisse. Järgmine võimalus on võtta uus masin ja panna vanem Virtualbox nagu AI soovitas, aga vaatab kuna sellega siis edasi tegeleb...
Lõuna ajal käib meil Filosoofis korstnapühkija. Et kellegi teise õlule seda polnud lükata, siis käisin ja menetlesin oma korteris teda ise. Õnneks ei läinud kaua ja rattaga edasi-tagasi liikumine on ju kiire (Y)
Täna tahan rongile minna et maale sõita, aga veel kümme minutit enne rongi väljumist istun koolis laua taga ja on mõned lollid detailid mis vajavad kindlasti ära lahendamist. Ja kui rongile saan, siis on hirm, et mingid detailid vajavad veel tegemist ja ka kohapealset kohalolu, et siis tähendaks see kas poolel teel rongilt maha minekut või õhtusega tagasisõitu...
Aga ei tulnud seda kõnet. Seega oli kõik hästi ja sain maal hakata kohe tegelema sellega milleks tulin: sisehoovi poolse tuulekasti värvimisega. Aga nagu asjadega ikka, enne vaja eeltööd teha, siis töö ja siis järeltöö asjade kokkupanemise ja puhastamise näol. Kui muidu läks kokku üks tund ja 45 minutit, siis värvimist oli selle aja sees vaevalt 20 minutit... :P
Samal ajal mängisid Soome ja Gruusia korvpalli meistrivõistluste veerandfinaali mängu. Jälgisin ka poole silmaga Ja ära tuli! Ära tuli see soomlaste võit! Üsna kenakese skooriga, nii et saab naabrite üle igati rõõmus olla (Y)
Peale värvimise toiminguid käin rattaga poes süüa ostmas. Päike on juba madalal, piilub üle puude. Käin rattaga ka seal kus raudtee ääres kaevatakse, aga päris masinate juurde oma nina ei topi, sest tööd ikka veel käisid. Sõitsin hoopis koju tagasi, vedasin päikesevõtu tooli välja ja viskasin poolenisti pikali, süües oma sööki ja nautides sooja õhtut. Pärast juba toimetasin toas, tegin kirjatööd ja vaatasin telesaateid. 
Pukas elavad rastad teevad mingit jalutuskäiku Pukast Türile. Aga nende minekut üritatakse takistada. Keegi olla politseile teatanud, et need narkootikume seal tõmbavad ja nii neil tuli politseiga veidi tegemist teha. Otsiti nad läbi ja uuriti plaane Oh seda inimlikku õelust!
Kui räägitakse UFOdest, siis kõik näevad UFOsid, kui puumast, siis näevad kõik puumat Nimelt olla Lätimaalt üks plehku pannud ja seda siis nüüd nähakse Võru-, Põlva- ja Valgamaal, isegi Põhja-Eestis olla nähtud! Postimehe lugu on aga ühe Tõrva valla elanikuga...
Ahaa, avastasin uudise kus kirjutataksegi Palupera-Puka vahelisest raudtee kurvide õgvendamisest, et rongid saaksid liikuda 160 km/h. Huvitav lõik projekteerimise materjalidest: „Palupera–Puka raudteelõik vajab rekonstrueerimist militaar- ja tsiviileesmärkidest tulenevalt. Militaareesmärkidest lähtuvalt tuleb amortiseerunud pealisehitus Palupera–Puka lõigul asendada uue materjaliga, et võimaldada sõjatehnika vedamist mööda raudteed Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide vahel.„ Ja kui huvitab, siis hankedokumendid leiab SIIT.
Neljapäev. Esimene äratus oli öösel kell kaks. Kirjutan seda lõiku järgmisel päeval ja üldse pole meeles miks ma üles ärkasin... Aaa, meenus, kuidagi nagu jahe oli olla. Tundub, et põrandat mööda hiilis õuest jahe õhk sisse ja siis vist madrats oli teki all olles jahe tunda ning see segas magamist. Oleks ikka pidanud kõik aknad õhtul kinni panema ja toa vaheukse ka – järgmine kord olen ehk targem, praegu panin infrapunasoojendi järele.
Teine ärkamine oli veidi rohkem kui tund enne äratuskella. Pea valutas, nina oli kinni ja üks silm kuivas. Juba õhtul oli see silm kuidagi imelik. Igatahes tilgutan silmatilka ja võtan peavalu tabletti. Padi muidugi on ka väga vale ja eks see annab siin ööle oma tooni juurde. Igatahes suudan uuesti uinuda ja järgmine äratus on juba kella peale.
Mul on rongini 23 minutit aega. Kümne minutiga sean enda korda, viis minutit veedan aias õunu võttes ja siis juba liigun raudteejaama. 
Inimesi on peale minu üheksa. Võtan rongis idapoolse serva, sest just sealpool on mingid suured kaevetööd raudtee lähistel, tahaks näha mis seal toimub Mul on tunne, et hakatakse vist kurvi õgvendama, aga seal on korralikult vaja pinnast ära vedada. Seega ei imesta miks siin kümmekond koppa on
Aga ülejäänud tee päike tõuseb siinpool istudes. Ei ole üldse mõnus Enamuse tee olengi silmad kinni. Peatustes lisandub inimesi, Paluperalt küll vaid üks õpilane, ruumi on rongis palju. 
Raudteejaamast liigun otse kooli. Varsti saabub Miia, on teine rahul, et emme hommikul nendega oli (tavaliselt kui me ärkame on emme juba ammu tööle läinud). Miial on täna üks tund ja siis minnakse klassiga maisipõllu labürinti.
Mina aga toimetan paljude pisiasjadega. On suur nohu ja olemine kõige parem ei ole. Aga saame hakkama. Õhtuks on jooksmisest igatahes toss väljas
Kodus saab puhatud. Emme saabub hiljem, aga kui saabub, siis sööme ja läheme jalutama, Mõmmi meiega. Jalutame ammelinnas suurema ringi nii et Liisi elamine jääb ka teele. Tal on parasjagu koer õuel, helistan Liisile endale ka ja ajame aias törtsu juttu enne kui kodu poole tagasi liigume.
Charlie Kirk lasti maha. Kes ta oli? Minu jaoks üks hea väitleja kes oskas inimesi mõtlema panna. Jälgisin teda mõnda aega TikTokis, ei saanud temale suurt keegi vastu. Eks see paljusid ka vihastas, aga paljud ka imetlesid teda. Väga argumenteeritult suutis ta vastu seista soorollide nullistamise absurdsele ja immigratsiooniteemadele. Oli veidi ülbe olemise ja teinekord karmi ütlemisega, aga nauditav...
Reede. Hommik viib mu peamajja, aga üheksaks lähen Puiesteele. Seal saab lahendatud mõned murekohad ning siis liigun linnavalitsuse kaudu baasi tagasi. 
Eile kuulsin uudistes, et Kaitseressursside amet teeb koostöös Lennuakadeemiaga gümnaasiumi astmes mõnes koolis droonitehnoloogia õppemoodulit. Asi hakkas huvitama ja täna rääkisin direktoriga ning saatsin mõned kirjad, et uurida kas ka meie koolil oleks võimalik selline moodul avada.
Kaamera masinast alustan uut klooni tegemist ja selle siis üritan vanema VirtualBoxiga nüüd üles tõmmata. Lasen pea viieni välja, aga tulemust kahjuks ei ole, ikka sama loll teade iga kaamera laadimise peale 
Mõistus on otsas, tuleb end taas koguda enne kui uue mõttega välja astun
Miia tuleb peale tunde ja õhetab, kohe aru saada et mingi jama on. Võtan ta kiiresti kalli-haardesse, nutab südantlõhestavalt. Lõpuks kui rääkida suudab, siis selgub, et rahvatantsust praagiti ta välja. Jah, tüdrukuid on palju kes tahavad minna ja poisse vähe, ju siis tuli mingi selektsioon teha ja kahjuks seekord tema valituks ei osutunud. Ei saa ega oleks ka mõistlik siin nõjatuda „oma töötaja” positsioonile, sest Anita peab temaga lõpuks tegelema ja eks ta ise teab mis on tema kriteeriumid ja vajadused millele Miia lihtsalt ei vastanud. Eks ma lohutasin teda ja vajutasin ikka ka seda nuppu, et koorilaulu ja rahvatantsuga mõlemaga tegelemine oleks lõpuks niikuinii üsnagi keeruline, olen seda siin juba kuue aasta jooksul näinud. Ja ise ütles veel hea punktina välja selle, et siis saaks äkki ikkagi tantsurühma kuskil Kastani tänaval mille flaieri ta siin paar päeva tagasi sai
Kooliaias on rebaste retsimine, enne lahkumist käin ja uudistan seal ka veidi. Tundus lahjem kui varasematel aastatel
Hiljem kammime emmega ehituspoodides, teeme eeltööd homseteks ostuvajadusteks, enne kui Kaidoga maale liigume
Laupäev. Täna on maale ehitama minek. Kuna Kaido autoga on probleeme, siis võtame ta koos Kaja ja Miiaga ise peale. Algatuseks käime K-Rautas armeerimisvõrku ja armeerimissegu ostmas, selgub aga et nende laopidamine on veidi vale ja segu tegelikult ei ole. Käime siis ka Bauhofis, aga et see avatakse üheksast, siis peame parklas aega parajaks tegema enne kui saame lahkuda.
Alustame maal vundamendi armeerimisega. Kahjuks saan aga väga vähe abiks olla, segu panek seinale on minu poolt liiga kohmakas ja saab kiiremini ning lihtsamini kui Kaido seda ise teeb, mina lõikan vaid võrku ette ja toimetan nipet-näpet asjadega. Ausalt on endal suur loidumus peal, on olnud töötihe nädal, kurguhaigus, ja need asjad on mu ära kurnanud...
Kaja korjab kokku õunad ja sõidab Tõrva, et tegeleda ema teemadega. Kui ta saabub, toob söögid ja meie lõpetame armeerimise töö. Ja siis vaatame Kaidoga, et kell on paljuvõitu et hakata välja vedama kõiki tööriistu ning siis suvemaja karkassiehitusega alustada. Pärast ju vaja kõik riistad ka kokku korjata, et selle jama peale läheb liiga palju aega ja tööd jõuaks väga vähe ära teha. Nii lükkame ehitamise uude nädalasse. Ostime veidi tööd ja teeme valmis korstna torud pliidist korstnajalga. Nüüd vaja veel korstna auku kuidagi suuremaks teha, aga täna tolmutada ei viitsi
Liigume Tartusse tagasi ja paneme Kaido rooli Talle sõita meeldib, endal oli aga ilge unekas peal, nii et käsi pesi kätt
Kodus keeran magama. Panen telest Tammeka – Levadia mängu, aga ega eriti ei vaata Poolajaks aga ajab Kadi mu üles, et nüüd on aeg Tammekale platsi äärde minna. Kuigi ma üldse ei viitsinud, siis ajasin kargud alla ja nii kui õuele saime, lõi olemise värskeks.
Tammeks pani Levadiale kenasti vastu ja mäng lõppes 2:2 viigiga. Üllatus täiega, aga meeldivat sorti. Rahvast oli omajagu, kohal isegi käputäis korralikku fänlust tegevaid levadialasi. Ka meie fännidel oli trumm väljas, aga kes iganes seda tagus, ei mänginud rahvaga kaasa vaid tagus ise mingit jura ka siis kui rahvas mingeid hüüdeid tegi, ehk et lihtsalt segas fänlust. See tegi nii tigedaks, et oleks tahtnud talt trummi lihtsalt ära võtta... Aga ma talitsesin ennast. 
Ja peale mängu vaatamist sai kohe sauna. Üle pika aja tuli ka Kaja saunamõnusid nautima (Y)
Pühapäev. Hommikul on suured küsimused, et kuhu võiks minna. Ma oleks hea meelega kuskile loodusesse läinud, aga lastele ei kõlvanud. Kaja vaatas mingeid laatasid, aga mind ükski ei kõnetanud. Lõpuks läks nii, et ei läinudki kuhugi. Tegelesime kodutöödega ja lõpuks läksime Lõunakeskuses. Ja see oligi kõige targem idee, sest Kaja sai endale dressid ja mina sooja jope.
Kodus tagasi liigun kuuri koristama. Seal on palju IT kama mis vaja läbi sorteerida ja laiali vedada. Mitu tundi toimetamist, aga asi sai palju parem.
Taarat on mitu kartulikotti tekkinud. Otsustan ’kalla’ taaramasina kasuks. Nii sõidame lõpuks Puiestee RIMI juurde. Avad luugi, valad kaks kotitäit sisse, sulged luugi ja ootad. Toimib küll, aga kui on kaks tavamasinat ja siis kahekesi teha, saaks kiiremini
Päeval on Kreeka - Soome korvpalli pronksi mäng, vaatame selle teist poolt. Soomel ei jäänud palju puudu, võiks öelda, et millimeetrite mäng, aga liisk langes Kreeklastele. Vahepeale vaatame veidi jalgpalli ja siis on juba finaalmäng Türgi – Saksamaa vahel. Ka siin olid vahed väga väikesed ja võitjaks tuli Saksamaa.
Kaja helistas Miiale, selgus, et ta on Tammekal mängimas, aga meile teada ei andnud et nii kaugele läks. Paha, paha! Ja siis Kaja kutsus ta tegelikult koju, aga 45 minutit hiljem helistades oli ta ikka veel mänguväljakul. Hmmm?! Ja siis läks ka veel 20 minutit enne kui saabus. Igatahes tuli, tervitas, ja kadus kiiresti vannituppa potile, ja siis juba dušši alla – teadis, et pragada ta jälle saab Aga emme väga ei praganudki.
Tõelised probleemid on maailmast otsa saanud, nüüd on vaja tegeleda limonaadi pudelitega mis näevad välja šampuse pudeli moodi. Kõlab täpselt nii, et kui peidame midagi ära, siis seda ei olegi enam kunagi olemas. Mina siiski eeldan, et kodus lapsevanem tutvustab alkoholi ka oma lastele, et need siis näeksid ära selle võlud ja valud, mitte et hoiame asja vaka all ja siis laps ise saab kunagi eriti valusad vitsad kätte...