On esmaspäev 14. juuli 2025 aasta ja me alustame oma reisi Poola Vabariiki. Põhimõtteline reisiplaan on paigas, midagi konkreetset aga täpselt ei plaani, laseme asjadel voolata ja ise end juhtida 
Nii palju on, et Krakovisse tahame minna, soolakaevandusse seal ja ka veidi kaugemal mäestikus. Peale seda juba Lodzi turud ja Varssavi.
Asjad on eile kokku pandud, ärkame rahulikult ja alustame oma sõiduga. Uurime teel ka ilmaennustusi ja ega seal suur suvi meid kahjuks või õnneks ei oota 
Aga vahet ei ole, reis on see ikkagi ja saame kodust mõneks ajaks eemale liigutud, ega Eestis midagi targemat ei oota
Valgas teeme esimese peatuse: tangime Olerexis ja kohvid võtame Circle K’st. Siit edasi aga on lihtsalt hao andmine. Meie tänane sihtpunkt saab olema Suwalki.
Lätis enne kiirteele sõitu teeme ka Circle K’s peatuse – vaja ju potil käia jms Siis aga juba kiirtee, Riia linna läbimine ja uhked kiirteed Riiast edasi Leedu poole. Lätimaal on palju keskmise kiiruse mõõtmise alasid, nii et suurt kiiremini sõita ei lasta
Peale Lätit siis Leedu. Ikka kiirteed, tallame gaasi. Kaunases keerame korra trassilt maha, mingisse kaubanduskeskusesse, käime seal söömas. Kahjuks pidime leppima KFC’ga kuna midagi targemat kus kõik süüa saaks ei leidnud (nagu ikka), aga noh, kõhtu midagi sai; võisime edasi sõita.
Käesolevast nädalast, ehk siis tänasest päevast alates on Poola ja Leedu piiril passikontroll. Poola on hädas sisserändajatega ja nad üritavad nüüd asju ohjes hoida. Igatahes kui Poola piirile saime, siis suunati meid veidi kõrvale, aga peale aknast sisse vaatamise ja millegi üles märkimise muud ei tehtudki, viibati käega suund ette ja võisime taas edasi sõita.
Poola kiirteed on klass omaette! Vähemalt kaks rada kui mitte kolm, on küll kiirusepiirangud, aga vasakpoolses rajas antakse hagu nii kuidas ise heaks pead. Vähemalt paistis nii. Aga me siin ei julenud politseiga rinda pista ja nii sõitsime siis lubatu järgi. Olid ka mõned uued liiklusmärgid mida ChatGPT aitas ära tunda Igatahes pani mind imestama kuidas Poola suudab nii häid kiirteid teha, väidetavalt ka raudteid, meil aga lihtsalt ei saa. Põhja-Poola paistab asustuselt üsna hõre, aga teed on piirist alates mugavad, hooldatud ja suursugused koos oma viaduktidega.
Suwalki on trassist eemal. Keerame maha, kirjade järgi 65000 inimesega linn, aga tänavad on laiad, taaskord kohati mitmerealised. Võtame kohe suuna oma majutusse mis on korter paneelmajade piirkonnas. Leiame ka ühe parkimiskoha ja nüüd on asi selge, et siit ei liiguta me autot enne homset lahkumist, sest nagu ka meil, on siingi parkimiskohtadega paneelmajade vahel üsna habras seis 
Korter on meil kahetoaline, värskelt renoveeritud, puhas ja korras. Seame end sisse ja läheme külastame läheduses veidi kaubandust. Kuulu järgi on ju Poolas kõik odavam kui meil, vaatame siis kui palju odavam on
Kaubanduses jõuame kiire tõdemuseni, et Poolas ei ole midagi odavamat kui meil. Kõik on üsna täpselt sama, ehk saaks kliendikaartiga soodsamalt, aga neid meil ju Poola omasid ei ole. Tähendab, korralik pettumus Aga me ei heida veel meelt, see ju alles esimene linnake! 
Peale söömist korteris tahaksin mina külastada kohalikku raudteejaama. Lapsed tulla ei viitsi, Kaja aga tuleb minuga koos. Päike paistab ja on korralikult palav. Jõuame lõpuks ka sihtkohta, aga raudteejaamal on ehitusaiad ees ja maja renoveerimises, ja rööbastel ei olnud ka ronge mida vaadata Ehk siis taaskord väike pettumus Ma üldse arvasin, et Kaliningradi ja Venemaa vahel käib raudteeühendus just siitkaudu, aga siin on hoopis raudtee lõpp... Hiljem uurisin, et ’Suwalki koridor’ tähendab lihtsalt piirikoridori ja kaubavedu käib läbi Leedu... 
Teine päev, ehk uus päev, uued minekud. Täna plaanime Krakovisse jõuda, valisime isegi majutuse välja ja panime ta kaheks ööks kirja. Loodetavasti nende paari päevaga jõuame sealkandis ikka asjad läbi uurida
Enne kui liikuma läheme, käin hommikujooksul. On põnev näha, et siin suurte majade vahel on palju jalgpalli ja korvpalli väljakuid. Siinsel pildil on ka info sellest, et tegemist on olnud investeeringute programmiga mille raames sporditaristuid parendati. Enamasti on need aiaga piiratud, aga avalikult kasutatavad. Igal pool tänavapostidel hakkavad silma jalkafännide kleepsud mida ka meie linnapildis üha rohkem näha on, eriti väljamaiseid 
Suwalkist pääseme minema päikesega. Taaskord algab kiirteede trall. Teed viivad meid ümber Varssavi ja liiklus aina tiheneb. Mängime Miiaga ajaviiteks poomismängu Teel teeme ka tanklapeatusi, et end sirutada ja ’ära käia’. Mingis lõigus Varssavi külje all saime ka korralikus ummikus pool tundi sitsida, olla mingi avarii mida me aga ei näinud, nägime vaid ühte sõiduautot mis teel seisis ja ühte suunda takistas. Tõenäoliselt avarii korral üritatakse takistus kiiresti eemaldada, oleks ju mõistlik. 
Krakov võtab meid vastu põnevate teedevõrgustikega. Siin käivad teed üle küngaste, on kurvilised ja mitmetasandilised. Ega siin aru ei saa kas oled Krakovis või mõnes sellega piirnevas eeslinnas, aga ega vahet ei ole ka Keerutasime mis me keerutasime, aga Waze abil jõudsime kenasti ilma probleemideta apartementi. Üldse, tuleb igati Waze äppi kiita, see on mugav, informatiivne ja asjalik - võõras kohas asendamatu juhendaja!
Meie korter on taaskord kena ja hubane. Sel korral on meil kenasti parkimiskoht siseõues mis on maja õuest mitu meetrit madalamal – maja jääb mäekülje peale. Aga nagu juba mainisin, siis siin ongi kuppelmaastik enamasti. Korteris on kaks tuba ja avarad vaated linna poole – sealpool on majad meist madalamal.
Otsustame kuhugi sööma minna. Kaja on leidnud, et mäest veidi üles ronides 
on mingi kindlus ja selle vaateplatvormil on söögikoht. No selge, jala mingi kilomeeter minna. Ja see saab täitsa põnev olema, huvitavate eramajade, käänuliste tänavate ja ka pargiga mäe küljel. Ronimist on palju, aga trenn peale sõite kulubki marjaks ära.
Lõpuks jõuame mäe otsa, tegemist on Kościuszko künkaga. Siin on suur lossitaoline hoonestus ja selle keskel siis mäemügarik mille tippu on võimalik ronida. Kaja leidis selle koha veebist lootuses, et siin saab süüa, kirjade järgi on müüride otsas kaugvaadetega söögikoht. Ja näeme, et on söögikoht küll, aga saame pettumuse osaliseks, sest see on kinni. Ei saanudki aru kas lihtsalt juba kellaajaliselt kinni või seal enam äri ei käigi. No selge on igatahes see, et meie suur ponnistus meile süüa ei anna Aga, me ei loobunud seetõttu künka külastamisest. Ostsime piletid, läbisime täiesti ükskõikselt audio-visuaalse muuseumi väljapaneku ja liikusime mäele.
Mäele viivad mitmed teed, servad on järsud, hirm on laste pärast. Miia muidugi lasi kohe traavi, vaatamata keelitustele. Mäe otsas on ilusad kaugvaated, on teisigi turiste, teeme pilte ja naudime. Alla minekul ’peab’ Miia minema ikka teisi teid mööda ja kaob meil lõpuks ära, elik ikka kardad kohe midagi hirmsat ju. Tal sunnikul telefoni aku ka tühi, läksin siis otsima ringiga ümber mäe, leidsingi teise hõikumas ja pooleldi nutmas... Nüüd oli selge, et terve reisi vältel tema enam omapäi kuhugi ei lähe, õppetund on käes 
Aga süüa tahtsime ikkagi. Kadi oli kohaliku transpordi äpi alla laadinud ja pani meile marsruudi kesklinna-vanalinna peale. Nii me siis leidsine endid varsti bussi pealt mis siia mäe otsa käis. Piletite ost oli ka üsnagi lihtne, võtsime tunnipiletid. Sõit oli meil kahe-transpordiline, alguses siis bussiga, mäe all juba istusime trammi peale ümber ja kolistasime linna.
Me muidugi olime ju ’targad’, et tulime kesklinna sööma Tõenäoliselt on siin kõik kallim kui kuskil eemal, aga mõningase valimise tulemusel leidsime pitsakoha Pizzatopia. See oli põnev koht, valisime mis pitsa peale tahtsime, pitsa oli küpsetusplaadil ja kandiline, number oli plaadi küljes, pandi asjad peale, öeldi plaadi number, siis maksime ja jäime ootele kuna hõigatakse meie plaadi number Aga asi käis kiiresti, ühest otsast pandi pitsa sisse, teisest tuli välja. Igatahes olid head pitsad ja me kõik saime kõhud kenasti täis.
Nüüd jalutame siis vanalinna peal. Kahjuks Kadi põlv väga valutas, seega me tegime siin vaid mõned ringid, külastasime mõningaid ärisid, ühes kirikus sai sees käia ja lõpuks jõudsime kindluse juurde mis aga kinni oli. Pealegi vajus vihm peale. Kadi tõmbas äpi taas üles ja varsti olime tramm+buss koosluses taas pesitsuspaiga juures. Sadas korralikult, nii et pidime viimase otsa jooksujalu võtma 
Meie baasi juures on üle tee ka üks väike ’meiekas’ ehk siis toidupood. Külastame ka seda, et õhtuks mõni snäkk võtta. Väga äge väike peke ja meie jaoks just õige koha peal
Kolmanda päeva plaan on mägedesse ehk Tartratesse minna. Hommikusöögi otsustame teha ühes pagariäris, seikleme selleks veidi linna peal, aga kohale me jõuame
Kahjuks olid pagariäris ainult magusad saiakesed ja nad ei olnud ausalt öeldes suurt midagi asjad. Ka kohv oli nii ja naa. Maksid nad kõik muidugi oivaliselt Aga noh, kõhtu siiski täitsid...
Ja nüüd siis Tatrate poole. Kaja paneb mingi lõpp-punkti GPS peale ja anname tuld. Loomulikult taaskord laiad künklikud käänulised teed linnas ja siis mitte enam nii käänulised teed mägede nõlvade vahel. Kõik on muidu ilus ja kena, välja arvatud ilm. Meid siin on sõnumitega hoiatatud juba mitu päeva, et võib tulla ekstreemseid ilmastikuolusid, aga noh, mis sa teed, vaja ju ringi vaadata, ega see urus istumine parem mõte ei ole
Võiks öelda nii, et ilm oma nukruses saatis meid terve päeva. Pidevalt sadas peenikest vihma, see tegi teed märjaks ja vaated häguseks. Ühel käänulisel kurvil olin ma kiirusega liiga heal järjel ja korra võttis auto teel vibama. Ehmatas ikka koledasti (püksid jäid kuivaks) ja kerge vibra jäi hinge Siinsed teed ei ole nii pinnatud nagu meil, siin on nad palju siledamad ja sellega peab vihma korral tähelepanelikumalt arvestama.
Kuskil kaugel ja kõrgel tegi tee üheksakümne kraadise käänaku ja muutus kitsaks teeks. Algasid ummikud ringide juures ja asulates. Mingeid pikki seisakuid ei olnud, aga siiski... Samal ajal jooksis tee kõrval kuni meie lõpp-punktini ka raudtee, oleks olnud hiiglama tore just sellega siiakanti saabuda Uurisin hiljem, et rongiga oleks sõitnud kaks kuni kolm tundi ja pilet oleks 28 eurot. 
Ühe silla juures oli väljas politsei ja päästeamet. Kui üle silla sõitsime, siis vesi seal all korralikult mäsles. Huvitav, kas siin on siis need ekstreemsed olud kohal ja võib meil silla ka tee pealt ära viia? Eks me näe. 
Lõpuks jõuame siis sihtkohta. See on mingi mäekeskus elik suusakuurort Zakopane asulas, mäe enda nimeks on Gubałówka mille jalamil me oleme. Kuskil viadukti all saame parkimiskoha, seal on kohe turud, aga et sajab, siis on turuputkad avatud vaid selleks ehitatud hoonestuse katuse all. Ostame sealt endile vihmakeebid, ilma nendeta oleksime läbi vettinud
Alguses on veidi peataolekut. Mingi lõbustuspark on ka kõrval, aga see on kinni. Siinsamas on ka see jõgi mis allpool mäsles, teeb seda siingi, ikka väga kiireloomuline ja möllab korralikult. Arvestades, et ümberringi on mäed, siis see vesi peabki ju lõpuks kuhugi jõudma mis praegu pidevalt alla sajab...
Kuskil oli kirjas, et mäe otsa liigub gondel, otsime seda ja küsime suunda. Leiame selle ka lõpuks üles, tegelikult on mingi vagun mis trossiga mööda rööpaid üles veetakse ja alla lastakse. Püüame piletisüsteemist aru saada, vahepeal jooksevad meil ka suusad risti, aga probleemid ongi selleks et neid ületada. Mõni aeg hiljem istume juba vagunisse, lapsed on hullult õhevil 
Ja siis algab meie sõit üles. Üsna kiire minek on. Puud on kahelpool ja ega siit muud näe kui kas otse alla või otse üles Poolel teel tuleb meile vastu teine vagun, siin on hargnemine ja vagunid tuhisevad kenasti üksteisest mööda.
Mäe otsas on suuremat sorti kohvikute ja ninni-nänni alad. Enamus on muidugi ilmaolude tõttu kinni. Üritame siin siis vaateid nautida, aga vihm on tihedavõitu ja üldse oleme pead pidi pilvede sees. Aga noh, midagi veidi ka näeme ühel hõredamal sajuhetkel. 
Aga üldiselt hakkab külm. Tahame lastele kahte kakaod osta, aga neil on kakao otsas ja saame vaid ühe, asi seegi, kuigi, nagu lapsed väitsid, siis ega soojem ei hakanud Kahjuks siin mäe otsas rohkemat midagi teha polnudki, vähemalt meie ei leidnud küll miskit 
Otsustasime alla tagasi minna. Kuskilt saabus aga mitu gruppi turiste ja nii me ootasime järgmist vagunit, et saaks siis laste soovil päris ette istuda. Vagunid liikusid vist iga 15 minuti järel, nii et kaua oodata vaja ei olnud ja meil õnnestus lõpuks ka päris ette istuda, lastele taaskord hullult meeldis
Kuigi tulime nii pika maa maha, siis ilmaolud meid kuidagi ei aidanud. Ega jäänud muud üle kui liikuda linna tagasi. Väike kõhutäide tuli aga enne ära korraldada. Nii leiame lastele KFC, aga meie Kajaga seda mitte kuidagi ei tahtnud. Mulle tundus, et kõrvalkrundil oli söögikoht, sõitsime sinna, aga oli hoopis pood. Niisama näkse me aga ka ei tahtnud. Kajal siis meenus, et tema nägi kuskil eespool mingit söögikohta, et otsime selle üles.
Ilm on halb, ummikute laadsed lõigud teel. Üks hetk GPS suunas meid teist teed mööda, et kiiremini saada, otsustasime vastu võtta. Sõitsime nii paar kilomeetrit ja avastasime, et sel suunal oli sild kinni pandud vist üleujutuste tõttu, seega ei olnud muud kui tagurpidi tagasi peateele
Enne ühte ringi oli taas ummik. GPS jälle suunas meid kolmnurgana tänavaid mööda samale ringile, isu oli, aga sel korral me ei allunud Wazele, ja tundus, et ka õigesti tegime
Üsna selle koha peal kus kiirtee algab, oli ka see söögikoht mida Kaja mäletas. Käisimegi seal söömas. Suur pubi ja rahvastki oli omajagu. Saime kenad söömad, mina võtsin borši pelmeenidega, see oli väga maitsev, aga väike, sees neli suurt pelmeeni ja borš seal ümber oli tegelikult puljong. Aga me võtsime ka koogi jäätisega ja see siis täitis ka kõhu lõpuks. Kõik oli küll koledasti magus, aga alla kugistasin
Ja siis kiirteele. Nüüd on enamus lõike alla mäge ja kõik sõidavad ettevaatlikult. Alla mäge pidurdades on vesiliug väga kerge tekkima. Alguses saime taas nautida pilvede sees sõitmist, siis aga juba jõudsime pilvedest madalamale, sadu muidugi ei lõppenud 
Linnas käime mingis kaubanduskeskuses ja liigume baasi tagasi. Kaja teeb kanapastat, siis sööme ja hakkame jalgpalli vaatama. Oli selline imelik päev, kogu aeg nagu vati sees ja aeg muudkui kulus. Samas nagu igav ka ei olnud ja midagi sai ikka nähtud ka :P 
Taaskord uus päev, neljas nüüdseks. Täna jätame hüvasti oma ööbimiskohaga. Kahju on ära minna, oleks võinud Krakovis ikka vähemalt ühe päeva veel olla, kindlasti jäi palju nägemata... Oleks tahtnud rohkem vanalinnaga ja ka kindlusega tutvuda, aga no on nii kuidas on, meil mingi plaan ju ees. Näiteks täna me läheme soolakaevandusse, seda siis otse majutuskohast.
Soolakaevandus asub Krakovi kõrval Wieliczka linnas. Kohale jõudes sõidame otse värava ette Meile on parkimist vaja, aga kohe siinsamas teisel pool teeotsal lehvitatakse lippudega, et tulge parkima. Küsin, kui palju maksab – 10 eurot meie rahas. Selge, müüdud, ei viitsi küll siin kuhugi midagi odavamat või tasuta otsima minna
Liigume siis soolakaevanduse piletikassadesse. Teadsin juba, et perele läheb siin pea 120 eurot, aga ette rutates võin öelda, et tasub ära. Saime oma piletid ja saime sissepääsu ajaks pea tunnise ooteaja. Aga see kõik sobis. Kuigi oli täna kuiv ilm, siis oli jahedavõitu ja tuuline. Kaevanduses pidi olema ka ligi 17 kraadi, nii et vahepeal saab tagasi auto juures käia, et tuua soojemaid riideid.
Ja siis lendasime sappa. Meil oli inglise keele grupp, nii et võtsime endid sellekeelse telgi alla, sest tundus et võib kohe ka sadu tulla. Varsti juhatati meid edasi, taas ootasime. Siis suunati ruumi sisse. Sealt anti kõrvaklapid ja giidi monitorid. Läks mõnda aega kuniks kõik grupi liikmed oma monitorid tööle said. Muuseas, meie grupis oli teisi eestlasi ka
Ja nüüd algas üks suuremat sorti treppidest laskumine. Aega see võttis, asja aga sai. Ma nüüd detailselt siin väga kirjutada ei viitsigi, aga see on kõik päris huvitav atraktsioon. Giid räägib lugusid kõrvale ja sina siis lased silmadel käia ja telefonil pilte teha. Soolast oli siin kujusid, oli erinevaid ajaloolisi väljapanekuid, oli presenteeritavaid käsimasinaid ja muidugi hulganisti treppe mis järjest allapoole viisid 
Paar asja toon välja. Näiteks enne lõppu oli mingi suur avar kaevandusruum suurema veesilmaga. Seal oli heli ja tulede kombinatsioonis väike etendus. Teine põnev koht oli soolakaevanduse kirik. Avar ruum soolanikerdustega, maagiline, salajane ja põnev. Mulle väga meeldis (Y)
Kogu tuuri lõpus oli liftidega üles sõitmine – vanad kaevandusliftid, neisse pandi kuni 10 inimest ja siis sai maa peale tagasi sõidetud. Olime juba üsna väsinud, nii et ei oleks tõesti tahtnud treppe mööda seda maad üles tagasi tulla
Maa peal tekkis suurem söögiisu. Käisime üsna lähedal ühes pubis kus aga olemine oli kuidagi raske ja kus Kadi ukselt juba ütles, et tema siit küll midagi ei taha. Ei tahtnud ka teised ja nii me siis otsustasime hoopis Lodzi poole sõitma hakata ja teel vaadata mis söögiks saab.
Kuskil X kohas sõitsime kiirteelt maha ja käisime KFC’s ning ajasime selga sirgu. Siis aga tagasi teele. See tee oli pooles ulatuses selline kitsam kus väga tihti oli kiirusepiiranguid. Kaja sõitis, mina nautisin vaateid. Huvitav oli see, et kõik majad siin teede äärsetel aladel on kas kahe või kolmekorruselised, ehk et üsna suured, samas aga justkui ühepereelamud... 
Lõpuks ka kiirteed. Sõidame justkui Lodzi poole, aga mingi hetk hakkame sellest eemalduma ja seda juba üsna kaugele. Hakkasime siis jälgi ajama ja selgus, et Kaja oli mingi vale aadressi valinud mida Waze pakkus. Olime õigest kohast mingi 50 km eemal, aga see parandus kiirteedevõrgustikus oli üsna kiire
Lodzis on meil majutus tuttuues majade kvartalis. Korter on korralik, ümbrus on korralik. Meie kompleksi kanti jäävad suur park, kaubandus, raudteejaam. Ilm on ilus aga tuuline, päike paistab. Teised tahavad kaubandusse, mina aga plaanin jooksma minna, ja seda nii, et kaasan sellesse ringi ka raudteejaama külastuse. 
Liigume koos läbi pargi. See on suur park, tõenäoliselt mingi nõukaaegne jäänuk. Aga rahvast on siin jalutamas ja puhkamas palju, mingi seltskond harrastab jooksmist, pered on purskkaevu ääres jms. Pargis lähevad me teed lahku ja mina teen jooksu läbi pargi ja siis liigun maanteede ja raudtee võrgustikku Kaliska linnaosas. See värk siin oli ikka muljetavaldav. Aga linn on suur kah, kolmas Poolas, kuigi rahvaarv on siin 660000... Igatahes raudteejaam on renoveerimisel, aga kogu see võrgustik on siin ikka väga põnev uudistada 
Ja siis jooksen ka kaubandusse, saan teistega kokku, ostame poest toidukraami ja liigume majutusse tagasi.
Viies hommik. Täna saab siis olema meie ringi üks oodatuim punkt: Lodzi turud. Kui siiani pole me midagi soodsamat leidnud, siis turgude peale paneme täna suurema rõhu Tuleme seks tarbeks isegi veidi varem üles ja üsna lühikese sõiduajaga jõuame ka varakult kohale. Nimelt oli meil majutus vaadatud spetsiaalselt siia lähemale.
Kohale jõudes leiame mitmed suured hooned suurte parklatega. Kui ühel pool maanteed veel kõik suletud on, siis teisel pool on juba lahti. Alustame sealt.
Jalutame, vaatame, asjadel hindu väljas ei ole, aga selge ju, oleme turul. Kaupluste uste juures aga märkan silti ’TYLKO HURT’ ja see ei anna rahu, lükkan Lens äpi üles ja saan vaste ’ainult hulgimüük’. Ja lõpuks kogu meie üritus sumbubki sellesse, et isegi kui midagi tahta, siis saab ainult hulgimüügina. Oi meie pettumust! Lootsime, et teisel pool teed on asi parem, kell lähenes kümnele ja nii me teisele poole tagasi ka liikusime. 
Jah, teisel pool on üks firmapoodide outlet ja siin on hinnad nagu tavapoes. Minu arust sõna outlet on tänapäeval niikuinii degradeerunud – pole ühtegi firmariiete outlet poodi kus oleks arusaadavalt soodsam kui firma enda peos... Ehk et siiski pettumus taaskord, mitte midagi me siit ei saanud...
Firmatoodete vastas oli teine hoone kus olid mingite tavaliste kettide kauplused, vaatasime siis ka need üle ja sealt me üht-teist ka lõpuks ostsime, kuigi jah, erilist alet küll ei saanud
Lõunaks oli meie suur etteplaneeritud ostutuur läbi. Pettumuste jada. Oleks võinud selle päeva siiski Krakovi peale kulutada. Aga on mis on... Et nüüd aega palju üle jäi, võtame suuna järgmisse majutuskohta mis on Varssavist veidi kõrgemal. Varssavi külje all külastasime ühte kaubanduskeskust mis oli tohutusuur ja mitmel korrusel. Siis aga jätkasime teed.
Varssavist loodes asub Modlin ja seal on kirjade järgi mingi suur kindlus: Modlini kindlus. See tundus minu jaoks põnev ja nii me Modlinisse siis ka sõitsime. Pool linnakest koosneb punastest tellistest majadest, siin on olnud kunagi terve see ala siis sõjaväelises kasutuses. Nüüd on enamus majadest tehtud kortermajad ja kindlus ise jääb allapoole jõe äärde suurte puude varju... Algatuseks me ekslesimegi ringi, sest mitte kuidagi ei suutnud leida kust sinna kindluse juurde saab. GPS ka ei teadnud kust sissepääs on. Lõpuks panime auto majade vahele ja lähtusin oma kõhutundest, et pargi taga peab see olema. Teised muidugi nii entusiastlikud ei olnud minu kõhutunde osas ja ausalt kui parki jõudsime, polnud ma enam ise ka kindel. Aga üks kohalik mees jalutas koerakesega ja saime siis kätega seletades ja mitmes keeles jutustades üksteisest aru ning taat juhatas meid kohale Mul oli suund siiski õige! 
Siin on suur punastest tellistest räämas ehitis mille seinad olid nii pikad, et teist otsa ei näe. Minu jaoks põnev, teiste jaoks vist üsna suva, aga kõik tulid minuga kaasa. Lõpuks jõudsime ka kindluse väravasse ja piletikassasse, aga selgus, et mõni minut veel ja hoone läheb kinni, võib vaid väljaspool jalutada ja uudistada. Seda meil aga loomulikul keegi teha ei viitsinud, va mina, aga ma ei hakanud siin isetsema ja loobusin
Modlin ise tundub üsna väike koht. Leidsime siin ka ühe pisikese keskuse kust siis õhtuks süüa kaasa ostsime ja sõitsime paarikümne kilomeetri taha ööbimispaika.
Ööbimine on maakohas eramajas ja selle lähistele ehitatud putkades majutust pakutakse. Kadi astus üle putka läve ja ütles, et tema tahab siit ära ja tema siin ei maga. See tunne saatis teda kuni hommiku selle ajani kui me lahkusime, aga etteruttavalt ütlen, et magas küll
Niisiis, putka, ruumi on, kõik on olemas, kerge niiskus on sees, aga elatav. Et putka oli veidi jahe, panime konditsioneeri käima ja asi sai parem. Maja juurest mööda maanteed kilomeetrike tagasi oli maasikate müük, jalutame Miiaga sinna. Üsna tüütu on kihutavate autodega tee ääres kõndida, aga saime hakkama. Ostsime maasikaid ja vaarikaid, võeti ka eurosid vastu (Y) 
Ja ega siis muud olnudki kui et lõime aega surnuks. Kadi on endast üsna väljas, aga saab hakkama. Vaatasime Poola telekanaleid kuna WIFI siin ei toiminud...
Viimane, kuues hommik Poolas. Kadi õudusöömaja saab lõpuks lõpu. Magas, aga kehvasti, teised ei kurda. Hommikul hakkab silma mitmetes eri kohtades harksabasid, oleks neid eile näinud, no siis oleks Kadi tõenäoliselt autos maganud... Ega nad tegelikult mulle ka ei meeldi, hea, et alles täna näeme... Aga on mis on, öö on magatud ja uued tuuled ootavad.
Täna on meil mõte sõita Leetu välja ja seal siis öömaja leida – kardame, et päris koju sõita saaks liiga suur piin olema. Aga algatuseks võtame ühe kaubanduskeskuse Varssavi külje all: Galeria Północna. No igatahes oli tohutusuur kaubanduskeskus kus mulle jäi silma üks kauplus kus olid ägedad värvilised riided, hinnad muidugi ka vastavad, aga ikkagi meeldisid. Aga polnud vaimu seal väga otsida mis sobiks ja nii... Igatahes, peale kolamist teeme siin ka lõunasöögi ja siis läheme taas liikvele. Varssavi jätame teiseks korraks 
Ja siis Kaunase poole. Taas keerutame kiirteedel, siin juba tuttavaid vaateidki. Bialystok jääb ka järgmiseks korraks, sellest ei sõida me isegi mööda, tee keerab enne juba tuttava Suwalki peale. Sõidame. Kilomeetrid lendavad. Kell liigub kiirelt. Lapsed on rahul, mängime Miiaga laevade pommitamist. Mõtted keerlevad ja tegelikult on isegi vaimu otse kodumaale, kodusesse voodisse välja sõita. Arutleme, kellelgi midagi vastu ei ole, seega, põhimõtteline otsus on vastu võetud, vaatame kas välja ka veab
Leedu piir. Seekord meil piirikontrolli ei ole. Päike on veel piisavalt kõrgel, teeolud head. Varsti ongi Kaunas. Otsustame poest läbi käia, et süüa osta ja selga sirutada, leian selleks üsna hea koha peale jääva Mego nimelise keskuse.
Megos meenub, et kõik mis ma Poolast osta tahtsin, jäi ostmata. Oli mõte proovida seal müüdavaid pesuvahendeid, lisaks sõpradele õlled jms. Täiesti läks kõik meelest! Totaalne tühipea ikka Kui esimene õhtu Suwalkis olime, siis juba tahtsin üht-teist ära osta, aga siis arvasin, et mis me kraamist terve ringi kaasas veame, ja nii see kõik siis ka lõpus läks... Aga mis seal ikka, vahet ju ei ole.
Megos võtsin mina suuna ehituspoodi. Heh, aga kõik oli samas hinnas mis meil, vaat et kallimgi, siin ei saa ju soodustust kah Saatsin kõik sinna kuhu ikka saadetakse ja liitusin omadega. Käisime kohalikus RIMI’s, seal kui äpiga end kassas registreerid, saad ka soodustuse nii nagu meil, nii et igati OK. Võtsime teele erinevat söömist kaasa ja lendasime taas rooli taha; kell on juba üle kaheksa...
Leedu kiirteed pole enam see mis Poola omad. Logistab teekonaruste peal, kiirusemõõtmise alad, kitsad olud ja üks suund, hea et rekkad on magama läinud. Leiame teel ühe Olerexi, jaa, meie enda Olerex olla Leedus kellegi ära ostnud... Aga kliendikaart siin veel ei toimi, aga neiuke kassas lööb siis enda oma läbi Suurt kasu see ei toonud, aga asi seegi (Y) 
Riia linn tervitab meid juba pimeduses. Kajal on roolis olemisest kopp ees, aga ei leia ka head vahetuskohta. Sõidame juba läbi kesklinnagi, õnneks liiklust ei ole ja eriti võitlema ei pea, küll on aga hämar ja siis pole enam nii mugav sõita. Lõpuks leiame mingi tankla. Käime ka sees tualetis, aga seal on täielik anarhia, kõigil on täiesti ükskõik mis ümberringi toimub On mis on, siit edasi olen roolis mina.
Riiast välja, kiirtee. Annan minna, kilomeetrid vähenevad. Sigulda maha pööramise peal jõuan ühele autole järele, vajutab mõnuga ja kasutab vist ka Waze. Igatahes saab sellest autost meile sponsor kuni Tartuni (Y) Lapsed veidi magasid, meie Kajaga mitte Koju jõuame vist mingi kahest öösel. Tuju on hea, väsimus veel parem, asju autost välja ei tassi, kolime tuppa ja kohe magama. Ahjaa, kass paistab väga õnnelik, et koju jõudsime (Y) 
