Külastasime perega Tilleoru matkarada. Täitsa mõnus rada, ma ütleks. Kui lugeda raja tutvustust, siis see algab Ahja jõe servapidi liikudes ja lõpuks siis ringiga algusesse tagasi. Nüüd, läbi käinuna, teeks ma selle hoopis teisipidi ja alustaks Maantemuuseumi tagant maantee äärest ja lõpetaks nö alguses 
Ja selle maantee osa võiks keegi autoga ära katta, sest see osa ei paku peale autode ohu mitte midagi erilist. Aga see selleks.
Niisiis, alustame Tilleoru orust. Siin on ka Tille vesiveski mida ma loodan külastada peale matkarajal käimist. Alustame jõega paralleelset liikumist, lapsed õnneks ei tea, et minna on viis kilomeetrit
Aga rada on ilus, väga metsik loodus on ümberringi, õnneks pole puud veel väga lehteis ja vaated on kaugemad ning sügavamad. Kohati on ka laudteed, aga muidu on mõnus metsarada. Maastik vaheldub, metsaserva lehtpuudest saavad okaspuud ja sammaldunud mets. Hiljem muutub metsaalune ümberkukkunud okaspuudega sarapuumetsaks Kuna tee liigub oru põhja mööda, siis teine külg on kõrge tõus oru nõlvale. Nõlval on näha suuri kivimürakaid mida on arvatavasti läbi ajatstute nõlvalt alla veeretatud, et teha ruumi põllumaale.
Lapsed on vaprad, veavad kenasti Merioone allikani välja. Nüüd on neil rohkem elevust, sest puhas allikavesi vajab joomist ja ujuvad konnad uudistamist. Üldse siit liivapaljandist väljuv allikas on kena ja rahulik vaatepilt.
Edasi viib meid trepp oru põhjast päris üles. Üleval on Ristimänd ja pingid millest üks on pühendatud kunagisele metsavahile. Edasi liigub tee sarapuude vahelt lagendikule ja läheb tagasi metsa vahele. Mõnes kohas on liikumine järsem ja siin on tekitatud nööraed millest kinni hoida. Metsast on siin vähe järel, mõned lehtpuud ja võsa, aga muidu tervitab metsalank. Ja siin saab ideeliselt ka matkarada läbi, sest üle langu looklev matkarada viib maanteele.
Jalutame siin perega Maantemuuseumi õuele ja teen ettepaneku, et lähen siit üksi edasi auto järele, et teised mingi nautigu kohvikus pakutavat või vaadaku lihtsalt ringi. Kuna lapsed on väsinud, siis teist korda seda ütlema ei pea
Mina aga liigun edasi. Kui asfalttee hakkab mäest alla minema, lähen paremale poole maastikule. Siit ideeliselt matkarada jätkub ja see viib siinsele linnamäele e Kantsimäele. Kunagi on siin linnus olnud.
Peopaigast laskub pikk trepp nõlvalt alla Tilleorgu autode juurde. Siin, matkaraja alguses/lõpus, on kunagi olnud Tille kõrts mis kuulus Hurmi mõisale. Kõrtsihoone aseme taga eemal on aga Tille vesiveski mahajäetud hoone. Kui veskiümbrust on siin eurorahadega turgutatud kalapääsu ehitamiseks, siis veski pole rahasüsti ammu näinud. Veski juures on ka abihoone ja maakelder.
Ja sellega meie matkaraja teema lõpebki. Võtan auto, võtan naise ja lapsed ning sõidame vastu järgmistele tegudele PILDIRIDA.