Üsna tihti kui ma sõidan rongiga maale, just Palupera-Puka lõigul, hakkab mulle silma lääneküljel ühel heinamaal üks maakelder. See on mingi 100 m raudteest, heinamaa on söötis ja muid ehitisi seal ei paista. Olen võtnud endale justkui missiooniks, et üks päev ma seda kohta külastan. Nüüd on siis see Üks Päev saabunud 
Olen maal üksi ja mingeid ehitustegevusi ei plaani. Ärkan küllaltki varakult ja ilm tõotab tulla päikeseline ning plusskraadides, elik veidi üle nulli. Öösel on paar kraadi külma olnud ja maa on sellest tahe. Valmistan endale jalgratta ette ja mingi poole kümnest saan liikvele.
Plaan on sinna keldri juurde minna raudtee äärest. Seal on parasjagu ka raudtee kurvide õgvendamise projekt ja muldkeha on kaevatud tohututes kogustes ringi. Rasketehnika on jätnud oma sügavad haavad maastikku, aga on ka nö siledamaid alasid.
Sõidan rattaga nii kaugele kui kannatab. Selleks kohaks on üks ajutine raudteeületuskoht kus märgid on, aga liikumine masinatega on tõkestatud betoonplokkidega. Maastik siinkandis on heitlik, kohati teravad künkad ja need vahetuvad sügavamate orgudega. Raudtee on siin kunagi üsnagi hullult maastikust läbi raiutud, pole kerge ülesanne olnud Näiteks seisad raudteel ja ühel pool on sul kümnemeetrine küngas ja teisel pool umbes sama sügav org.
Enne raudteeületuskohta on üks väga kõrge küngas. Ronin sinna üles. Õnneks on ta külmunud, aga on näha, et siin kipub maalihe tekkima kui suuremad sajud peaksid tulema. Igatahes on künka otsast kenad vaated kahele poole raudteekoridorile ja teisel pool raudteed asuvale elamisele.
Kui ma eelpool mainitud ületuskohast ümber olen roninud, on maastik väga hull, seal rattaga sõita enam ei kannata. Kinnitan oma voki puu külge ja siit edasi liigun jala. Kuigi mul on üsna vähe riideid seljas, hakkab üsna soe, eriti mütsi all Et aga suurt tuult ei ole, siis saab madalamates kohtades pead tuulutada.
Teel avastan kaks raudteesilda mis on nö ’aegade tagant’. Need on kenasti ehitatud, maakividest seinad, punastest tellistest ümarad võlvid - väga uhked vaatamisväärsused. Omal ajal ikka viitsiti ja taheti ehitada ilusid ja püsivaid asju. Need sillad on ka ideaalsed ökoduktid suurematelegi metsaelajatele. Oli ka üks tänapäevasem metalltoru ja siis üks suurem sild mis oli vanadele müüridele ümber kohendanud ja nägi ka üsna kena välja.
Aga see maastik! Täitsa huvitav kuidas saavad need künkad ja orud kõik nii teravad olla, ei ole kuppelmaastik, vaid ms ütleks küngasmaastik 
Metsad paistavad praegu läbi ja seal paistab kõik olema samamoodi – nagu suur lainetus.
Vahepeal külastavad mind kaks rongi. Üks tuleb Tartust ja teine läheb Tartusse. Aga sellel lõigul sõidavad nad aeglaselt, üks neist laseb mulle tuutugi. Aeglane sõit on sellest, et mõne koha peal on kahelt poolt rööpaid nii palju madalamaks kaevatud, et seal võib ka mõni varing tekkida ja siis oleks kuri karjas...
Ühes metsatukas tundus künka taga olema avaram koht ja mõtlesin piiluda, et mis vaade mulle sealt paistab. Ega suurt ei paistnudki, aga see küngas ise jäi mulle silma. Nimelt jooksevad üsna raudteekoridori juurest nagu vaod üle selle künka. Aga need vaod on meetri laiused. Millest need on tekkinud ja miks, ei osanud mina aru saada, ja need ei olnud äsja tehtud, suured puud kasvasid siin peal ja maastik ise oli kaetud sambla ja taimestikuga. Igatahes selles osas jääb küsimus õhku.
Edasi liikudes avastasin ühe künka otsast, mis on raudteest mõni meeter eemal, maja vundamendi. See on olnud täitsa põnev koht elamiseks Nimelt on see olnud paar meetrit raudteest kõrgemal ja kahele poole raudteele head pikad vaated, nö rongivaatluseks suurepärane nõlv Nüüd on majast järel kohati maakivivundament ja ümberringi punased telliskivid...
Vahepeal asjad muutuvad. Suuri roopaid enam ei ole, on vaid mingid jäljed mis on jätnud võsalõikur ja neid mööda on hea liikuda. Jõuan majani mis on teisel pool (idaküljel) raudteed ja on ka üsna raudtee külje all. See on pisike maja mille katuse servalauad on nikerdustega – selline ilus nunnu majake. Siinpool oleval lumel aga on inimese jäljed koos suure koera käpajälgedega. Koeri ma aga kardan. Minus hakkab rabelema jänes, aga ma vean enda majani välja, hetkel mingit elu ega koera hääli kuulda ei ole. Aga siit edasi ei ole enam maastikku mööda liikumise võimalust, ainult raudteed mööda saaks. Pikk sirge kaob kaugusesse. Kui kaugel minu oodatud kelder on, ei tea, tõenäoliselt mitte enam kaugel, aga... Mõtlen ja vaagin edasisi plaane ja lõpuks otsustan, et edasi ei lähe. Aitab tänaseks.
Suur osa tagasiteest liigun mööda liipreid. Maastik on väga poriseks ja pehmeks läinud – päike teeb oma töö. Aga raudteel on palju lihtsam käia, tänapäeval ei ole enam liipritel vahesid - need on kenasti kividega täidetud. Maastik oli liipritega võrreldes ikka väga hull, aga matka jaoks ideaalselt põnev Liigun siis tagasi ja pidevalt kiikan ka selja taha. Oleks ma teadnud, et raudteed mööda minek nii kiire on, oleks võinud ikka selle keldrini ära minna, aga see on tagantjärele tarkus...
Pikk sirge on ajutise raudteeületuskohani kus mu ratas on. Mingi tüüp passib ja kõnnib seal edasi-tagasi, üsna närviliselt. Aiman juba halba, aga ausalt ei koti Enne ületuskohta lähen rööbastelt maha, võtan ratta ja jalutan üle ületuskoha. Minu üllatuseks ei saagi pragada Teen ise juttu, tervitan ja jutu jätkuks uurin et kas töötab või elab siin, selle peale saan üleoleva ’mis siis’ ja see toon ütleb juba ära, et vastaspool suhelda ei taha, aga polegi vaja. Võimalik et ta oli sellest esimesest majast mis suure künka juures oli mille otsa ma ronisin, sest seal keegi patseeris minu tegevuse peale ja vahtis, aga võis olla ka teisest majast mis ületuskoha lähedusse jäi ja mille ette on astmeline maastik kaevatud...
Aga, minu matk oli sellegipoolest igati mõnus, lõõgastav ja emotsioone pakkuv. Hüppasin ratta selga ja sõitsin juba üsna pehmet liiva-mulla teed mööda juba alevi poole ja sealt koju. Püksid olid porised, ratas samamoodi. Ratta pesin kohe ära ja edasi võis juba sööma ja puhkama minna See kelder on seal kaugel olnud juba võibolla sada aastat, ootab siis veidi veel