Joomla! Volunteers Portal

raudmaa@gmail.com / +372 511 9488 / Kontakt


Hommik lubas jällegi kena ilma. Tekkis plaan minna Abrukale. Helistasime paaditeenistujale ja tuli välja et kui oleks pool tundi varem teada andnud, oleks isegi saanud. Aga me ei lasnud end sellest häirida vaid mõtlesime üle vaadata viimased nägemata mõisad. Ja nii me alustasimegi rännakut.

Kasti mõis. Sisse varisenud katuse ja korrustega, puud kasvavad nii sees kui ümber. Midagi veel annaks päästa, isegi mustrid on veel kohati seintel säilinud. Kui tuleks keegi ja võtaks kätte, saaks uhke maja endale

Edasi sõitsime kuni Suure-Rootsini ja sealt väheke edasigi. Mõtlesime miskist rada pidi mereni minna aga paistis et väga pikk tee on ja pöörasime kohale jõudmata auto juurde tagasi.

Kirik Püha's. Suur kirik, täitsa lahe selline, suurte puudega park kõrval. Kirikust endast pilti ei saanudki, oli teine suurte puude vahel ja eemaltki ei saanud head võtet...


Pihtla mõis. Kaarti järgi paistis et peaksime olema õiges kohas, aga ei leia. Küsis siis Krisitin ühe tädikese käest et ega ta ei oska meile öelda kus siin mõis on. „Oi vabandage mind aga ega ma hästi ei kuule, mis te soovisite?“ Selle peale Kristin kergitas häält ja küsis uuesti, tädike näitas käeba põõsaste poole, et saab minna nii siit kui teed pidi ringiga. Läksime läbi põõsaste.
Üks omapärasemaid mõisahooneid – kivist keskosa ja puidust tiivad kahel pool. Tundub et on olnud kunagi väga lahe mõisake. Süda tilgub verd süveneva hävingu pärast.


Tõlluste mõis. Vaat see oli suure maa ala peal mitu erinevat hoonet. Pillirookatusega laudahoone-ait mille uste juures tegutsesid kohalikud, suur tiik, peahoone mida parasjagu renoveeritakse ja väga omapärase arhitektuuriga sammastega suvitusmaja millest on eramu tehtud. Seda paika võiks mõne aasta pärast uuesti külastada et näha mis kogu sellest kompleksist saanud on.


Võhksa-Kungla mõis. Kui me sinna jõudsime, siis hoovil tiirutas üks härra muruniidukiga ringi. Küsisime igaks juhuks luba et kas võib vaadata ka lähemalt. Lubas. Ukse juures aga avastasime sildi et hoone külastamine omal vastutusel, seega pole pidanud küsimagi Aga ega sees midagi polnudki, lihtsalt kõledad seinad, trepp teisele korrusele ja teiselt sai siis rõdu peale. Midagi erilist ja mõisalikku seal nagu polnudki.


Laimjala mõis. Seal pesitses vist mingi vallavalitsus, pole enam kindel. Aga maja on riigi käes, seega ka korralik. Ukseesine oli muust maastikust kõrgem ja sõita sai kohe ukse ette. Muidu aga tagasihoidlik, ilma eriliste ilustuste, tornikeste, väljaulatuvate osadeta.


 Audla mõis. Suurte puude vahelt läks kitsas teerada ja kui ma poleks õigel ajal märganud seal midagi majataolist, oleks me mööda sõitnud ja ostima hakanud. Igatahes tagurdasin ma teeotsakesest sisse kuni puude alla villu. Ise läksime maja uudistama. Maja juures käis puudes selline kohin et meile mõlemale tundus nagu keegi oleks seal olnud. Vahime üles, no puud, järelikult mõlemale tundus. Siis vahtisime keldriaknast sisse ja jälle oli meil tunne et keegi on siinsamas. Hakkasime peaukse juurde minema kui äkki käis auto juures korralik pauk ja pikk susin.  Vaatasin lolli näoga auto poole ja mõtlesin et kumm läks katki, kuigi tundus kahtlane et niisama seistes sedasi läks. Läksin auto juurde ja parempoolne esikumm tõesti tühi! Kumm terve, aga ventiil just katki. Õnneks oli mul tagavararatas kaasas, selline pisem ja madalam hädavariant. Ei jäänud meil muud üle kui rattavahetusega tegeleda. Tungiga lõin masina maast lahti ja hakkasin kruve lahti keerama. Kolm tulid ilusti aga üks oli nii kõvasti et ma olin lõpuks suisa hingetu. Isegi võtme peal seismine ei aidanud. Puhkasin natuke ja võtsin uuesti asja ette, lõpuks murdsin küll lahti aga peos olid verevalumid. Igatahes saime rattakese alla aga tundus et selles on liiga vähe õhku. Õnneks Kristinil elas üks sõbranna lähedal ja tõi meile pumba. Lõin kummile veidi vurtsu sisse ja sõitsime viiekümnega Orissaarde.

Orissaarde jõudsime ilusti enne kummitöökoja kinni panekut. Ventiil vahetati ära, löödi kumm täis ja pandi ratas alla. Reis võis jälle jätkuda Minul oli aga kõht tühi, seega käisime mingis kohvikus söömas ja uurisime ka natuke Orissaaret. Tegelikult oli plaan sel õhtul ära käia Kuressaare lossivaremetes etendust Draakon, aga et paar mõisahoonet oli nägemata ja aega nagunii nappis, siis otsustasin et etendus jääb minu jaoks ära ja vaatame viimased mõisad üle.


Tumala mõis. Oli selline mitte midagi ütlev madal majake, ei ütleks et mõisaga tegu on.


Pöide kirik. Suuuur kantnurkadega hoone. Pidada vist Saaremaa suurim olema. Põhimõtteliselt on see konserveeritud müürid, katusega. Aga suursugune oli ta küll. Torniossa ei viinud ühtegi treppi või sellesugust moodustist, isegi ei oska arvata kust sinna kunagi minna on saanud. Mulle see jurakas meeldis


Oti mõis. See siis pidada Saagimi Anukesele kuuluma. Suured väravad kaameraga, väraval tekst et kurjad koerad. Lähed aga värava ehitisest kõrvalt, oled aias, mingeid väravaid pole vaja, või siis kui oleks seal koerad olnud oleks nad saanud vabalt ümber nurga meieni :P Maja muidu paistis kena ja hooldatud, kahjuks ei julenud lähemalt kaeda, äkki tuleb ja pahandab linnaproua meiesuguste maakate peale :P


Sellega aga said mõisad Saaremaal vaadatud. Et meil oli veel väheke päikest taevavõlvil, vaatasime kaarti järgi et läheks Koigi maastikukaitsealale järvekesi kaema. Metsa all aga sääsed ründasid ja keerasime otsa ringi ning sõitsime Kuressaarde.
Kures hakkasin ma läpakast Kristinile oma muusikat jagama ja tegime väiksed veinid. Tuju oli hea ja mõtlesime diskensile minna. Läksimegi, rahvast ikka kogunes, saime tantsu vihtuda ja oli niisama chill. Väga kaua me seal polnud, ronisime kodu tagasi, väljas oli külm, nii et pool jooksuga tulime...
Neljas päev, ehk naasmine on kirjas juba nädala blogis SIIN.

 

Salvesta
Kasutaja küpsiste seaded
Loodame, et saate meie veebilehte segamatult kasutada. Kui te keelate kõik küpsised, võib tekkida lehe kasutatavuses tõrkeid.
Luba kõik
Keela kõik
Loe lisa
Google Analytics
Google Analytics
Kinnita
Keeldu
Joomla
Remember me
Kinnita
Keeldu