Viimasel ajal on palju kirjutada olnud ja selliseid pikki teemasid on kohe raske ette võtta 
Aga ma siiski üritan, ehkki paraja hilinemisega, aga siiski.
Niisiis, Riiga mineku ja sealse loomaaia külastuse plaan tuli Kajal juba varem, aga mina polnud kuidagi nagu eriti altis seda ideed vastu võtma. Lihtsalt tekkis tahe vahepeal ka puhata mitte lihtsalt ringi sõita ja kuskil tundmatuses majandada. Lükkasin reisi ligi kaks päeva edasi enne kui siis asjad kokku võtsime ja teele asusime.
Suuna võtsime me kõigepealt Tõrva peale, kuna me ei teadnud kas meil hotellitoas lapse jaoks voodit või magamisaset on. Siis liikusime Valgasse kus saime kokku Kaja emaga ja käisime ka lõunat söömas. Peale seda tervitas meid Kajaga Lätimaa, laps aga vajus mõnusasse unne.
Tee Riiga on üsna tüütu, pikad sirged suhteliselt kitsad teelõigud. Neidpidi sõites suurt ümbrust ei näe... Kohati olid ka teeparanduslõigud. Üks lõik oli pindamistöödega, teel oli lahtine killustik ja piiratud kiiruseks oli märgitud 30 km/h. Sõitsimegi siis umbes nii. Ja siis lendas meile vastu rekka, sel oli küll kiirus tavaline 90 ja oli näha kuidas kive laias kaares lendas. Hirm tuli peale ja see päädis plaksuga vastu esiakent – korralik täke. Aga nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis selle taga tuli kaubik sama hooga ja ka sealt õnnestus meil paras mats vastu klaasi saada ja see oli ikka selline korralik purakas, millest oli kohe näha, et sealt sõidavad varsti pikemad kiired laiali... Masendus tuli peale, ma olin kohe nii jubedalt nõutu, et ma ei osanud mitte midagi ei öelda ei olla. Kurat, ja mitte kedagi pole võimalik ka vastutama panna või klaasi kinni maksma. Olete tundnud sellist lootusetust? Mina varem polnud... Igatahes neelatasin kurva saatuse alla ja sõitsime lihtsalt edasi.
Riias juhendas meid GPS. Kui algselt sai hotelli asukohta Googlest uuritud, siis enam-vähem oli teada kuhu minna. Mingi hetk aga tundus, et GPS saadab meid pisut võssa või siis ringiga ja nii me lõikasime oma peaga. Hiljem sain ikka aru, et GPS ei eksinud, ta arvestas, et vasakpööret teha ei saa Aga ega me ekselnudki suurt midagi, keerasin kõrvaltänaval ringi ja võtsime suuna õigemasse paika.
Nüüd siis kohe näpunäide tulevikuks. Hotellitoa võib Riias saada küll imesoodsa hinnaga, aga kui hotellil endal parklat pole, siis tasulises alas parkides teed soodsa toahinna kohe kiiresti tasa... Olgugi, et tegu oli nö C piirkonnaga, oli hind seal siiski üsna soolane.
Hotelliga oli nii, et Google pisut valetas asukoha osas, aga see selleks... Aga kui hotellil 
on aadressiks peatänav, siis selle sissepääs oli hoopis kõrvaltänavalt – see üllatas. Igatahes leidis Kaja selle üles, ronisime veidrat tunnelit 
pidi majja, trepist teisele korrusele vastuvõttu 
. Vatsuvõtus täitsime paberid ja saime toakaardid.
Toad asusid kaks korrust kõrgemal, ehk siis maast võttes neljandal korrusel. Trepid olid üsna järsud ja kõrged 
– Riia vanem linnaosa on selliseid suuri kivimajavolaskeid täis ja usun, et enamustes on analoogsed trepid ja kõrgete lagedega ruumid. Kitsast koridori mööda 
jõudsime toani.
Toa aknad olid sisehoovi poole 
. Keegi meile aknast vastu ei vaadanud ja teine sein jäi piisavalt kaugele, et kuulda pisut linnakära ja näha ikka ka loomulikku valgust 
Tuba ise oli parajalt suur ja mõnusalt hubane, isegi konditsioneer oli olemas. Kui leida kuhugi eemale tasuta parkla ja siis lihtsalt linnas mitu päeva kohaliku transpordiga ringi uudistada, on selline tuba igati hea pesapaik. Siit polnud kaugel ei linna keskus, ei raudteejaam, lähedal oli palju pisikesi poekesi ja baarikesi, ka linnatranspordi peatused olid siinsamas kõrval.
Panime oma asjad elamisse ära, puhkasime pisut ja läksime linna uudistama. Majakolakad on siin kõrged ja igaüks omaette vaatamisväärsus. Tänavad nende kolosside vahel on üsna lärmakad ja autosid täis. Kõnniteed on piisavalt kitsad ja inimesi liigub palju, nii et autod sõidavad kohati vaat et vastu küünarnukki Igatahes selles käras seiklemisest väsis kiiresti ära ja see kõik oli üldse kuidagi liiga rusuv ja häiriv. Kõige kiiremini mõjus see muidugi Kadile. Tema jonnis, meie paukusime ja vahepeal tundus üldse, et kõik jooksis justkui sassi, et mida me siin teeme, milleks?
Suundusime tänavaid pidi haakides mingi pargi poole. Pargis aga oli laat ja et meil kohalikku sularaha polnud, siis siin ka midagi peale hakata ei osanud. Edasi jalutasime raudteejaama. Siin oli rahvast rohkem kui inimesi ja kõik sagisid ja saalisid, lisaks laps kohati kräunus ja ei teadnud mida ta isegi tahab, ning siis viskas taas rihma maha... Ma pole end nii lootusetult ammu tundnud. Saatsin Kaja toidupoodi ja ise istusin lapsega väljas, et kõik puhata saaksid ja et keegi kellestki ei sõltuks vaid saaks teha mida tahab. Kadi lappas ringi ja mina kuulasin pasunakoori. Kui Kaja poest tagasi sai, võtsime otsetee hotelli ja puhkasime. Puhkasime niikaua, et sott sai selgeks ja mõtted taas klaariks.
Poolteist tundi hiljem olime taas linna peal, taas laadal. Seekord siis ilma üleliigsete asjadeta ja plaanita, et lihtsalt jalutada ja olla ja seda teha nii, et keegi ei kaebaks ega halaks Teate, see kõik õnnestus kenasti! Noh, Kadile küll väga ei meeldinud tänaval ja laadal suurte inimestega võidelda, seega ta oli pool ajast süles. Aga samas oli laadaterritooriumil ka mänguväljak ning purkkaev, ja nii sai ka tema teha just seda mis talle pähe tuli või mis talle parasjagu meeldis. Ütleme nii, et viimased kaks jalutuskäiku polnud omavahel mitte võrreldavadki
Ja siis magama. Meie suur voodi koosnes suisa kahest suurest madratsist ja paksust kattemadratsist. Nüüd oligi pilt selge, kattemadrats maha ja üks magab lapsega põrandal. Alguses magas seal Kaja ja poolest ööst mina, nii lihtsalt kujunes välja. Öö oli nagu ta oli, laps siples palju ja kippus end muudkui sügama, aga no magada ikka sai, vähemalt palavust kurta polnud
Hommikusöök sai meie jaoks kell üheksa. Polnud küll nii maitsev ja rikkalik kui Diklis, aga kõhu sai kenasti täis ja midagi ette heita ei ole Peale sööki panime asjad kokku ja sõitsime Alfa Centrumisse.
AC põhimõtteliselt just avati ja inimesi oli vähe, seega oli hea ringi lapata. Käisime siin ikka päris paljudes kauplustes, aga ostmiseks praktiliselt ei läinudki. Siis vaatasime kella, et lõuna läheneb. See tähendas, et kiiresti oli midagi söögipoolist vaja ja siis loomaaeda minna, enne kui lapsel lõunauni peale tuleb.
Loomaaed oli nagu loomaaed ikka. Olen siin kunagi ammu TPL (töö- ja puhkelaager) ajal käinud, aga ei mäleta peale väravas müüdud mikihiire-võtmehoidjate mitte midagi Ilm oli palav, seega hoidsime rohkem varjulistesse kohtadesse. Aga ilm oli palav ka loomadele: tiiger vedeles kuskil kaugel nii et ainult käpad olid näha, pruunkaru oli koopas ja peegelduv klaassein tegi tema nägemise võimatuks, jääkaru vedeles nurgas, lõvid olid maaga tasa, jõehobud olid kui kaks liikumatut mäge... Ainult kaelkirjakud ei osanud end ära peita Ja tõsiselt, ma ei mäletanudki et nad vaesekesed nii kõrged loomad on! Jeerum, sellist keret ja kaela nii kõrgel tikkudel hoida – see on tase omaette!
Kadi jaoks vahepeal loomi justkui polnudki. Tema jaoks oli liblikas kohati huvitavam Ja kui veel mänguväljakut nähti, siis oli meil temaga tükk tegu, et ta selle ära unustaks :P Ainsad loomad millest ta hiljem ka rääkis, olid lambad, neid sai oma käega katsuda ja silitada. Enamuse ajast istus ta meil kas süles või turjal – ei viitsinud ta ise suurt kõndida, aga nii kui treppi nägi, siis pidi küll maha saama 
Kui ringike peale sai, asusimegi tagasiteele: liikusime Vecaki kaudu Carnikava peale ja sealt edasi juba mööda kiirteed Ainazini. Siit aga keerasime vana tee peale mis kulges mere äärtpidi Häädemeesteni. Terve see aeg laps magas ja me ühtegi peatust ei teinud.
Häädemeestel olen kunagi mere ääres käinud. Et laps üles ärkas, siis otsustasime, et käime ka seekord. Meri jääb siin aga asulast üsna kaugele. Kõigepealt pikk maa üle niitude ja siis veel suured pillirooväljad enne kui vabamatele luidetele saab. Aga päike küttis kõvasti, seega me panime roogude juures varbad natukeseks vette ja vantsisime tagasi auto juurde.
Sellega võib ka meie reisikese lõppenuks lugeda. Enne Kilingi-Nõmmet tegime söömise peatuse ja siis maanudsime juba Tõrvas. Võib öelda, et eks need kaks päeva võibolla liiga palju sõitmist ja sihitut jooksmist olid, aga vähemalt sai ilma nähtud Napp pildigalerii on SEAL.