Esmaspäev. Vihmane ja hämar hommik. Magaks veel pikalt kuna eile sai pea südaööni jalgpalli vaadatud... Lastel veab, kool on läbi, saavad kodus põõnata.
Liigun rattal kooli. Suur vihmapilv katab Eestit, aga Tartu kohal on hetkel hõredam ala ja saan üsna kuivalt majja.
Kuigi ilmad veel soojad ei ole, panen kliimaseadme serveriruumis käima, esmalt seetõttu, et ära ei unustaks, teisalt aga seetõttu, et piisab ühest kuumemast päevast ja see katusealune ruum on kuum mis kuum 
Täna tuuakse mulle arvuti mis sai kunagi raamatupidamistarkvara serveriks tehtud ja millel on vanust 20 aastat. Jookseb XP peal ja töötab kenasti siiamaani, ei ole ketastel midagi viga ja ka kondensaatoridki emaplaadil on terved. Mureks oli, et ekraanipilt kipub vilkuma, aga kui mina panin VGA kaabliga, siis toimis viperusteta. Selle lahendusega ta ka tagasi läks 
Õhtul saab jalgpalli kaetud: MM-valikmäng Eesti ja Rootsi vahel, 0:1.
Taustal käib vahepeal Riigikogu täiskogu istung kus arutatakse liikluses kaamerate kasutamist ja sellega kaasnevat jälgimise võimalust. Ma ei tea, minu arust on see paras foobia, aga võimalik, et mu silmaring selle koha pealt sõna võtmiseks on liiga väike
Teisipäev. Pidev tegelemine igasugu pisiasjadega. Lõunat sööme kolme õpetajaga koos Vaksali kohvikus ja siis pisiasjade päev jätkub.
Kaido on maal, teeb aknapõski (Y) Õhtuks on tervele esimesele korrusele ring peale saanud. Hea, kui asjad vaikselt edasi liiguvad!
Emmel on pikad õhtud enne puhkust, teeb mingeid asju ette. Mina käin rattaga kliendi juures. Hiljem ma jalutama ei jõua, tegelen kodutöödega ja siis jalgpalli lainele õlle seltsis.
Kolmapäev. Täna läheb taas vihmale, aga vahet sel, ma niikuinii tööl. Laual ootabki nimekiri töödega mida siis järjest lahendama hakkan.
Üks suurematest töödest on käima panna kõik rendiperioodi lõppu ootavad sülerid, et neil BIOS paroolid maha võtta. Tüütu töö, aga vaja teha. Kaks sülerit mul miskipärast käima ei läinud, ei võtnud voolugi sisse...
Uurisin firma kohta kes vana elektroonikat tasuta ära viib, nüüd siis on vaja selgeks teha palju meil seda kama on mida ära saata. Nii et saab pööningul ringi kolatud.
Kui koju jõuan, on Miia Helena juures ja Kadi liigub ära Maxima juurde, et emmega poes kokku saada ja toidukraami osta. Hiljem toon Miia küla pealt ära. 
Vihma sajab, seega jalutama ega jooksma ei lähe. Viimase aja jalgpalliõhtud on pikale veninud, nii et täna ütlen jalgpallile EI ja lähen normaalsel ajal magama.
Neljapäev. Vihma kallab nii mis kole kui kooli lähen. Jope on pluusini märg seljas. Kuivatada ka kuskil teda ei ole...
Ennelõunal on mul silmaarst Fortuuna tänaval. Ikka veel kallab väljas, aga midagi pole teha. Hüppan ratta selga oma märja jopega ja vean enda kohale. Nüüd on jope juba nii märg, et käsigi ei taha varukast välja tulla 
Silmaarst teeb igasugu uuringuid. Õnneks ei vaja ükski neist füüsilist sekkumist. Üks masin viskab korraliku valgushelgi silma, nii et kümmekond minutit on maailm hoopis valgem ja teisemates toonides Lõppkokkuvõtteks tunnistab arst, et enamasti kui tema juurde tullakse, siis ikka midagi leitakse, minul aga paistab kõik korras olevat ja nüüd on ka seisukord kenasti piltidega dokumenteeritud.
ReFocus asub Fortuuna 21a hoones. Avastan, et siin on päris hubane sisehoov ja kenad majakesed kompleksi tekkinud. Kahjuks sajab liiga, et siin veidi ringi vaadata. Teen mõned klõpsud ja kütan kooli tagasi.
Koolis võib jopest juba Emajõe välja puserdada... Staadion kooli ees on ka taas kui ookean, tänavakoristusmasinaga tuldi väljakut puhastama, aga lombi sisse see ei roni.
Ka täna on mul muidu tööde nimekiri. Nüüd saab sellega edasi tegeleda. Kokku saab tassitud kogu vanavara mis oleks vaja utiili saata, aga enne teen pildid ja jagan Stuudiumis õpetajatele ka võimalust millestki osa saada.
Iisrael ja Iraan on omavahel sõjas. Vaatan kaarti ja ma ei saa aru, nad pole ju kuskilt otsast naabridki – neil on üle 1500 km vahet! Ja kuidas suudab Eestist kaks korda väiksem Iisrael, mis omakorda on Iraanist väiksem 75 korda, üldse midagi sellist endale lubada??? Midagi on pildil valesti!
Reede. Täna hommikul ei sajagi Täitsa imelik kohe
Peale erinevaid toimetusi on meil 10.-11. klasside lõpupidu. Mul seal funktsiooni ei ole, aga olen kohapeal ja piduriideis
Edasi täidavad päeva erinevad tunnistuste trükkimiste ja seadistamistega seotud teemad.
Kadi on täna küla peal ja Miia üksi kodus. Miia käib mänguväljakutel ja eks istub ka telefonis ja arvutis...
Täna on DND kontsert. Kajal on päeval selline ükskõiksuse tunne ja ega endalgi on nii. Lükkame otsustamise õhtusse. Õhtu kulgeb, mina poolenisti magan. Räägime kontserdist, ütlen, et kui läheksime, oleksime hiljem kindlasti väga rahul, et jalad alla ajasime, ja kui ei lähe, siis homme mõtleme, et oleks ikka võinud käia... Teate ju küll! Ja selle peale ütleb Kaja, et jalad alla ja minek.
Kontsert on sel korral Tartu Uues Teatris. Liigume sinna jala.
Rahvast on peol täpselt parajalt, et ei ole külg külje küljes kinni, on õhku. Võtame joogid, leiame ka mõned tuttavad. Algatuseks on Pettunud Kodanik, siis juba peaartist ise Kontsert saab igati hea, väga mõnus, lõõgastav ja hingekosutust pakkuv. Loomulikult jääme Kajaga väga rahule.
Tagasiteel oleme Riia mäel kui Miia helistab ja küsib kaua meil veel läheb Ootas meid kodus, ei läinud magama. Aga eks me olime enne südaööd vist juba kodus ka.
Laupäev. Maale liigume kolmekesi: mina, Kaja ja Miia. Õnne täna maale ei tule, seega pole meil ka Tõrva ringi.
Täna on plaan teha elamine majas elatavaks Tassime villapakid ümber, üleliigse kola pööningule. Kraamime ja koristame. Lõpuks on meil tuba igati mõnus, kolm voodikohta, vaip maas, laud nurgas, sääsevaba ruum ja peaaegu kodune olemine Tahakski juba siia jääda, aga maja on veidi kõle, ilmad ka ei toeta soojemat elamist
Miia samal ajal möllab ringi. Proovib isegi ujumise naabrite tiigis ära! Ja muidugi saab naabrite uue koeraga ringi joosta. 
Ja siis tagasi Tartusse. Euronicsist saame teate, et meie tellitud aku-tolmuimeja Dyson V15 on kohal, nii et enne kui koju jõuame, saame ka selle kätte
Kodus muidugi hakkame oma uut masinat uudistama. Äge asi on! Tõmbab hästi ja toimetamine temaga on mugav, aga eks vaatame mõneajase kasutamise järel kas midagi lisada ka sooviks
Ja siis saab sauna. Ka Miia tuleb mänguväljakult koju ja liitub minuga. Saan veel märkuse, et miks teda ei kutsutud
Pühapäev. Täna on selline tähelepanuväärne päev kus me neljakesi (!) liigume maale ja ei pidanud lapsi paluma, et kaasa tuleksid Nagu ühtne ja kokkuhoidev pere alustame Tartust starti, eelnevalt külastades ehituspoode.
Sõidame otse maale. Auto on täis igasugu kraami, näiteks viime maale ka magamistarbed, sest nüüd võiks juba ka maal ööbimistega alustada, sest suvi on põhimõtteliselt käes Panen teised asjadega maal maha ja lähen ise Tõrva Õnnele järele.
Kõik võtavad päikest. Emme tekil õunapuude vahel, Kadi maja ees lamamistoolil, Miia see patseerib ringi ja tema väga päikese võtja ei ole, minusse, et vahepeal nagu natuke istub päikese käes, siis hakkab igav ja liigub ringi ning toimetab
Tänaseks pole erilisi töid endale ette pannud. Aga et Õnne ka maale tuleb ja kurdab marjapõõsaste laiutavaid oksi, siis hakkan lippe tegema ja nende vahele siis Õnne tõmbab nöörid ning saavadki marjapõõsaste oksad maast kõrgemale. Katsetame ka marjapõõsaste müts-võrke, aga need on meie põõsaste jaoks liiga väikesed.
Ajame välja ka survepesuri. Teine kord alles, ikka veel õpime tema omadusi. Seekord ei võta ma vett trassist vaid panen aiapumbaga kaevust. Mõningaste sekelduste järel saab asi toimima, aga võib öelda, et šampoonihari on paras nikastus ja surve võiks siiski olla suurem, nagu veehulkki mis korraga välja paiskub. Iseteeninduslike pesulate survetega ei anna ikka võrrelda
Pika ja kuuma päeva järel viime Õnne Tõrva ja käime minu ema juures söömas. Ühtlasi paneme üles ka rulood ja siis tegeleme 30 aastat tagasi paigaldatud peegli ja peeglilaua sättimisega Tol ajal polnud mul korralikke tööriistu ja kogu see värk logises seal juba algusest saati täiega, nüüd siis on asi kindlalt seina küljes
Miia jääb Tõrva Õnne juurde. Ise lubab kaheks nädalaks, aga ma ei tea kas ta seal nii kaua vastu peab Igatahes avastame, et tal on telefon kadunud ja see päädib sellega, et käime Pukas telefoni järel ja toome selle talle Tõrva ära – laps rahulik ja meil süda rahul.
Tartus pole muud kui dušširingid, testime taaskord oma uut tolmuimejat ja vaatame jalgpalli
Kuuleme tagasiteel Tartusse raadiouudiseid. Räägitakse Iisraeli ja Iiraani sõjast, et kui palju tsiviilinimesi on surma saanud ja kui paljud võivad veel elumajade rusude all olla ja siis muuseas on lõik kus öeldakse, et ühes raketitabamuses elumajale said surma mingi kaheksa astane ja kümneaastane laps (või midagi sellist). Mul käis mõte peast läbi, et see oli muu massi kõrvalt nagu väga veider väljatoodud detail, et kuidagi inimestes kahju tekitada või mis. Ja siis ütleb äkki Kadi, et: „Huvitav, miks see nüüd selle uudise juures nii oluline oli?” Voila! Meie lapski näris selle läbi, et see oli kuidagi kentsakas täpsustus No minu kiidusõnad igal juhul, mina seda sõnutsi välja tuua ei viitsinud, arvates, et teised ei pannud tähele või polnud nende arvates kentsakas, aga ei