Esmaspäev. Kui meie ärkame, on emme juba läinud, autota. Ilm on hommikul ilus ja päikeseline. Kui mina kooli poole liigun, siis teised jäävad veel koju: Kadil algab hiljem ja Miial algab üldse Tervishoisu Kõrgkoolis päev. Saadan ta sinna Boltiga.
Koolis saan hommikuse äratuse selle näol, et aula sülerit aulast ei leita. Ja ei olegi! Tõesti on keegi ära vinnanud? Üks lootus on muusikaõpetaja, aga ta ei vasta. Käin ka arvutikapid läbi ja kapist ma ta lõpuks ka leia 
Miks keegi otsustas ta kappi panna, on muidugi teadmata...
WOOOOOOOHAAAA! Täna on äge päev, joosta saab, aga ma pole ainus kes muudkui jookseb, teised lasevad ka traavi ja vaat et isegi amokki 
Õpetajate toa printer huugab täistuuridel ja sellega seoses on ka veidi sekeldusi
Toimetan oma toas, Madis ja Liis ka siin. Äkki hakkab telefon teavitama tabletivõttu... MIDA? Kell on juba viis??? Tavaliselt kaovad toanaabrid ’õigel ajal’ ära, täna on nad pikemalt ja seega ma ei pannud ka tähele, et kell on juba kojumineku aega jõudnud...
Suur osa päevast on sadanud. Veidi sajab ka kui koju sõidan. Sööme kodus kõhu täis ja läheme kolmekesi jalutama. Paneme Gardestini välja, elik pea kaheksa kilomeetrit jalutuskäiku. Väsitav. Koju jõudes vedelen viis minutit, siis ajan end püsti ja pea käib ringi. Vererõhuaparaat näitab 110/75, pulss 62 – vähevõitu...
PEI-DE-TUD
Lapsed on vihmaga pidanud toas istuma, aga et õhtuks sadu üle läks, siis saavad nemadki mänguväljakutele kolistama minna.
Kadi on pähe võtnud, et tema tahab elektri-tõukeratast. Teadsin, et see päev kunagi tuleb, aga ma ei taha oma lapsele halba ja ei taha seega seda osta. Saan aru küll, et tore asi, aga liiga ohtlik. Mina lapsevanemana ei taha seda vastutust võtta kui midagi juhtub, kas tõesti peame oma lastele relvad ostma kui nad tahavad, et sõbrannal on ka?! Ma kardan oma laste pärast.
Teisipäev. Täna liigun autoga tööle, kuna õhtul on Kambjasse jooksule minek. Kui kolm Kambja jooksu läbi käia, võid loosi teel ratta võita. Aga vaatan, et teine jooks on 8. juuli ja just tollel nädalal on meil plaan hoopis Poolat külastada...
Ennelõunal algab aulas moeshow. Olen kaameramees, aga seekord ma ei võimle kaameraga kaasa, vaid see saab lihtsalt statiiviga lauale. Ise olen juures et keegi seda alla ei jookseks ja teen lisaks pilte. Meeleolukas üritus.
Ja siis on kohe kooli ees staadionil kultuuride päev kus õpilased tutvustavad oma riigi kultuuri ja toite. Põhirõhk just toitudel ongi. Kahjuks või õnneks ei ole raha kaasas, nii et peale kooli kalasupi midagi toredat põske pista ei saa
Kuna olen autoga tööl, on imehea käia Puiesteel, viia sinna ise arvutid kaasa, siis tegelen nende kiire vahetamisega ja toon vanad asjad kenasti peamajja tagasi.
Ja siis koju. Vahetan riided, võtan vajaliku kraami kaasa, Miia tuleb ka ühes, võtame Krokatsi ning suundume Kambjasse Kopsumäele.
Kopsumäe matkaradadel on täna Kambja tervisejooksud. Kaido läheb 10 km ja mina 5 km rajale. Kohale jõuame pea tund varem ja oleme esimesed, sellest ka minu jooksunumber 1 Aga rahvast koguneb ja seda omajagu, tuleb ka mitmeid õpetajaid (Y)
Enne jooksu hakkab Miia manguma, et tema tahab ka jooksma minna (sest mitmed lapsed lähevad). Aga kuna ma pole temaga kunagi sellist maad läbinud, siis keeldun, ta pole sellega üldse rahul, aga kuna mina jooksen, siis ei saa temaga rajal tegeleda. Üldse, teeme ühekorra temaga koos proovi 5 km läbimisel, siis saame näha mis näo ta teeb ja kuidas järgmine kord asja korraldada annab.
Nii, peale kuut algas start, kümnesed läksid ees ja viiesed neile järele. Võtsin kohe rahuliku tempo, sest ei tea kopikagi eest oma võimeid ja rada muidugi ka mitte, tean vaid et siin Kopsumäel on korralikud künkad.
Esimese 500 meetri järel tervitas meid porimülgas. Kümnesed muidugi lasid siit otse läbi nii et pori lendas, aga mina aega ei jookse, hindan enda jaoks kõige mugavama tee ja see läheb kenasti õnneks – märjaks ma ei saa. Sama ei saa paljude teiste kohta öelda, üks tegi isegi hüppe üle lombi ja keeras sealsamas selja maha...
Väiksemad tõusud ja langused, varsti on kilomeeter täis ja mul on hingamine korras, olemine hea. Jätkan samas vaimus. Siit edasi minust enam keegi ei möödu, pigem olen ise teistest mööduja (Y) Samas ei kohta ma enam kuskil ühtegi kilomeetriposti ja see mulle ei meeldi, tahaks teada palju minna on, et siis äkki jooksus korrektuure teha...
Ja siis ka mõned korralikumad tõusud. Väga paljud jalutavad mäest üles, ise aga tunnen, et siis ma enam uuesti jooksma ei saaks Seega kõik mäed ma jooksen, aga üles minnes põrutan jalaga vastu maad ja tõstan põlve kõrgemale kui siledal maal. Sellega tekitab kehasse mõnusa vibratsiooni ja liigutab teisi lihaseid, mäkke jõudnuna on hingamine küll veidi sassis, aga füüsiline olemine vaat et parem. Ja mäe otsas alustan kohe hingamise tagasi rütmi viimisega, et iga sisse või välja hingamine oleks jaotatud kahe jooksusammu peale. Kõige raskem oli see peale viimast tõusu mis oli ka kõige suurem tõus.
Ahjaa, vahepeal oli veel porimülkaid, siis oli vaja taaskord samm teisemaks muuta, vaat et isegi ronida ja see kõik andis kuidagi energiat hoopis juurde, et korraks kaob rutiin ära, mängivad teised lihasgrupid ja siis lased jälle edasi – täitsa mõnusad vahepalad
Finišisse jõuan alla pooletunnise ajaga. Muidugi olen rahul Aga energiat on veel ülegi, oleks võinud ka endast rohkem rajale jätta, aga siis oleks võibolla olemine liiga nigel – pean ju siin oma vererõhku jälgima Aga, igatahes olen rahul. Võtsin finišis vastu ka teised omad inimesed Miia oli leidnud juba ka mängukaaslasi ja sellega oli temagi tuju taas korras. Kaido tegi oma lõdvestusringid, ise sai venitatud ja puhatud.
Vahepeal tehti ka autasustamised ära, Kaido võttis oma vanusegrupi esikoha, minul poodiumile asja ei olnud Või ma ei mäletagi kas viieseid üldse pärjatigi? Igatahes oli väga tore proovilepanek, künkaid on palju lahedam võtta kui siledal maal joosta
Enne kui artikliga ülespanekuni jõudsin, saabusid ka statistilised andmed: 5 km distantsil olin üldnimekirjas 12. kohal ajaga 28:56.7. Meestearvestuses 8. Aga hea meel, et alla poole tunni tuli ära, mingigi verstapost
Tartus käime Miiaga meiekast läbi ja suundume koju. Kell on palju. Kadi sätib oma asju – tal öösel ju väljasõit Helsingisse. Üritatakse ka varem magama minna, aga ega enne üheksat ikka vaikust majja ei tule
Kolmapäev. Kadi pidi öösel kell kolm ärkama ja neljaks kooli juurde minema. Midagi öösel toimus, Kaja tegeles. Kui mina Miiaga üles tulin, olid mõlemad kodust läinud
Koolis on Stuudiumi täitmiste tohuvapohu Saab siis ka ninapidi selles piimas oldud ja toimetatud, paljudes asjades abistatud nii nõuga kui jõuga. Suvepuhkuste hõngu on juba tunda
Õhtul on kindel plaan, võtan emmelt auto ja sõidan Heliasse, et võtta peale 4,2 meetri pikkused lauad ja need maale viia. Aga juba teel sinna hakkan kahtlema ja kui kohale jõuan, võtan ühe laua ja paigutan autosse: poolteist meetrit jääks tagant üle, 40 lauda kipuksid üksteise peal ka libisema ja nii ma peangi tõdema, et olin liiga optimistlik Tuleb ikka teine tee nende transpordiks leida, äkki Kaidoga mõni päev.
Kuna maale minek jäi ära, siis käin kliendi juures – mul juba mõnda aega ootavad kolm monitori paigaldamist. Lähen ja panen nad paika ära.
Õhtul läheme Mõmmiga jalutama. Aga eilsest jooksust on jalad paksud, seega pikka maad ei jaluta, ja et Kaido taas Tammekal mingit võistlust läbib, siis läheme sealtkaudu, fikseerime tema stardi ja jalutamegi edasi
Postimees kirjutab, et ühelt tartlaselt võeti 150 000 eurot ära. Tehke nüüd lollile selgeks, kuidas vaid ühekordselt andes PIN1 ja siis PIN2 on võimalik selline hulk raha ära kanda? Pangakontodel on ju limiidid (päevalimiit, kuulimiit) peal mida ei saa ka muuta ilma PIN2 teadmata. Keegi siin ikka korralikult valetab?! Muudatus: välja mõtlesin ühe asja Selgus, et AnyDeskiga saadi kasutaja ekraanile ja kui ohver kasutas ID-kaarti, siis tõesti teades PIN-koode, saab kõike teha, kuigi see limiitide teema on siiski küsitav.
Neljapäev. Ärkan veidi enne kella selle peale, et Miia nutab. Ta tegi eile Kahooti ja täna avastab, et see on ära kustunud. Hmm, nii vara on end üles ajanud ja juba süleri taga??? Aga asi oli selles, et ta logis sisse vale kasutajaga ja seega paistiski, et eilset tehtut ei ole...
Kadi saabus südaööl Soomest ja ma isegi ei tea kas tal täna koolipäeva on, aga ma ei hakka teda ka äratama. Miia peab ka üheksaks minema, nii et lahkun kodust uhkes üksinduses.
Päev on täis igasugu mässamist, enamasti pisiasjad, aga vajavad siiski toimetamist.
Ja lõunast, just siis kui meil algab õppenõukogu, saan kiireloomulise kõne mis mu aulas oleku peapeale keerab. Ja siis ma enam aulasse tagasi ei lähe, ma niikuinii õpetaja ei ole ja minu sõna otsustes midagi ei maksa. Lootsin, et ehk saab mõne uudise võrra targemaks, aga alguses uudiste blokki ei olnud.
Ilmateadet ei saa enam ammu uskuda. Näiteks tänaseks lubati kole vihmast päeva, aga tegelikult ei ole mitte muhvigi. Siin-seal sajuhood, aga mingit terve päeva vihmasadu on ikka totaalne muinasjutt... 
Õhtul saab taas kliendi juures käidud. Tuli üks töökoht uuesti taastada, mida oli ka arvata, aga no kui oli vaja, siis oli vaja Aega võttis, asja sai, sai äkki pareminigi kui varem
Ja et tööd nii kergesti jooksid, siis jääb veel aega ka Kaido jalgele ajada, võtame käru ja viime Helia’st räästalauad maale. Algselt lubati tohutut vihma, vaatasin pilvede liikumist ja hindasin, et jõuame kenasti lauad maal maha ja kuivalt koju tagasigi ja nii ka kõik läks (Y) Nüüd on igatahes ülimalt hea meel, et sellega on ühel pool ja Kaido saab mul nüüd minna ja aknapõsed ning räästakastid valmis teha!
Kadi oma elektri tõukeratta jutuga on meid emmega pannud tõsiselt mõtlema. Käin välja mõtte, et mul süda kuidagi ei luba osta lapsele sellist surmarelva, olgugi et ta lubab maad ja ilma kokku ja ma isegi usun teda, siis ma lihtsalt ei julge seda siiski teha. Ma saan aru, et ühel sõbrannal on ja teine saab sünnipäevaks ja tore oleks suvel ringi sõita, siis seda saab teha ka rattaga mis eelmine aasta sai tutt-uus, aga millega vist vaid korra sõidetud ongi (aga see on eraldi teema). Ka Kaja on seda meelt, et parem mitte, siis see laadimise ja ladustamise teema ju ka veel lisaks. Pealegi pere finantsid ei lubaks sellist seadet enne suve teist poolt, nii et... Vastus on siis EI, aga see on lapsele kibe ja ta ei taha sellega tõenäoliselt ka leppida...
Loen ERR uudist milles on tekst „USA president Donald Trump ütles kolmapäeval, et pidas telefonivestluse Venemaa režiimijuhi Vladimir Putiniga...” Ja ma ei saa aru miks üks on president ja teine režiimijuht? Ametlikult on ju mõlemad presidendid, mis iganes me nendest tegelikult arvame.
Reede. Teised magavad rahulikult edasi kui mina kooli liigun – neil on täna lõpuaktused ja need algavad hiljem.
Tänane esimene üritus on meil 5.-8. klasside kooliaasta lõpuaktus. Liisil on kõik kenasti joone peal ja selle menetlemine minu jaoks on kosmeetiline. Üritus saab kiirelt mööda ja ma plaanin majast väljas süüa.
Käin Vaksali kohvikus mis on vana Töötukassa kõrval. Praadide hinnad on ~7 eurot, aga kere on hele. Nimetuse järgi mahlane liha on aga üsna kuiv ja kartulid ka maitsetud, ei olnud seda kopikat väärt. Aga noh, kõhu sai täis.
Jõuan tagasi ja Liis uurib, et kas ma UPT seminarile ei lähe. Vaatan kella, et pea tund ju veel aega. Selgub aga, et ma olen kalendrisse selle valesti märkinud, lendan kiiresti kohale, teised on juba alustanud ja kolm õpilast on juba ära esinenud Aga ei ole sest hullu, mul asjalikud tiimikaaslased, edasi oleme juba kenasti kolmekesi (Y)
Ja siis jõuan ka 1.-4. klasside kooliaasta lõpuaktusele – Miia ju ka lõpetab Direktor just lõpetab kõne ja tulevad parimatele paberite kättejagamised ja vahepalad, nii et saan suuremast asjast siiski kenasti osa
Kui üritused läbi, läheb Miia AHHAA’sse sünnipäevale. Kadil on ka lõpuaktus läbi, tema sel aastal kiituskirja ei saanud, aga ega me keegi sellest ka muret ei tunne. Igatahes algab lastel nüüd suvevaheaeg, oli vist 86 päeva vms.
Üks rendiga saabunud Lenovo hakkas siin boot’i ajal jukerdama ja nüüd ei taha ta enam üldse käima minna. Selge, esimene masin mis garantiisse tuleb saata.
Kadi on päeva teise poole laululaval tantsuproovides. Aga tal on oma põlvedega ikka mingi tõsisem jama ja ega see tantsu löömine talle midagi head ei teinud. Esmaspäeval läheb perearstile ja algavad uuringud otsast peale...
Õhtul käime perega linnas koolilõpu õhtusöögil. Oleme Ränduri pubis. Siis käime poes ja edasi juba vaatame Eesti – Iisraeli jalgpallikohtumist mis seisuga 1:3 lõpeb.
Üks kooli töötaja kutsub külalisi ja tõdeb külakosti kohta: „Pärast pidu on mul alati jooke rohkem kodus kui enne oli.” Ma võiks öelda, et samalaadne väide kehtib grilliõhtute kohta ka kus alati liha palju üle jääb
Miina Härma Gümnaasium on kümme korda kuulsam! Muud ma öelda ei oska kui et tõenäoliselt lapsevanema meediasse lekitatud jutt ja asjad polnud pooltki nii tõsised kui ajakirjanik selle kokku klopsis Aga, reklaam sellegipoolest (Y)
Laupäev. Emmel on täna sünnipäev! Seda kuidagi suurelt pidama ei hakata. Hommik algab üldse sellega, et Annika tuleb Kaja juurde mingeid uhkeid patse tegema ürituse jaoks ja siis selgub et see üritus on tema tüdrukuteõhtu ja et beebi on tulemas ning üldse, tanu pähe ja pereinimene valmis
Samal ajal aga mina lähen Miiaga laululava juurde kus on jalgrattalubade õppe välipäev. Algselt arvasin, et viin ta sinna ja ise liigun ära, aga lastevanematele tehti ka tunnine vestlusring ja siis ühe õpetajaga läksime Mandlisse kohvi jooma. Aga me ei saanud seal suurt ollagi kui juba helistati, et kõik on läbi ja võisimegi juba koju minna.
Miia on õhinat täis, et tal kõik asjad nii kenasti välja tulid ja ta mitmed asjad üldse esimesena kohe tegi. Igati tore ju kui lapsele asi korda läheb Mind muidugi üllatas taaskord number 1, ehk kui lapsevanemad pidid end nimekirja panema, siis olin mina nr 1, nii nagu Kambja jooksul sain ka jooksunumbri 1 Põnevad kokkusattumused.
Koju jõudes võtan emme kaasa ja liigume linna. Mul on talle sünnipäevakingituseks mõeldud, et ostan talle ehte mille ta ise välja valib. Ja nüüd on tema kaelas üks rahapuu
I' aiamaa putka on kõver kui Baaba-Jagaa nina. Võtame Kajaga nõuks I'le appi minna ja midagi selle asjaga ette võtta. Lõpuks me siis koormarihmaga veame asja sirgemaks ning kinnitame ära, ka ustega nikerdame seni kuni asi veidigi parem saab. Päike paistab soojalt peale ja vahepeal on täitsa palav olemine.
Ja siis jalkalainele Kadiga Kaja läheb Kaidiga sünnipäeva pidama ja Miia on mänguväljakul. Vahepeal käin saunas ja siis läheb jalgpallilainetus edasi.
Pühapäev. Vihma sajab ja seega Kaido meiega maale kohe ei tule. Läheme Miia ja Kajaga (kes alles südaöösel koju jõudis). Käime mõnes poes ja suundume Tõrva vanaemade järele.
Teel Tõrva jääb sadu üle ja Tõrvas uurin kaarte ning pilvi, mina suurt vihma enam ei tuvasta. Helistangi Kaidole, et ta võib siiski tulla
Pukka sõidame Lõve kaudu – teen emale väikese üllatusringi. Lõvel on kõik rohtu kasvanud ja asjalood on vaid hääbuvas suunas. Metsa taga teeme taas peatuse, Kaja korjab karikakraid, mina uudistan niisama erinevaid niidulilli. 
Pukka jõuame pisut enne Kaidot. Aga nii kui ta saabub, on meil esimese hooga lõunasöök ja siis juba tegeleme kolme suure ja raske akna teisel korrusele saamisega Ehitame kaldpinna ja sikutame need koormarihmadega suvetoa katusele ja sealt tõstame teisele korrusele ära. Ega see nüüd midagi keerulist ei olnud, aga kõik võttis aega Aga meie pingutused kandsid vilja; olin seda juba pikalt oodanud. 
Ja siis käisin juba välja mõtte, et paneks siis juba kõige suurema akna päris paika ka ära. See jääb parkimise poolele ja sealt on laudis kõik korras. Ja taaskord, aega võtab, asja saab (Y)
Ja ega rohkem täna jõuagi. Toss on nendest jõutöödest väljas ja asjade kokkupanek võtab ka omajagu aega Kui Kaido lahkub, panen Õnne kasvuhoone jaoks vee tünni jooksma. Kaja jääb maale toimetama, mina aga viin Miiaga vanaemad linna tagasi.
Pukas teen lõpuks ringkäigu ka aias. Ilus on. Andresega saab üle pika aja juttu puhutud ja siis juba tulimegi linna ära.
Linnas saab dušši all käidud ja taas jalgpallimänge vaadatud. Lapsed on poole üheksani mänguväljakul. Hiljem püüab Kadi taas tõukeratast välja rääkida, arvab, et kui tema Poola ei tule, et ehk siis jääb raha üle, aga no nii see ju siiski pole, vahet pole mitu inimest meil autos ja majutuses on