Selle suve reisike pidi meid viima Jurmala spaasse ja siis mõneks päevaks Vilniusesse. Läks aga nii, et vahetasime Jurmala spaa Vilniuse oma vastu ja nii ootaski meid kohe Vilnius 
Alustasime väljasõitu kohe hommikul, kuna tee sinna on pikk ja igav, kuna peatusi ei plaani...
Teisipäev. Teel Valga peale hakkab sadama, nii nagu lubatigi – suur sajuala. Valgas sajab juba nagu oavarrest. Käime Olerexis söömas ja netilevis Jah, broneerime endale Vilniusesse öömaja ja siis teele. Üldiselt on tore, et sajab, nii ei kipugi välja ja saab rahulikult kilomeetreid ammutada.
Kui Valkast välja saame, siis püüab Kaja sõba silmale saada, aga tee on siin üsna konarlik ja raputab. Talle see väga ei passi, minule aga meeldiks selline loksutamine üsnagi suigutavalt 
Enne Madonat on mitukümmend kilomeetrit „lipp lipi peal, lapp lapi peal” teed. Kitsad ka ja vihmasajus on veel lisaks möödasõidud raskendatud. Aga ei ole hullu, saab ikka kui vaja...
Madonas teeme tanklapeatuse ja seljasirutuse. Siin enam ei saja. Kaua me selga ei siruta, kuna minna on veel kolm ja pool tundi... Nüüd läheb mõneks ajaks rooli Kaja.
Jekabpils on selline tore koht kus on sild mis viib siinkandis üle Daugava. Mõlemale poole jääb kümneid kilomeetreid järgmise sillani. Üldiselt on tegu sellise pisilinnaga mis on end jõe ääres kahele poole laiali harutanud ja kus jõeäärsed alad oleksid väga põnevad jalutada ja uudistada... Aga mitte sel korral!
Subate on see koht kus piiri ületame. Ja siit edasi algavad pikad sirged teed, kahelpool kas kenad metsad või kuppelmaastikud. Teed on küll sirged, aga üle küngaste ja sellega avalduvad eriti toredad vaated. Kahjuks ei saa neid eriti nautida, olen roolis tagasi ja Kaja üritab taas magada
Utena pealt viib meid tee Vilniuse poole. Kohutav tee, kõrvad hakkasid lõpuks huugama! Tegemist mingitest betoonplaatidest tehtud teega ja see on ikka nii kole sõita. Enamasti pannakse nii kehva tee juures kiirusepiirang 30 km/h, siin on 90 lubatud... Sellist teed igapäevaselt sõites lõhuks autot ikka kohutavalt.
Vilniusesse jõudes on sõitmisest toss ikka väga väljas. Ma olen täitsa sodi kohe. Registreerime end AVA hotelli ja käime söögikohta otsimas. Jeruzales tänaval on AVA keskus kus on Chilli Pizza nimeline koht, seal saame kõhu täis, igati maitsvad toidud. Väikese jalutuskäiguga liikusime hotelli. 
No ja ega hotellis polnudki muud kui et puhkuselainele ja lõpuks magama.
Kolmapäev. Öö oli palav. Jäin küll kohe magama, aga olin vist mingi ühest üleval ja enam uni ei tahtnud tulla. Miia mingi hetk nuttis, et tutu kipitab, nii et sai temagagi tegeletud. Siis jäi taas kõik vaikseks aga mina ikka magama ei jää. Ma ei tea palju aega läks, aga tundus väga palju enne kui aknast jahedus liikvele sai ja ma sain ka lõpuks magama jääda. Ärkan valuga paremas kõrvas, nina on ka kinni, loodetavasti siis kõrvavalu nohust...
Hommikut sööma ja veidi shoppama läheme Kaja välja valitud OZAS ostukeskusesse. Suur keskus, palju vaadata, aga mitte ei viitsi midagi vaadata Peale hommikukohvi läks vähemalt olemine paremaks
Pisut peale südapäeva aga läheme spaasse! Jurmalasse me ju ei läinud, seega võtame Vilniuse Vichy veekeskuse mis on kohe ostukeskuse kõrval Kodulehe järgi on ootused kõrged
Veekeskuses seisame veidi sabas, siis lunastame perepileti ilma saunadeta. Oleks saunad ka võtnud, aga need polevat lastele. Edasi aga teen veekeskusest kiirkokkuvõtte... Garderoobid olid täis prussakaid. Neid oli vist äsja mürgitatud kuna nad olid aeglased ja roomasid ringi. Aga mis siis et aeglased, rõvedad siiski! Üldse on Spaas ka asjad veidi ligadi-logadi: sisustus on aegunud, mõned torud olid tööst väljas. Muidu aga ujuda sai, oli niiöelda OK olemine. Pisut sogas meie olemise rõõmu üks poisiklutt kes uppus, aga kes õnneks siiski elule tagasi toodi. Aga see trauma oli paljude näost näha, oli nii mõnigi täiesti asjasse mitte puutuv inimene kes lihtsalt nutta lahistas. Miia rääkis sellest veel ka hilisõhtul, ei julgenud isegi vannis eriti olla. Aga no see intsident ei ole nüüd veekeskuse hinnang muidugi. Üldiselt aga ma seda veekeskust ei soovita, ainuüksi prussakate tõttu... Olime seal mitu tundi kuniks lihtsalt kõik asjad kuhjusid ja kõigil nagu tuju ära läks... 
Sõidame oma uude ööbimiskohta üsna Vilniuse vanalinnas: Vivulskio Apartements. Saame pisikorteri neljandal korrusel. Kõik tundub igati äge. Sätime end sisse ja läheme vanalinna. Aga me ei viitsi seal ringi kollata ja uudistada vaid tahaks nüüd ka veidi puhata, ehk et võtaks mingi pubi kus siis istuks ja teeks ka õlle Leiame selle koha: La Crepe. 
Ja siis liigume tagasi öömajale. Kuigi meil on üürikorteris vann, siis sooja vett seal kraanist nii palju ei tule, et vanni täis saada Aga no oleme siis vähemagagi nõus. Miia on vannis ainult seni kuni keegi teda turvab, see uppumise teema ei taha tal siiani meelest minna...
Neljapäev. Mina magasin täitsa hästi, Kaja aga magas halvasti. Öösel oli kuulda (aken oli lahti) kuidas vihma sadas ja kuidas lennukid lendasid, aga ikkagi ma magasin hästi Ka lapsed magasid kenasti.
Täna läheme Vilniuse turule Auto ostust pole raha eriti järele jäänud, aga no üht-teist saame endile ikka lubada. Aga ega me suurt sealt midagi ostagi, mainimist väärib ehk vabaaja ülikond minule.
Aga üldiselt käime nii vanas osas kui uues osas, müüjaid on täna vähevõitu ja üldse on neil täna vaid üheni avatud. Tehnikaosakonda vaatama ei jõudnudki, kuigi ma sinna minna tahtsin, lihtsalt aeg sai otsa Niipalju Kajaga jõudsime, et aurutriikraua ostsime :P
Vilniuse liiklus on tihe, aga üsnagi kiire ja tõhusalt läbitav, eriti GPS abiga. Liigume ostukeskusesse Akropolis kus veedame taaskord palju aega. Saame siit Puka jaoks postkasti
Ja siis hakkame mõtlema, et mis edasi. Otsustame, et ööbime siiski Vilniuses. Kaja leiab ka öömaja, aga mulle ei meeldi et ta jääb pigem lõuna poole. Leiame siis uue koha ja siit edasi algab minu „tähelend” Kuidas siis seda nüüd seletadagi... Leidsime külaliskorteri kuskil magalarajoonis. Jõuame kohale, helistame numbrile mille booking saatis. Selgub, et tuleb teisele numbrile helistada, saadetakse see ja siis hellame sinna. Sealt saame teate, et meie ööbimiskohas ikka parkimisega on nigel, et pakuvad teise korteri. Ja siis peame tüübiga kokku saama, aga ei saa maja juurde parkida. Siis et saame 10 min jooksul sealsamas kõrval Maximas kokku. No läks 20 minutit ja mitu kõnet. Närv oli juba must ja ma otsisin teise koha kus me esimest ööd olime, aga kuidagi asjad ikka venisid ja ei suutnud nagu peffasse ka müüjat saata kuna ei tea kuidas Bookingus see tühistamine ka tegelikult käib, pärast hakka veel midagi maksma ka... Ja siis ootamiste ja närveerimiste ja iseenese mõtete vahel jõuab asi lõpuks sinna, et tüüp ilmub välja ja alustame tema sabas sõitu uude kohta.
Uus koht on ikkagi kortermaja (Perkunkiemio tänav 10), aga siiski mingi viimase 16...18 aasta jooksul ehitatud (kohalikelt küsisin). Korter ise on täiesti prosta. Magamisvoodi näib OK, aga kahele lapsele diivaniloksust ikka ei piisa, pealegi on kahele magamiskõlbmatu diivan ja ragiseb ka. Ühesõnaga, katus on ju pea kohal ja kõik nagu oleks olemas, aga sitaks nigel on. 
Käime läheduses olevas Rimis ja siis süttib Kajal idee, et teiselpool liiklustrassi tuleb Depo’s ära käia ja sealt üks õhkmadrats osta. Nii läks meil siis majutusele sisuliselt 35 eurot otsa...
Aga noh, sööme, vannitame ja siis avastab Kadi, et päike on loojumas ja ehk läheme jalutama. Lähemegi, ainult emme jääb vannimõnusid nautima.
Otsime üheksakorruseliste majade hiigelkompleksi vahel võimalust näha päikeseloojangut. Lõpuks leiamegi avarama koha, aga muidu on ikka kole suurmajade piirkond. Majad on siin üheksakorruselised ja väga tihedalt üksteise lähedal. Maa alune on parklad, aga ikkagi on kõik tänavate ääred ja majade esised autosid täis.
Reede. Nojah, öö oli taaskord nigel. Lapsed õhkmadratsil magasid, aga meil Kajaga oli madrats kurjavaimu ebamugav, kõik kohad jäid kangeks, tekk kahele oli liiga väike ja tead maa külmund ning kärss kärnas... Sellele elamisele tärne kohe kuidagi ei anna ja ei jäta isegi kommentaari.
Öösel viie ajal on Kaja üleval ja ärkan ka mina. Kaja uinub, minul aga läheb sellega veel pikalt. Ja siis ma mõtlen, et see kogu meie reis on olnud tegelikult üks üsna tühine ja sisuvaene. Jah, sisuliselt kaks päeva saime Vilniusega tutvuda, aga käisime ainult spaas. Ei ühtegi muud vaatamisväärsust või aktiviteeti. Turg oli muidu ka üks punktidest, aga see käib siiski enamasti shopingu alla. Ülejäänud aja aga me sisuliselt veetsimegi kaubanduses. Mis kõige lollim, hinnad on samad, ehk ei midagi soodsamat kui meil. Kurtsin oma selle jutu hommikul ka Kajale ja ta oli sama meelt, et selle kahe päeva jooksul pole me palju midagi näinud ja seega tagasiteel külastame Leedu ristimäge ja mingit lossi Jelgavas
Täna saame kõik kenasti vara üles ja üsna ruttu valmis, nii et üheksast pühime Vilniuse tolmu jalgadelt ja kütame ristimäe poole Šiauliai külje all. Kiirteed viivad meid üsna kiirelt, kuna 130 km/h on lubatud. Küll peale Panevežyse tanklapeatust on teed kitsamad ja neid saab roolis nautida Kaja
Ristimäel on üsna vähe rahvast. Sõidame mäele lähemale mitte ei võta tasulist parklat väikeste müügikohtadega.
Päris põnev on siin jalutada ja riste uudistada. Allpool on neid hõredamalt, mäe otsas suisa kuhjades ja mädanevad seal hulganisti. Kui me just mäe otsas oleme, saabub suurem hulk rahvast – turistibuss on saabunud ja just needsamad turistid kellega me Circle-K’s ennist kohtusime
Järgmine punkt on Jelgava loss. Pikad teesirged, igavad, aeg ei kulu, kilomeetrid ei kulu, liiklus on tihe Aga kohale jõuame!
Jelgava loss on kena, üsna värskelt tundub, et on fassaad värvi ja korrastust saanud. Leiame parkimiskoha ja jalutame sisehoovi ning sealtkaudu fuajeesse kuhu pääseb nii sisehoovist kui väljastpoolt. Parasjagu pruutpaar pildistab siin, aga no siin on päris kenad trepid ka
Leiame infopunkti, see suunab meid edasi muuseumiruumi, öeldes et muud siin vaadata pole kuna tegu on ülikooliga. Taat võtab meid seal muuseumiruumis vastu ja osutub õige jutukaks, rääkides meile hoone ajaloo. Mitte et midagi meelde oleks suurt jäänud, aga huvitav ikka Nimelt olla siin üks eestlane olnud pikalt õppejõud ja dekaan kel oli matemaatilist taipu omajagu. Lossist endast nii palju, et varem oli selle asemel vana loss, aga et see liiga vana lõpuks oli, lammutati ära ja tehti asemele uus, Rundale lossi kõrval-lossina mis aga vist päris valmis ei saanudki ja lõpuks üldse sõjamöllus kõik niipalju kannatada sai, et ainult seinad püsti jäid. Ja see mis praegu, ongi need seinad, sisemine ilu olla kõik päris uus ja seda ilu meile suurt ei näidatud.
Riia on ees ja seal plaanime Decalthoni minna – see on selline mõnus spordipood kus on kõike ja kus on mõistlikud hinnad. Mina saan sealt spordipluusi ja ridva, teised aga igasugu muud vajalikku
SAGA keskuses, kus Decalthon asub, on muidugi ka hunnik teisi poode, mind need aga ei tõmba. Küll on mul meelses, et siin saab häid hinkaale ja ma otsustan need seekord ära proovida Ja jäin rahule! Tasumisel juhtus selline asi, et kui ma telefoniga maksin, siis igasugu piip-piipid käisid ära ja ma sain oma toidu kätte. Kui aga Decalthonis telefoniga maksta ei õnnestunud, vaatasin makse-logi üle ja paistis, et ka toidukohas vist ikka makse läbi ei läinud... Ei olnud midagi, läksin kohale, rääkisin loo ära, nemad otsisid tšeki välja ja olid väga üllatunud ning tänasid mind ette ja taha aususe eest
Ja lõpuks tagasiteele. Mõningasi Riia ummikuid ja keerdkäike ning olimegi kiirteel. Vaikselt sadas kohati vihma, aga muidu asjad sujusid. Sõidame läbi Valmiera, et käia Rimist läbi ja pisut toidupoolist osta. Auto juures siis nosime ja jätkame sõitu.
Valgas teeme tankimise peatuse ja liigume ära Tartusse. Teel vihmasadu taandub ja nii nagu eelminegi aasta saatis meid koduteel loojuv päike oma kollakate värvidega 
