Joomla! Volunteers Portal

Oct 18
M T W T F S S
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31 1 2 3 4
Lõvemaja ehk mõisaaidast elumaja

 

LutumajaNädalavahetusel sai käidud Lõvel. Kui varem siin mälestused suisa kinni hoidsid, siis nüüdseks on asjad lõpuks nii kaugel, et enam ei hoia. Mis siis on muutunud? Mina. Jah, ikka ma unistan maamajakesest, aga olgem ausad, siinne maakivikolakas ei passiks minu rahakotiga kokku. Maja kiviseinad veavad maa seest niiskust sarika otsteni ja need otsad juba tublisti mädanevad. Sellisel hoonel aga katuse ja sarikate vahetus läheks maksma oma sada tuhat eurot. Lisaks on niiskus kiviseintes teinud kõva murendamistööd. Seintelt langeb krohvi maha ja kus ka vihmavesi on ligi saanud, sealt pudeneb maakivide vahelt siduskrohvigi. Mõni aasta tagasi ma ühte kohta juba püüdsin parandada... Samas on osa seintest punasest telliskivist mis lihtsalt laguneb ja pudeneb... Maja taga on katuselt alla langenud neli eterniiditahvlit mis kuulutavad kurja... Ühtepidi pole ju minule kuuluva hoonega, et ei näe siia mõtet oma aega ja raha investeerida, aga sellise tõsise avariitöö teeks ma ka ilma omanikutundeta ära. Kahjuks aga pole meil nii kõrget redelit et sinna pääseda... Nokk kinni, saba lahti...

Kivikolaka taga on vana palkidest laudahoone mille otsa on hiljem puukuur ehitatud. Iga aasta (!) sai sellel ruberoidi lapitud, et katus peaks ja hoone püsiks. Ajast, mil me sinna enam investeerinud ei ole, pole seda keegi teinud. Nüüd, mõned aastad hiljem on tulemuseks see, et kolmandik katusest on ruberoidivaba, vesi on mädandanud pööningut ja kohati on see juba ka sisse kukkunud. Et seda hoonet päästa, oleks veel võimalik sarikate ja katusevahetusega pääseda, palkseinad võiks veel pidada, aga aasta pärast on ka see möödanik ja saatus saab olema sama mis Gotovi majakompleksiga eemal.

Jäneste lautMiks aga siis seal veel käime? Ema ja Inna peavad seal põllulappi. Jah, ema on sest hakanud lõpuks väsima, aga Inna on vist veel see kes ei taha lahti lasta – talle meeldib sinna suviti käia. Kuna mina aga olen aru saanud, et kõik asjad siin ilmas on lõpuks hukule määratud, ja kuna tegemist pole meie hoonetega, siis lasengi neil minna. Mälestused jäävad. Seega ma võin sinna minna, seal ringi jalutada, isegi sealset ajalugu korjata, aga ma tean, et selle hoonega mind tulevik siduma ei saa, kui just pururikkaks ei tehta. Ja nii ma ei näe seal mõtet ei muru niita, hooneid korrastada või sügiseti ka lehti riisuda – targem on see aeg endale ja oma perele pühendada.

Püüan oma kokku korjatud Lõve teemad ka ükskord valmis saada ja üles panna. Midagi uut vanade aegade kohta pole enam kelleltki väga küsida. Loodan, et vanaema, vaatamata tõsisele haigusele, veel elab ja temalt veel mõningat uut infot leiab, ja lisaks käin ikka vahepeal ja vaatan seisu külas üle ning kirjutan leidudest-nähtust ka siia.