Paar nädalat tagasi tekkis MHG teisele korrusele seinale üks pilt. Jalutan sest mööda ja jään seisma: põnev, värviline, detailiderohke ja lõbusa olemisega pilt. Mõni tund hiljem, hakkan kodu poole liikuma, on väljas pime ja koridoris hämar. Taaskord tõmbab tähelepanu seesama pilt, aga seekord pole ta üldse lõbus vaid pigem kurja olemisega!
Nädalajagu hiljem pandi maale juurde. Ain sättis ja kunstnikuneiu Gertrud Oberg oli ise kõrval juhendamas. Uudistasin ka uusi pilte ja see, kus sead peal on, tituleerisin kohe, et mina ja Ain oleme sellel pildil 
Sai põgusalt uuritud autorilt ka mõne pildi kohta. Need rohkete detailidega tööd on tegelikult paljude fotode eri fragmendid mis on kokku üheks teoseks joonistatud. Täitsa põnev. Muuseas, ühel pildil on kunstnik ise
Allpool on mõned minu fotod näitusest. Kui on aga huvi maale oma silmaga näha, siis Miina Härma Gümnaasiumi teisel korrusel saab neid uudistada. Näituse nimeks on Ülemäärasuse Piirimail ja autoripoolset sissejuhatavat teksti näitusesse saate lugeda siit:
Kunsti olen õppinud 4 aastat Põlva Kunstikoolis, mille ma ka lõpetasin ning aasta Tartu Lastekunstikoolis. Hetkel tegelen ma kunstiga iseseisvalt vabal ajal ning võtan ka kunstitunde IB suunaainena. Vahel käin ka Konrad Mägi ateljees maalimas.
Oma kunstitöödes käsitlen tihtipeale teemasid, mis mind otseselt puudutavad. Enamjaolt on teostes peidetud ühiskonnakriitilisust ja detaile, mis vihjavad teatud teemadele või isiklikult silma jäänud ühiskonna puudujääkidele. Eelmainitu käib suurte teoste kohta, mis võtsid ajaliselt kauem aega ning sisaldavad seetõttu ka hulgaliselt rohkem informatsiooni, mida esmapilgul ei pruugi hoomata. Pikemaajalise vaatluse korral võib teostest välja lugeda neile iseloomulikke ideid ja detaile, mida on kohati töödesse põimitud ning jäävad esmapilgul märkamatuks.
Peale kriitikat sisaldavate teoste on näitusel ülekaalus portreed, mis on loodud nii fotode kui ka modellide põhjal. Rõhku pole sellisel juhul pööratud pisidetailidele, vaid inimeste iseärasustele, neile omaste eripäradele, mida hindan portreede puhul rohkem kui detailirohkust. Samuti on oht luua liigselt segavaid faktoreid, mida ma suuremamõõdulise maksimalistliku teose puhul paradoksiliselt üritasin luua. Mainitud teose idee seisnes selles, et soov oli vastu seista portreekunstile iseloomulikule detailidevaesele taustale, mis küll võimendab esiplaanil oleva isiku domineerivust ning on igati õigustatud, kuid näib mõne teose puhul kohati ilmetuna. Seetõttu otsustasin täita tausta detailirohkusega eksperimenteerides maksimalismi ja äärmise ekstravagantsuse ning filigraansususe piirimail. Mis oleks kui ma ei tähtsustaks esiplaani, vaid seaksin samale pulgale ka tausta? Kas see jääks segama või muudaks pildi eripärasemaks? Nendele küsimustele proovisin teoste puhul vastata.
Lisaks juba loetletud teosteliikidele sisaldub väljapanekus ka parajal hulgal “oskusteoseid”, mis on enamjaolt pliiatsi joone harjutamiseks ja hetkeliste žestide tabamiseks. Mis puutub voogavalt ülemäärasesse käte kasutamisesse detailide näol, on põhjenduseks tõsiasi, et käed sümboliseerivad minu jaoks vihjetele või ideele osutamist, mis vahetevahel võivad olla ka vastuseks.
Meeldivaid elamusi,
Gertrud Oberg