On kolmapäev. Kuutsemäe võtab mind vastu paraja tuule, päikese ja -12 kraadise külmaga. Jõuan pisut peale 11 ja nii mägi kui laenutus on mõlemad lahti. Laud ja mäepilet käes liigun mäest pisut kõrgemale, panen laua alla ja üritan allapoole laskuda. Oi see esimene pool-nõlv oli ikka tegemine! Mitte ei tahtnud tasakaal mind püsti hoida ja laud see sõitles kuis ise tahtis... Enamus sinikaid ja muljumisi sain just selle lõiguga. Usun, et see oli päris tore kõrvalt vaadata, vaatajaid õnneks küll eriti polnud, kogu mäe peale miski paarkümmend inimest.
Kui tõstukiga üles sain, hakkasin taaskord võitlema laua, tasakaalu ja iseendaga. Tõusude ja mõõnadega jõudsin alla. Igatahes mul korralikke kindaid polnud, olid kootud kindad seest voodriga. Vooder pidas, kudum oli aga sõrmede pealt üsna täbaras seisus seks ajaks 
Teine kord täispikast mäest alla sõites oli kõik juba paaaalju parem: tasakaal, laud ja mina olime juba sõbraks saamas ja saime koostööga väga hästi hakkama. Kolmas kord ei kukkunud ma enam ühtegi korda, lihvisin vaid nelja aasta taguseid teadmisi praktikas edasi 
Ei, ma olin oma taaskordse saavutusega ülirahul – siiski teine kord elus lumelaual olla (eelmine jäi nelja aasta taha juba).
Kaks tundi hiljem proovisin juba tõstukitest teisele poole jäävaid künkakesi. Seal oli aru saada, et õppida on veel väga palju. Näiteks oleks vaja ära õppida ka teine külg ees sõitma. Praegu on vasak külg ees ja kui parema keerad, siis läheb tasakaal ikka kohe üsna käest ära.
Ehk siis, mulle hirmsasti meeldis/meeldib lumelauaga sõita, elaks ma sel lähedal, käiks korra nädalas ikka. Vaatame, äkki jõuab sel aastal veelkord lumelauaga lund sõuda, aga enne vaja veel suusatama, kelgutama ja uisutama minna Ilusat talve!