Joomla! Volunteers Portal

Oct 18
M T W T F S S
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31 1 2 3 4

Taaskord sai Lõvel käidud, ja et ema otsis leivapuumarju, siis teades, et need vana metskonna maja juures on, tegime seal peatuse. Aga jätame marjad hetkel teemast välja
Metskonnamaja – ma ei oska talle paremat nimetust anda. Kunagi olla see kuulunud vist metskonnale ja seal siis elasid mingid metskonnaga seotud inimesed: metsavaht või metsatehnik või midagi sinnakanti, kunagi saab ehk täpsustatud.

Vana metskonnamaja on Lõve bussipeatusest paarsada meetrit Tõrva poole tulla. Ta jääb toredasti suurte puude varju, nii et lehisemal aastaajal seda maja näha pole, kuigi maja servani on teepervest heal juhul kakskümmend meetrit. Varem oli maantee poolt puude vahel isegi sissekäiguosa („portaal”) näha, nüüd aga on järjest kinni kasvamas.
Mis selle maja juures lahedat on, on see, et nii kui maanteelt läbi portaali õuealale tulla, siis tervitab tulijat puude all üsna avar plats. Päikese poolt on see hüljatud, aga siin kasvab siiski mingeid rabarberilaadseid taimi: suurelehelised ja pisut kõrgemad kui rabarberid. Ka meie otsitud leivapuu oli kenasti olemas, aga looduse olelusvõitluses on ta kõrgeks kasvanud ja väheste marjadega, seega me siin marjadeni ei ulatunudki.
Mõne sõnaga ka majast. Vaatasin oma blogi ja selgub, et sellest hoonest ma kirjutanud polegi. Tunnistan, et selle kandi teemade kirjutamine on pisut tahaplaanile jäänud. Hakkame otsast peale.

Maja mäletan ma juba lapsepõlvest saati. Maale sõites, kui tee veel kruusatee oli, siis just selle maja juurest Lõve peatuse poole langes tee üsna sügavale ja siis kerge tõusuga jõudis peatuseni. Kahel pool teed olid õunapuud, nüüd on nad osalt vaid ühel pool ja maanteed ennast on täidetud nii palju, et kunagisest langusest võib aimu saada põllu tasandi järgi.
Seda maja polnud ka varem eriti hästi tee peale näha. Ma isegi ei mäleta, et seal kunagi keegi liikunud oleks. Esimest korda käisin seal vist rattaga, aga siis seal enam kedagi ei elanud ja majast endast ei mäleta ma mitte kui midagi, kui ehk, siis peasissekäiku õhkõrnalt ja järsku mäeseljandikku.
EestvaadePisut teadlikum käimine jääb vist sellesse sajandisse. Selleks ajaks oli maja pikalt tühjalt seisnud ja keegi oli hakanud seda otsast restaureerima-taastama. Maja seest olid seinad krohvist puhtaks tehtud, põrandad olid üles võetud ja suurema toa alla jääv kelder nagu suur auk ilma põrandata lahtiseks jäetud. Pisut oli kõpitsetud vundamendi kallal ja eest olid ära võetud vanad uksed-aknad. Tore oli loota siin kunagi uut elu näha.
Aga siis jäi kõik pooleli. Rohkem siin enam ei käidud. Aastaks 2006 (pildid love_a_001.jpg kuni love_a_015.jpg) oli maja saanud juba tõsiseid veekahjustusi. Peaukse esine koridor oli ühest nurgast läbi mädanenud ja ära vajunud. Muus osas oli kõik veel talutav.
Vahepeal olen seal veel mõned korrad käinud, aga uut elu sinna tulemas pole näinud. Tänaseks, 2014 aastaks, on seesama peaukseesine kokku vajunud, vaata pilte alates 42 kuni 57 GALERIIST. Akende alused palgid on vundamendini läbi mädanenud, katusekate on kadumas, pööningupõrandad osalt sisse sadanud ja laguneb ka majatagune sissepääs oma verandaga. Kohutav vaatepilt. Mul on tõsiselt kahju sellest imearmsast mugavalt kompaktsest majakesest. Seal pole enam muud teha kui vundamendile uus ehitada... Ainus, mis majas veel enam vähem korras on püsinud, on puit-trepp mis viib pööningule. Muuseas on see trepp oma kompaktsuses väga mugava astmekõrguse ja -laiusega. 2006 sai siin veel seintelt pildistada porte-mustrit. Varsti pole aga enam treppi ka...
Vaatame seest väljaMis teeb maja asukoha tõsiselt põnevaks, on kohe maja teiselt küljelt laskuma hakkav mäenõlv. Selle järsakus on nii suur, et sealt on raske nii alla minna kui ka üles tulla, langus ise on üle kümne meetri. Sellel nõlval on mõned sarapuud ja mõned õunapuud, nüüdseks lisaks ka muid puid ja võsa. Igatahes kui maja taastada samale kohale ja võsa vähendada, avaneks alla järvele päris põnev vaatepilt. Ma suisa imestan, et kuidas see nõlv pole erosiooni käigus nii palju kulutada saanud, et maja sinna kuidagigi ära oleks vajunud...
Kõrvalhoonetest ei mäleta ma midagi peale veel pisut Tõrva poole tulles suurt mürakat tallihoonet. Kas see nüüd just selle maja juurde kuulus ja mis ta täpselt oli, ma kindel pole. See oli puust suur, mitukümmend meetrit pikk hoone viilkatuse ja minu mäletamist mööda ka laiema katusealusega. Sellest hoonest on järele jäänud vaid vundament, mis on maakividest laotud ja kohati pisut üle meetri kõrge. Tundub, et loomade latrid-kambrid olid kõik eraldi kiviseintega eraldatud – sellest annab järelejäänud vundament aimu. Mingi fotomälu kõnealustest vundamendijäänustest peaks mul ka kusagil olemas olema, aga kuidagi ei õnnestunud üles leida

*****
Täiendusena, peale internetis katastrit uurides ja sealtkaudu jälgi ajades, tegin päris põnevaid avastusi Ka vanaemaga sai räägitud ning maad uuritud, ja nüüd on plaanis suisa mitu teemat nii majast kui sellest suurest kõrvalhoonest kokku kirjutada Enne vaja aga üks kohtumine kokku leppida, näis kuna need ka valmis saavad.