Ma nüüd ei tea kas vanusega muutud targemaks, elukogenevamaks või ükskõiksemaks, aga peas tekivad teinekord mõtted mis oleksid võinud juba varem teadvusest läbi käia 
Täna räägin rõõmsamast elust.
Kuidas ma selle teemani üldse jõudsin? Mõni aeg tagasi haiglas vanaema külastades. Vaatasin kui hästi me vanaemaga läbi saame. Vestleme maast ja ilmast, kõik oli pingevaba ja vaatamata keskkonnale isegi rõõmus. Teemad olid seinsast seina, rääkisime oma arvamustest aktsepteerides teise omi mis laias laastus isegi ühtisid. On olnud aegu kus me üksteisest üldse aru ei saanud ja pidevate kohustuste tõttu hoopis tülli kippusime minema.
Hakkasin siis juurdlema, et mis on sellise positiivse olukorrani viinud. Jõudsin järeldusele, et see on seotud kohustuste puudumisega. Me kumbki pole kohustatud midagi tegema vaid saame lihtsalt olla ja suhelda.
Tähendab, kohustused on asjad mis ei pruugi kõigile osapooltele meeltmööda olla ja sellest tekivad pinged. Vaadake või oma lapsi. Kui nad võivad lihtsalt väljas ringi tuisata ja teha mis neil iganes pähe tuleb, on nad igati rõõmsad ja toredad. Kui aga on vaja tegeleda mõne kohustusega: riiete kokku panemine, voodi korrastamine, mänguasjade tagasipanek vms, kohe ollakse mossis, parema meelega seda teha ei taheta, saavutatakse konfliktiseis. Jama ju?
Aga OK, kohustused on vajalikud, need aitavad lapsed uuele elule ja õpetavad normaalsuse parameetreid. Või mis? Jah, eks normaalsus ole ka mingi enamuse arvamus-pealesurutus, aga saate siiski aru mis ma mõtlen. Kui laps on võtnud toa koristamise normaalseks ja tavapäraseks toiminguks, enam konfliktiseisu pole. Aga sellisel juhul pole koristamine enam ka kohustus, on ju nii?
Tuleme algusesse tagasi. Samas pole meie vanaemaga enam lapsed. Aga ideeliselt on siingi üsna sama seis. Kui näiteks vanaema tahab hakata minu elu sättima millegi enda vajaduse osas, siis pahatihti on see põrkunud vastuseisule. Parem oleks niipidi, et tema käib välja oma soovi ja mina siis sean oma ajaplaani nii, et toiming saaks tehtud meile mõlemale aktsepteeritaval ajal. On ju õige mõte? Aga eks ta viimasel ajal niipidi käinud juba ongi.
Vaatame ajalukku. Vanemat ajastut kujutavad filmid kannavad endas ängi ja musta masendust, heliribad on eriti kõledad ja masendavad. Miks vanade eestlaste võrdkujuks on kibestunud ja tigedad maainimesed? Öelge, kuna neil oli aega lihtsalt endale olla? Kogu aeg oli põllutöö, kodused ehitused ja majandamine, lapsed jm. See tähendab, et terve päev olid vaid kohustused. Nad ainult tegelesid oma, mõisnike ja maaomanike kohustuste täitmisega. Tänapäevases elus saavad paljud inimesed siiski lubada ka pisut aega iseendale, seda mõnedes asutuses isegi propageeritakse. Miks? Sest siis on inimesed rõõmsamad ja heatujulisemad, vaat et õnnelikumadki!
Vaatame korra ka tänasesse päeva. Vanaema on kodus tagasi ja plaan on maalt puud linna ära tuua. Ja ongi juba konfliktid majas, kuna ei taheta karvavõrdki arvestada minu elu ja plaanidega. Et võibolla polegi asi niivõrd kohustustes kui teistega arvestamises?