Joomla! Volunteers Portal

raudmaa@gmail.com / +372 511 9488 / Kontakt

Sadamas nikerdatud pilt Kajast ja torisejastEsmaspäev. Masin on pmst üle vaadatu ja algab Tallinnasse sõit. Et Kajal on veel vaja oma eks-töökohaga kana kitkuda siis käime läbi postimajast Võru tänava lõpus. Tee Tallinnasse oli igav nagu alati.
Tallinnas sõitsime otse sadamasse ja panime auto tasulisse parklasse. Aega oli meil veel pikalt. Piletikassas saime teada et kassast ei anta meile midagi, kõik saame siis kui laevale laskma hakatakse. Ja siis hakkasime aega parajaks tegema. Jalutasime sadama ostukeskuses, aga miski hakkas mul siin hirmsasti vastu, no kohe vastik oli seal olla. Mingid tsurkad vahivad vargapilguga, moorid üritavad kogu aeg midagi soome keeli pähe määrida – õuduste tipp! Hakkasin oma torisemisega kajale juba pinda käima. Lõppeks siis jalutasime niisama ja tegime mõned pildid.
Autod hakkasid vaikselt värava taha kogunema ja ajasin minagi enda oma sappa. Aega oli ikka palju ja autos hakkas palav. Kui ma terminali WCst saabusin, hakati just väravatest autosid sisse laskma. Varsti olime meiegi laeva kõrval autoplatsil. Oli oma poolteist tundi aega enne laeva väljumist. Parkla aegamisi täitus autodest. Vahtisime inimesi ja kahte kruiisilaeva millele pidevalt tohutult rahvast peale vooris. Huvitav oleks teada kui palju inimesi ühele sellisele suurele kruiisikale mahub.
Ja saabus aeg kus hakati autosid tekile laskma. Endi arust saime hiiglama hea koha laevas – kohe sisselaske ukse kõrval Võtsime vajalikud asjad kaasa ja sisenesime laeva.
Rahvast olid kõik kohad täis. Merel oli pisut jahe tuule käes, seega otsustasime sees endale kohad leida. Esiotsa restoranis tegime kohviringi ja üritasime wifisse pääseda. Paistis et paljud üritasid. Minu arust aga nett neil ei toiminud, seega polnud muud teha kui niisama ringi luusida.
Kui Helsingi paistma hakkas oli kopp suht ees. Minutid läksid nagu laisad loomad ja Helsingigi muudkui tuli ja tuli ja tuli... Lõpuks oli näha suuri õhupalle millega inimesed õhku tõusid, neid oli vähemalt ilus vaadata
Laevamõnusid nautimasAutotekil naljatasime et saame esikümnes maha sõita ja siit vehkat teha. Ootame ja ootame, paistab et kuskil nagu toimub mingi liikumine. Meie juures aga uks lahti ikka veel ei lähe. Tuli välja et välja lastakse hoopis teistmoodi ja kui nüüd kokku võtta siis meie väljusime viimases neljandikus, õnneks mitte päris viimastena.
Autode kolonn aga laevalt maha saades liikus teosammul. Paistab et panime Helsingi sadamaosa teed umbe. Autode rivi võis olla mitu kilomeetrit pikk, jao haaval sai ainult edasi. Täiesti frustreeriv värk. Kui sõit hakkas lõpuks ilmet võtma, siis oskasin keerata taksorajale ja pidin kolonni tagasi trügima, õnneks lasti lihtsasti. Igatahes et me sealt otse minna ei saanud kust tahtsime, siis see lõi meil kõik sassi. Ühe silmaga jälgisin teed, teisega kaarti. Meil oli vaja Mannerheimi tänava ots üles leida. Lõppeks leidsime endid raudteejaama juurest, mis oli hea märk, aga et me ei keeranud seal paremale, siis see viis meid jällegi kuskile täiesti tundmatusse kohta. Siin sündis kindel plaan muretseda endale Soome teede atlas.
Igatahes pika keerutamise tulemusena ja täiesti võõraid tänavaid pidi ekseldes (teadsime me ju umbmäärast suunda kus Mannerheimi tänav peaks asuma) õnnestus meil saada sellele tänavale. Süda oli kohe kergem. Hea et me nii hilja õhtul siin keerutasime - autosid oli vähe.
Pidevate fooride ja ümberreastumistega jõudsime lõppeks kiirteele. "Nüüd on ainult otse kuni kiirteelt maha keeramise kohani mida me enam vähem adusime kus see asub," mõtlesime. Aga kus sa sellega, kiirteel seisis risti politsei ees ja kõik autod suunati kiirteelt maha. Aimu ka polnud kus me asume ja kuhu nüüd edasi tuleb minna. Et kiirteel aga autosid liikus ja oli loota et enamus neist tahtis kiirteele tagasi pääseda, siis sõitsime nende järel. Mõned kilomeetrid keerutamist ja saime kiirteele tagasi, ühe teise politseiauto taha. Ei tea mis seal teel siis toimus, aga meie olime tagasi teel
Pere maimukesedMärkide järgi leidsime ka õige mahasõidu koha ja sõit Röykkä peale võis jätkuda. Tee käis üles ja alla, kurvid siia ja sinna, ilusad majad, loodus, loojuva päikese kuma – ilus. Ühel hetkel aga hakkas Kaja kahtlema et ega me mööda pole sõitnud. Jäime tee äärde, Kaja tegi kõne ja saime teada et viie kilomeetri pärast peaksime olema õiges kohas ja tullakse tee äärde vastu. Ja kõik oli nii nagu lubati
Peaaegu öö oli käes, perepapa oli veel tööl ja lapsed trallitasid ringi. Elasime end mõnusasti sisse ja tegime teleka kõrvale õllegi Üks perelastest, Siiri, oli tuulerõugetes ja alguses oli pisut kõhe sest ei teadnud kas endal see tõbi põetud on.


Helsingi muusikamaja ehitusTeisipäev. Tutvusime perega. Kes meil siin siis on? Perepapa Kuldar, peremamma Janika ja nende kolm võsukest, pingereas: Renata-Liis, Gert-Janar ja Siiri-Karolin. Kokku saime päris vahva perekonna, pealt näha õnneliku ühiskonna õnnelik pere Lapsed räägivad vahvalt, kohati eesti-soome segu.
Ja siis asusime teele, plaanitud Helsingi külastusele. Seekord meid kiirteelt maha ei suunatud ja tasuta parkla staadioni läheduses mis meile kätte juhatati suutsime ka ilma eriliste viperusteta üles leida. Õigemini oli parklaid kaks, ühel- ja teiselpool teed. Panime ühele poole. Siis aga hakkasime kahtlema kuna olid mingid imelikud märgid ja tekstid välja pandud millest me aru ei saanud. Nii mõnigi sealsamas parkija arvas et seal võib parkida, kuigi kindlad nad polnud. Tükk aega küsitlesime inimesi kui avastasime et teise poole parklal on vähe asjalikumalt tekst väljas ja et sinna võib kindlasti parkida. No sõitsime siis teise parklasse ümber, võtsime mõned asjad ja läksime linna peale.
Mannerheimil olles mõtlesime et äkki sõidaks trammiga südalinna. Siis aga vaatasime trammiplaani ja avastasime et sinna on ainult pooleteise kilomeetri jagu ja et läheme parem jala. Teel südalinna me kuskil ei peatunudki, vahtisime muusikamaja ehitust, kirikut ja muuseumihoonet mille ees oli üsna Lenini sarnane kuju Samas aga oli üsna kehv ilm, tuul muudkui puhus, oli üsna jahe ja pilves. Kaubanduses meil mingeid erisoove ringi vaatamiseks ei olnud, vaatamisväärsustest mõned valisime aga need olid üksteisest paraja maa kaugusel, seega vahepeal tundus et mida me siin teeme Aga siis lõppeks külastasime Helsingi toomkirikut. Selle on vahvalt suured trepid annab kohe ronida. Kõht aga kippus tühjenema. Käisime mõnest kohvikust läbi aga peatusime lõpuks ühes pisikeses komorkas kus tõmmunahaline tüüp meid laia naeratusega vastu võttis. Kahjuks see tõmmunahaline tüüp ei kippunud aru saamamida me räägime, ükspuha kas me üritasime eesti, inglise või soome keeles. Ja lõppeks jäi nii et tellisime kumbki pizza ja minu oma pidi olema ilma tomatipastata. Ootasime teises ruumis, liitus veel kaks inimest, siis toodi pizzad. Need olid suured kui maakera! No küll me vitsutasime; maitses küll.
Pizzast liikusime sealsamas lähedal asuvasse raudteejaama. Tutvusime siinsete WCdega ja Kaja  viis mu väikesele ringile metroojaama. Polnud elus veel sellises kohas käinud. Läksime suisa ilma piletita alla. Polnudki midagi erilist vaadata.
Peale raudtejaama võtsime suuna Templiväljaku luteri kirikusse mis on ehitatud kalju sisse. Siin oli mõnus, vaikne ja soe, rahulik. Tukk tikkus mõnusasti peale. Peale meie tuli siia ka seltskond kilisid, kõik olid kaameratega varustatud ja hakkasid klõpsima nii kirikut kui üksteist nii- ja naasuguse nurga alt. Neid totakaid oli tore jälgida
Sibeliuse monument ja meieJärgmine asi mida oma silmaga kaema läksime oli Sibeliuse monument. Kui meie kohale jõudsime olid need naljakad kilid just siin ees. Tegime välipeldikus aega parajaks, selle ajaga kilid hajusid ja saime kahekesi teost nautida ja pilte teha Siin helistas Kajale Anne, kes on Kaja ammune sõbranna ja kes lahkus vanematega soome kaheksa aastaselt. Nimelt oli tal tööpäev läbi saanud ja kutsus meid öömajale. Võtsime suuna auto juurde ja mõningase pisiseiklusena jõudsime lõpuks õigesse kohta.
Anne elab pisikeses väheselt sisustatud korteris oma sündmusterohket elu. Asju ta ei armasta, seda oli näha ka sisustusest. Armastab elu nautida ja vabana ringi lennata. Igatepidi tore noor naisterahvas. Võttis kohe härjal sarvist ja hakkas meile linna tutvustama kui giid. Võtsime suuna metroojaama. Nüüd sain siis esimest korda elus ka metrooga sõita. Ei midagi erilist. Palju tsurkasid oli rongis, aga nagu aru sain siis Idakeskuse kandis ongi nende põhiline pesitsuspiirkond. Idakeskus oli suur, aga jällegi – midagi nagu vaja polnud ja see traalimine siin tundus sellepärast mõttetu. Ja kordan, ma pole küll rassist, aga tsurkasid ma meite maal nii laia elu elamas näha ei taha.
Varsti istusime jälle metroos. Meil oli tunnipilet, seega saime sama piletiga ka linna sõidetud. Linnas külastasime paari kohta ja ühest raamatupoest õnnestus mul lõppeks ka atlas saada, selline millist ma otsisingi. Tagasi Anne juurde sõitsime trammiga, trammiga mis kodu sõitmiseks tegi maksimaalselt suure ringi Ja siis Anne muudkui tutvustas ja näitas kus mis asub. Oleks ka midagi meelde jäänud, aga... :P
Anne lähedale jääb lõbustuspark ja lihtsalt pargike. Käisime läbi pargi ja nägime päris mitut jänest. Tuleb välja et Helsingi olevat oma cityrabit'itega püsti hädas, paljunevad kiiresti ja söövad põõsaid ja puid koorest puhtaks. Samas park ise oli väga vahva ja minu arust need jänesed sinna sobisid
Anne juures, kuigi ta väitis et süüa teha ei oska ja ei armasta, tegi ta meile süüa. Kell aga oli palju ja otsustasime kõik magama keerata.


Fagerviki mõisKolmapäev. Eelmisel õhtul pikalt kaarti uuritud ja puuritud, samas ka ilmateadet jälgitud, otsustasime sõita Hankosse. Ilm Helsingis oli ikka veel jahe ja kiskus sombuseks. Samas aga lubati et pilved taanduvad ja läheb pisut soojemaks. Helsingist välja sõitmine ei pakkunud erilist raskust kuna nüüd oli meil kaart Et mulle kiirteed eriti ei meeldi siis kuskil me keerasime maha ja käisime vaatamas Inga nimelist väikelinna-külakest. Siin oli ilus kirik surnuaiaga selle ümber. Kiriku taga külastasime käimlat mis sadas meile nagu hingeõnnistus ette :P
Ingast hakkasime külateid pidi liikuma Hanko poole. Väga ilusad ja maalilised metsad-jõed-järved-mäed-teed. Tõsiselt meeldis ja ma olin väga rahul. Sõitsime kuni tee ääres püüdis pilku justkui vana mõisakompleks. Tuli välja et oleme Fagervik'is. Superlahe koht, soovitan soomlastelegi. Vanaaegsed majad järvekese kaldal mäe otsas, järvest voolav oja mille peale ehitatud veski, park-aias suur ja uhke purskkaev... Osta või ära.
Hanko kirik veetornist vaadatunaEt rohkem tee edasi ei läinud, siis pidime uuesti kiirteele minema. Eemalt paistsid tuulegeneraatorid ja varsti olimegi juba Hankos. Siin oli mereäärses piirkonnas palju ilusaid villakesi. Mäe otsas oli kirik mille kõrval kõrge veetorn. Kirik oli küll kinni, aga see-eest sai euro eest minna veetorni. Asi oli väga mugavaks tehtud – lift viis meid üles. Ülevalt, nagu peabki, nägi kaugele merele.
Hankost sõitsime mere äärtpidi kuni Lappohja'ni. Teel nägime pikakarvalisi mägiveiseid kelledest sai omamoodi laheda pildi Sealt Tammisaari peale kust kruusateed pidi sõitsime Pojo'sse. Muuseas, meie jaoks esimene kruusatee Soomes. Tee oli terves tükis kastetud, seega ei tolmanud ega midagi. Õnnetuseks selle teelõigu pealt suurt midagi ei näinud, ainult metsad ümberringi.
Pojo oli selline veider väikelinn. Justkui nõukaaegne kolgas. Vaatasime siin puude varju jäävat kirikut ja käisime ka järve ääres kus tekkis väike mõte ööbida. Samas aga liikus seal palju inimesi ja me loobusime sellest ideest. Linnakese kõrval kohe oli hiigelsuur kaljusein-mägi. Tekkis mõte seda vallutama minna. Lootsin leida treppe kust üles ronida. Treppe aga me ei leidnud ja lõppeks rauges ka soov mäge vallutada :P Et õhtu aga hakkas lähenema otsustasime sõita edasi et leida kuskilt ööbimispaik.
Fiskarsi metallikaevanduse aegadetagune vedurJa nii me jõudsime Pojost mitte kaugel asuvasse Fiskars nimelisse linna. See on linn millesse ma armuasin ja kuhu võiks kunagi vanadust nautima minna Tegu on linnaga mis sai alguse 1649 aastal kui siin hakati rauamaaki kaevandama ja töötlema. Linna läbib jõgi mis hoitakse paisudega päris ääreni vett täis. Kogu linna katavad vanaaegsed suured puud ja peatänava ääres on korda tehtud vanaaegsed väga stiilsed majakesed. See on koht mida võiks oma silmaga näha, pange aga märk kaartile kui Soome reisi plaanite. Esimese hurraaga üritasimegi leida koha kus telkida ja lõpuks me ka selle leidsime, kaartil mis avaneb lingi alt on see natuke edasi numbrist 35. Tegu oli siis peopanemise kohaga, seal oli lava, müügiputka (veel kinni) ja katusealune kus olid lauad ja toolid. Otsustasime teha õhtusöögi enne kui telgi lahti harutame. Siis aga tulid müügiputka juurde inimesed ja hakkasid seal koristama ja majandama. Vaatasime et ikka päris privaatsust siin ei tule ja mõtlesime otsida mõne majutuskoha.
Kaarti järgi isegi leidsime ühe koha mida võiks uurida. Et kõik on palju väiksem kui kaarti pealt võiks arvata, siis esimese ringi metsakeste vahel tegime täiesti valesti. Siis hakkasime aga maju lugema ja teeotsi samamoodi ja leidsime majutuskoha üles. Küsisime hinda mida ma loomulikult ei mäleta aga see oli suhteliselt kallis. Nii kui me asja kaaluma hakkasime teavitati et samas kõik kohad on täis. Sellega meie otsustamisele punkt pandi. Sõitsime alla linna ja hakkasime kaarti uurima. Ei tundunud midagi head ees ootamas kus ööbida. Siis aga vaatasime et me oleme Röykkäst ligi saja kilomeetri kaugusel, et võiks ju jälle öömajale just sinna sõita. Pealegi, täna pidi olema Portugali – Eesti jalgpalli sõpruskohtumine. Kaja helistas Janikale ja tema selles probleemi ei näinud. Nii võtsimegi otsesuuna baasi.
Ei läinudki kaua kui kohal olime. Vaatasime mõnuga mängu ja olime päevaga rahul. Päeva teine pool oli ju siiski soojemaks ja päikeselisemaks läinud.


Porvoo vanalinna majadNeljapäev. Totaalne plaanivabadus. Mõtleme et võiks sõita paarkümmend kilomeetrit kuni raudteejaamani ja siis rongiga Tamperesse. Uurin rongiaegu ja pileteid ja tuleb välja et rongisõit on kole kallis. Autol aga kardan et rattalaager võib alt vedada ja ei tahaks ikka nii pikka sõitu ette võtta. Ja nii me siis mõtleme ja arutleme ja planeerime erinevaid variante. Kell ka läheb kiiruga edasi...
Lõpuks suudame otsustada: läheme Porvoo linna vaatama, pidada olema ilus ja vanaaegne. Sõidame üle Hyvinkää Mänsälä peale. Siin on eemalt näha uhket kirikut ja otsustame selle üle vaadata.
Kiriku juures aga kogunes rahvas, paistis et matused. Sellep me kirikusse sisse ei roninud, tegime selle juures mõned pildid ja sõitsime edasi Porvoo peale.
Porvoo on tõesti päris huvitav linnake. Esimese hurraaga sõidame ühe ostukeskuse parklasse ja üritan kohalikega vahetada paberraha müntideks et saaks parkimise eest tasuda. Inimesed vaatavad küll väga umbusklikult aga lõpuks üks vanapaar vahetab ja saame oma parkimispileti.
Otsime üles infopunkti kust saame vanalinna jalutuskaarti. Ja nii me siis selle kaarti järgi teemegi vanalinnas ringi. Majad on siin huvitavad, enamasti puust ja madalad. Raehoone on kivist, aga samamoodi madal nii et jätab mängumaja tunde. Et ilm on soe ja päikeseline siis väga suurt ringi (plaanil on võimalik mitu ringi teha) me ei tee. Põhimõtteliselt lõpetame kirikuga mäe otsas, muuseas see on õigetes mõõtudes Et kõht on tühi, otsime mõnd söögikohta. Kõik on kallis, vähemalt eestlasele küll. Leiame ühe Kotipizza söögikoha ja tellime endile pitsad. Väga hea oli
Paistis et meie parkimisaeg hakkab läbi saama, otsustasime minna auto juurde ja vaadata marsruuti mis viiks meid ka mere äärde. Mõeldud tehtud.
Pilk iluleVõtame suuna Voolahti peale. Sõidame ja sõidame, kaarti järgi peaks merd näha olema meie aga seda ei näe. Lõpiks jõudsime Sondby'sse ja avastame et ei keeranud lihtsalt õigel ajal õigest kohast ära ja peame nüüd paraja maa tagasi sõitma. Aega meil oli seega see vigur meist kedagi ei häirinud.
Lõpuks jõudsime ka Voolahti. Pisike kohake, justkui polekski siin elu. Sõitsime edasi sinnani kus praam viib autod saarele. Kuskilt ei leidnud kas see on tasuline või mitte ja ega me väga sinna saarele ei kippunud ka. Vahtisime pisut ringi ja hakkasime Porvoo poole tagasi liikuma.
Porvoos aga sõitsime seekord tasuta parklasse ja hjakkasime tasuta WCd otsima. Parkla lähedusse jäi ujula, kõndisime aga sisse, avastasime miski baarikese ja sealt juba WC, ei me hakanud kelleltki midagi küsima, käisime lihtsalt ära ja tegime sealt tuult. Meie missioon sai lahenduse
Porvoost välja sõites oli tipptund. Autod liikusid teosammul nagu esmaspäeval sadamas. Et me lihtsalt kiirteedpidi tagasi sõita ei tahtnud siis kaarti järgi vaatasime alternatiivse tee. Sõitsime marsruudil: Pornainen, Halkiankoski, Kellokoski, Jokela, Röykkä. Jäime selle reisiosaga väga rahule. Ilus ja maaliline maastik koos oma tõusude ja langustega, mägede ja järvedega. Lummav.
Kuskil tegime peatuse kus vaatasime koske. Sellele oli vist ka pisike hüdroelektri jaam külge poogitud.
Kuskil käisime veel maakiviplokkidest ehitatud kirikut vaatamas. Päris uhke oli teine. Tekkis küsimus et kui palju ta kaalub. Kiriku ümber oli surnuaed ja seal oli mingi installatsioon kiriku jaoks lõigatud kividest. Surnuaias askeldas üks uduvana mutike kes väikse labidaga kaevas, ma veel Kajale naersin et näe, välja kaevas enda
Enne Röykkät tegime metsa all ka kiire õhtusöögi. Meil oli ju igasugu söögikraami hunnikuga kaasas, pidime ju ikkagi telkima ja nii Õhtusse mahtus ka jalutuskäik alevi peal. Soomes on igas metsatukas sada maja, eemalt ei saa arugi kuna kõrghaljastust üritatakse maksimaalselt alles jätta, tublid.


Kärestikuline jõgi MyllykoskisReede. Ka täna paistis kõigi näitajate järgi ilus ilmake tulevat. Täna õhtuks oli plaanitud grill, seega päeval võisime käia kus iganes, õhtuks aga sauna ja grillitama.
Ja hakkas peale jälle see kuhuminna aktsioon. Lõpuks võtsime suuna Nurmijärvi peale, aga kuskilt keerasime jällegi natuke valesti ja jõudsime hoopis Rajamäki'sse. Parandasime oma suunda ja sõitsime nüüd siis Nurmijärvele. Edasi leidsime Palojoki's miski koha kus korraldatakse kontserte ja igasugu kultuuriüritusi. Puude alune oli täis skulptuure ja joonistusi, mõned vanad hoonekesed ja laululava. Vahtisime siin pisut ringi, aga et midagi hetkel ei toimunud siis sõitsime edasi.
Jõudsime sellisesse kohta nagu Myllykoski. Seal jookseb kärestikluline jõgi ja siin nägin esimest korda matkaradu. Eestis on neid iga nurga peal, siin aga vähe. Matkarajale ei kippunud, kärestikus kivide otsas ja sillakeste peal aga turnisime küll.
Edasi tegime juba sõidu läbi Perttula, Lepsämä, Selki, Siippoo, Nummela. Nummela kandis külastasime tee ääres olevat söögikohta ja jalutasime metsa all kuhu oli tehtud lendava taldriku viskamise võistlusrada. Mingid noored isegi mängisid seal. Läheduses külastasime ka vana kaevandust mis oli omamoodi huvitav ja mille me endi jaoks veel huvitavamaks tegime. Loodus ja vabadus, võõras maa ja soe ilm.
Trall ja tants ja saun ja grillTagasi sõitsime nii et minna enne maandumispaika poodi. Lähim suurpoodidega asula oli Klaukkala. Siin siis sõitsime mingi poe parklasse, selle juures aga oli väljas tuletõrje ja kaupmehed olid kõik õue peal ning signa üürgas. Suitsu kuskil näha ei olnud. Inimesi sisse ei lastud ja otsustasime hoopis Citymarketisse minna. Citys mõtlesime et helistame võõrustajatele ka et äkki tahavad midagi poest. Üllatus oli suur kui tuli välja et nad on just samas poes Saime siis kokku ja valisime grillimaterjali. Tuleb välja et Soomes ei müüja nii nagu meil marinaadis grill-liha. Imelik maa mõne koha pealt. Ringreisi lõpetasime nagu ikka Röykkäs.
Siin siis Kaja vaatas Janikaga pilte, mina ja Kuldar käisime jooksmas. Et tema tahtis ikka 10 km joosta siis jooksime eraldi, mina nii pikka teed hästi ei jaksa Siis sai kütte saun, käisime saunas ja õues, väga mõnus oli. Peale sauna tegime grilli. Lapsed lollitasid õue peal ja meie mullitasime niisama. Väga mõnus õhtu oli.


Soomemaalt plehkuLaupäev. Ja saabus meie viimane päev Soomes. Ilm oli enam-vähem soe. Kraamisime oma asjad kokku ja võtsime suuna Helsinki peale. Sadamas tegime WC külastuse ja varsti juba sõitsime väravate vahelt sadama territooriumile kus algas pikk ootamiste jada.
Laevas jällegi tundus et saime väga hea koha maha sõitmiseks, Tallinnas aga pidime jällegi pettuma Laevas võtsime kohe koha esiosa restoranis kus mina võtsin kohvi. Vaatasime kagusse ja meenutasime nädalat. Tallinna lähenedes helistasime juba Kaidole kellega pidime enne mängule minekut kokku saama.

Jah, mis ma siis kostan. Soome on ilus maa. Inimesed näivad õnnelikud, võibolla nad isegi seda ka on. Liikluskultuur on super, vähe on kihutajaid, väga vähe. Kohati tundub aga et kuhu küll need metsloomad veel mahuvad kui iga põõsa all on eramaja. Ehk jääb selle uurimine järgmiseks korraks.
Pildid pistsin kõik ühte galeriisse ja vaadata saab neid SIIT.



Salvesta
Kasutaja küpsiste seaded
Loodame, et saate meie veebilehte segamatult kasutada. Kui te keelate kõik küpsised, võib tekkida lehe kasutatavuses tõrkeid.
Luba kõik
Keela kõik
Loe lisa
Google Analytics
Google Analytics
Kinnita
Keeldu
Joomla
Remember me
Kinnita
Keeldu