Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Suur plaan minna kaheks päevaks Ida-Virumaad tuustima jäi ema päikese allergia tõttu ära, seega tegime pisut lühema aga sama huvitava reisikese vabariigi lõuna-kagu piirkonda ja samas ka naabervabariigi põhja-kirde piirkonda. Kuigi lubas ka täna päikeselist ilma oli näha palju suuri pilvi ja ema julges meiega liituda.
Täpsema maršruudi suhtes oli erinevaid ettepanekuid, peasihiks Haanja. Ja nii me suundusime Valgast Valkasse ja sealt teed P23 pidi Gauijena peale
Stepi, teise nimega Kalnaine, üllatas oma bussijaamaga mis oli korralikult ära joonistatud. Samas oli see asula mäenõlvade peal kust olid ilusad vaated mitmes suunas. Koerad haukusid, inimesed liikusid ja punt lapsi kõndis ritvadega kuhugi kalale. Kaarti järgi vaatasin et ooh, siin läheduses on kohe suur järv, küll nad sinna lähevadki. Järv aga oli jala minekuks pisut liiga kaugel.
Järvekese nimi oli Zvartava järv. Selle äärde oli kena rannake tekitatud, parkla, lauakeste, lõkkekoha ja wcga. Siin tegime metsapeatuse ja vaatasime ilma. Väga mõnus paigake oli. Rannas oli mitu paati, väga oleks tahtnud järvele sõuda. Teispool järve oli näha vana kivihoone müürid, kaarti järgi pidi teisel pool järve olema mõis, ju see müüriraasuke kuulus sinna juurde.
Vaadates olematut ajaplaani arvasin algselt et jätame selle mõisakese vahele kuna asus peateest eemal ja arvasin (eeldasin, ise ka ei tea mille järgi) et ega seal midagi huvitavat nagunii pole... Jõudes mõisa poole viiva tee otsani ei andnud kiusatus järele ja keerasin ikka Zvartava mõisa peale. Pooleteise kilomeetri jagu augulist teed ja kohal me olimegi.
Zvartava mõis aga oli vägagi vaatamist väärt! Hoonetekompleks on suur, mõisa alad laiad. Siia on kuulunud vaatega järvele peamaja, kahele poole mõisa õue jäävad suured sammastega laudad, eemal oli näha tuuleveskit millel küll enam tiivikut polnud, mitmeid hooneid lähemal ja kaugemal. Igati šeff paik. Kui me nüüd asjast õigesti aru saime siis saab siin ka raha eest ööbida. Tegime siin suure hulga pilte, nii hoonest ja selle iseärasusest kui ka meist endist. Ainult Kaja oli kuidagi tujutu ja autost kaugemale ei tulnud.
Zvartava külje alla jäi Gaujiena (Koivaliina). Ka siin oli mõis. Suur peahoone mida praegu koolina kasutatakse, selle fuajees tegime paar pilti, edasi ei läinud, äkki pannakse pahaks. Selle kõrval oli terve hulk teisigi suursuguseid hooneid mis enamasti kasutati kortermajadena. Ühe maja aknast tuli tümakat nii et kui kompleksis ringi käisid siis igal pool saatis muusika. Nii jalutajale nagu täitsa mõnus, aga kui peaks sellise elaja naaber olema?! Siiasamasse jäi ka miski linnuse laadne asi, vaatasime ka selle üle.
Järgmiseks peatuskohaks sai Ape (Hopa). Ape külje all on ka mõis, see aga on üsna maha jäetud ja katus laseb hirmsasti läbi. Peauks oli lahti ja me Innaga isegi piilusime sees veidi ringi. Väga uhke fuajee ja selle trepp olid – on veel mida päästa. Kuigi jah, hoone katuse kallal paistis et midagi isegi korraldatakse. Siit liikusime keskusse, tegin ratastel väikese ringkäigu (olen siin ju varem käinud) ja järgmiseks vahetasime riiki – sõitsime kodumaale tagasi.
Vastse-Roosas, nagu paljud teavad, on metsavenna talu ja kõik selle juurde kuuluv. Jalutasime selle peaplatsil ringi ja läksime uudistaba paisu ja vana veskit selle juures. Veski meeldis kohe väga, käisin ka seal sees veidi ringi kuna uksed olid lahti.
Järgmine peatus oli Varstu-Ritsika kirik. Uhke puukirik Varstu külje all. Sisse sinna küll ei pääsenud aga ka väljast oli asi muljet avaldav.
Rõuges tegime söögipeatuse vanas apteegis ja jalutasime Ööbiku orus. Päike leekis pähe ja kole palav oli Ööbiku oru kõrval on jaanalinnu kasvatus ja ühes aedikus on ka põhjapõdrad. Läksime neidki uudistama. Kohalik tädike rääkis suure õhinaga kõigest mis oli ka paberil kirjas. Ja selle jutuajamise juures üks jaanalinnumamma hakkas munema. Ja nii me siis passisime seal seni kuni jaanalinnumamma lopsti maha hüppas ja muna käes oli. Ja siis kõik kolm jaanalindu passisid seal seda munakest Igatahes sain siin päeva parima pildi ja selleks on jaanalinnu pea – no andis ikka sihtida ja möllata enne kui selle võtte kätte sain, siiberdab ju kogu aeg ringi. Aga okei, kogu selle vaatemängu eest kasseeriti 15 EEK nägu ilma eelnevalt teavitamata...
Haanja. No mis seal Haanjas muud ikka tehakse kui mäkke ronitakse. Mina emaga sõitsin üles liftiga ja tibud läksid jala. Jala on palju meeldivam kui liftiga, kuidagi seedimisest käib jõnks läbi kui liftiga minna :S Tornist muidugi suurt si**agi ei näe – metsad metsad ja veelkord metsad, vahelduseks ka mõni veesilm, aga ikkagi on tore. Emale see toredus aga kuidagi korda ei läinud, vaatas kuidas ruttu alla tagasi saada – kõrgust kardab. Üleval tornis hakati mingit muusikavideot väntama ja ma vaatasin et asusutustihedus kasvab juba üle pea ja lahkusin. Tibud aga jäid sinna veel mõneks ajaks.
Torni all kohvikus tegime väiksed sisseostud ja jalutasime auto juurde tagasi. Võtsime suuna Võru peale.
Võrus käisime paaris poes, kui teised šoppasid siis mina vaatasin mida huvitavat pakuvad raamaturiiulid. Silma jäid Kuldne Sõna ja Joomahullu Päevaraamat – esimese võiks soetada ja teist lihtsalt lugeda. Aga okei, see on juba teine teema. Võrule järgnes pisike peatus Palumõisa järve ääres ja järgmiseks olid juba koduseinad Tõrvas.