Joomla! Volunteers Portal

Eesti Jalgpalliliit korraldas Eesti-Angoola sõprusmängule Portugalis pisikese reisikese kuhu said fännid ka kaasa tulla. Seks otstarbeks telliti lennuk ja see pisteti fäne täis + meeskond. Et hind 3000 EEK oli liiga ahvatlev siis võtsin teemast kinni ja otsisin kompanjoni. Leidsin selle Taneli näol Rahad makstud jäime 27 detsembrit ootama.
Enne minekut sai Google Mapsis pisut ringi uuritud ja isegi hotell üle kaetud. Üritasime uurida ka ümberkaudseid vaatamisväärsusi aga see töö käis pisut üle jõu ja jätsime asjad tuleviku hooleks.
26 detsember saime Kairega kenasti Tartust Tallinnasse ja jäime tema juurde öömajale. Hommikul ajasime end üles ja suundusime lennujaama.


NohkaridLennujaamas oodates Kaks meest lennujaamas rahvas muudkui kogunes ja jalutas ringi, vaat et haudvaikus igal pool. Pisut elevust tekitas see kui üks poisterahvas aknast nägi et kotte vedavast autost kukkus üks kott maha ja ta personali sellest teavitas. Need hõikasid kohe lällarisse ja kott korjati üles. Teine mats oli see kui teavitati et libeduse tõttu lend 20 min edasi lükatakse TallinnasTallinnas. Lootsime et see läheb lennuaega ja saame sellevõrra kiiremini kohale Igatahes 8:20 lasti meid lennukisse ja meie aja järgi 14:00 saime Faros maha. Siit siis lennu aeg 5 h 40 min.

Lennukis.
Et lennatud sai elus esimene kord siis kuulujuttude järgi kellel on paha ja kellel mai tea mis. Esimene tõus hakkas kuidagi imelik, närisin nätsu, vaatasin lennuki kaugeimasse punkti ja surusin kukla vastu seljatuge. Kõrvad paar korda krõpsusid aga üleval oli kõik täiesti omal kohal ja kontrolli all.
Pealpool pilvi oli kogu aeg päike, maad nägime alles kuskil Hispaania kohal Kõrgemal kui taevasKõrgemal kui taevas. Lennureis oli rahulik ja tihti välismaal käivad fännid arutlesid endamisi et tavaliselt üle Läti piiri jõudes on kõik juba auru all, nüüd aga... ...mõni üksik kes ka vägijooke manustas. Vahepeal saime kokpitist pisut statistikat: lennuki kiirus 760 km/h, lennukõrgus 9,7 km ja välistemperatuur -50°C.
PeldikuidüllLennukis sai alguses ajakirju sirvit ja sealt mõned ristsõnad lahendet, siis tuli toitlustamisosa ja rahvas pisut elavnes. Hiljem jahtuti jälle maha, kes tukkus, kes luges kaasa võetud raamatut ja kes, näiteks mina, passis niisama. LennukisLennukisLennukis

Farost Albufeirasse.
Tulime lennukist maha Tanel võõral maal ja kogunesime bussidesse millega meid jaama viidi. Ilm siin Faros on  ilus, pisut pilves kuid soe. Puhub kerge tuuleke ja temperatuus on kuskil 16 kraadi.
Faro lennujaam on üks madal kast Faro lennujaam Kogunesime elevaatori juurde kust varsti hakkasid meie kotid-kohvrid tulema Kohvrioode. Jällegi oli kuidagi vaikne, imelik. Peale mõningast sagimist juhatas Zelinski meid  bussidesse millega sihtpunkti viidi.
Maapind vahetus maalilistest piltidest maha jäetud kohtadega ja siis jälle külamoodustistega Teel Albufeirasse. Pika keerutamise tulemusena olid sassis silmad ja koordinatsioonitaju, igatahes jõudsime Albufeirasse hotelli Paraiso de Albufeira. Siinne hotell on nagu me Google Mapsist vaatasime – just seesama tiivuline majalahmakas. Ma küll ei tea mitu tärni siin on aga toas on kõik olemas: mikrouun, telekas, rõdu, elektripliit ahjuga, külmkapp, vann ja isegi konditsioneer (seda kõike 140 EEK ilma söökideta). HotellHotellHotellHotellHotell Tuba jättis endast väga hea mulje kuni avastasime et elektrit ei ole! Uurisime ka teistelt ja saime teada et oleme lollid maakad – võtme hoidja tuleb pista ukse juures selleks ette nähtud pessa ja kõik on olemas Hotellis ainus asi mis häiris oli põrand. Vaipasid maas ei olnud ja kiviplaatpõrand oli küllalt külm. Vaiba asemel kasutasime kapis olevaid lisatekke
Palmide allJa polndki enam pikka jokutamist, avasime oma esimesed konservid ja pipraviina. Alumiste naabrite palvel sai just meie rõdu külge tõmmatud Eesti lipp. Elu nagu lill Meie asupaik oli viiendal korrusel kui vaadata lõunast ja kolmandal kui vaadata põhjast.

Puhkus algab.
Alumine korrus, meie omad, alustasid tõsist pummelungi. Nende rõdult sai minna fuajee katusele ja seda kasutati ka kohe ära. Pool tundi hiljem neile helistati et fuajee katus pole pidutsemiseks mõeldud ja omaalgatuslikku rõdude külge asjade riputamist pole ka lubatud. Nii paljuke siis seda rõõmu oligi Sest lipust meie rõdu küljes sai ka pilt, ehk kunagi õnnestub seda ka eksponeerida. Igatahes alumised ei kaotanud lootust ja otsus linnaga tutvuda tuli kiiresti, kutsuti meidki kampa, läksime. Seltskonnast üks aga oli kepiga lombakas ja tema tugev tahtmine taksoga minna jättis meid mängust välja kuna meid oli kaks aga kohti autos üle ainult üks. Lõime käega, pealegi kaarti järgi oli keskusesse kilomeeter maad. Läksime jala.
Poolel teel avastasime linnatutvustus-rongi. Ostsime 2,5 € piletid ja tegime korraliku ringi. Suurt vaatamisväärsust nagu polnud, lihtsalt võõramaalise arhitektuuriga majad, omamoodi. Esimene enam-vähem kohalik tibu kes oli arvestatav eestimaiste võrdlustega oli selle rongi piletimüüja-kontrolör. Paistis nüri töö olevat, aga eks inimesi oli vähe kah.Rongisõit
Maha läksime vanalinnas. Siit algas siis tõeline vaatamisväärsuste tuur: ookeani kaldal nii randumissillal kui pankrannikul Kalju otsasVaade kesklinnale maabumissillalt. Meie tähelepanu tõmbas baarike kus telest sai näha HULL ja MANU jalkakohtumist. Võtsime siin tumedad õlled (kahjuks küll inglise omad kuna kohalikku polnud) ja vaatasime väljas mängu. Esimese poolaja vaatasime, siis külmusime ära. Tegime tutvust WC'ga ja läksime mere äärtpidi et minna läbi tunneli infopunkti.
Enne tunnelit leidsime koopakesed. Igal pool on hoiatused et variseb, nõlvadel metallvõrgud ümber, ju siis oli tõsi taga. Koopasse siis igaks juhuks ei roninud, seal paistis enivei pime olevat.
Liigume edasi infopunkti poole. Ja siis hakkab omasid uksest ja aknast sisse sadama, küll ühe küll teise tänava pealt. Lõpuks leiame ühised veinid ja ühised liikumissuunad. Oleme nagu üks suur pere ja liigume poekestest poekestesse kuni hotellini. Omad siin......ja omad seal
Hotellis olles saame kõne kahelt inimeselt kes randa jäid – keegi oli kaljult enesetapu teinud. Kurb, aga õnneks mitte meie inimene Oleks tahtnud sellisel vaatamisväärsusel lähemal olla, kui palju elus selliseid asju ikka näeb...
Linnavaade TaneligaHotellis võtsime Taneliga aja maha ja puhkasime. Samas aga oli hotellis igav ja vedeleda saab ka kodus. Hotelli teistega lihtsalt jooma jääda ei viitsinud vaid otsustasime linna ööelu uurima minna. Tegime suure ringi kuni rannas oleva elevaatorini (siin oli väidetavalt ka enesetapp toimunud). Tanelile, nagu mõnele teiselegi, ei meeldi minna alla treppidest millest on läbi näha (metallsõrestik-trepid). Elevaator oli kahjuks suletud ja Tanel võttis end pisut kokku ning saime alla ookeani äärde. Lainetus suurenes, leidsime mingi puitaluse, viisime selle nii lähedale ookeanile et lained päris meieni ei jõuaks ja ajasime juttu elust enesest ja loomulikult naistest Öine kesklinn
Olime vist mitu tundi seal, jutlesime ja manustasime kohalikku portveini. Vahepeal külastas meid kohalik koer koos kohaliku omanikuga. Ajasime pisut juttu ja mees teadis täpselt kus Eesti asub, lahe. Veini ta meiega jooma ei jäänud.
Jõuluvanad olid neil kõik üles poodudJutud said seks korraks räägitud. Vahtisime laineid ja hakkasime Taneliga ookeani provotseerima, minnes lainetuse servale ja kui laine taandus siis läksime järele. Iga uue lainega pmst põgenesime. Selle jama ajal suutsin korra ka selili kukkuda kuna sai selg ees joostud, tol korral jäin kuivaks. Punkti pani aga miski suurem laine mis mu varvastest üle tuiskas ja mu botased läbimärjaks tegi. Nii palju siis sellest
Jalutasime pisut veel vanalinnas kus ühe kohviku välilaudades leidsime omad istumas. Vahtisivad telekast jooksvat jalkat, seest aga kostus miski tüüp laulmas ja paistis just midagi minu hingele olevat. Tanel jäi teiste juurde välja, mina läksin sisse. Tüüp mängis superhästi ja laulis paremini kui meie uus superstaar Ott. Üritasin tellida pokaali veini, tükk aega seletasin, lõppeks ikka sain kah. Bändimees suhtles rahvaga väga mõnusalt ja mängis ühe sooviloo teise järel. Tellisin ka mitu lugu. Mingi aeg tuli ka Tanel sisse ja just siis ronisin ma kitramehega koos laulma Nirvana Come As You Are lugu. Surusime bändimehega käppa ja oli sigamõnus olla Tehtud! Tanel rahvaga väljasBändimees
Pubist lahkusime ühe paiku, käisime rannast läbi, tegime teel mõned pildid DekoratsioonidÜlaltvaade ja maandusime lõpuks hotellis. Fuajeesse Fuajee kostus restoranist kellegi sõnaseletamatu lällamine, eestlased, arvasime, aga kontrollima ei läinud Kobisime kohe kotile ja keerasime põhku – liiga purjus oli olla, deem see kohalik portvein.


Vaade hotelli toa aknastHommik tundub kohutav aga tablett aitab jama vähendada. Ajame end hommikusöögile endil veel silmad kinni. Söömas on palju rahvast, kõik paistavad rõõsad ja ilusad. Toiduks inglise hommikusöök: munapuder, peekon, oad, röstsai jms. Kohvil oli veider maitse, muidu aga käras küll.
Ilm oli kehvapoolne, sadas ja puhus tugev tuul, külm küll ei olnud. Siiski otsustasime tegevust otsida. Käisime Taneliga piletipoes (TicketShop) Gibraltari reisi uurimas – homseks välja müüdud! Täielik pettumus. Uurisime siis et mida saaks tänase päevaga peale hakata, pakuti kõrval olevasse linna Portimao'sse shopping tuurile 8€ eest. Võtsime. Siis aga ei saanud me rahu, tegin ettepaneku leida mõni teine büroo mis meid homme ka Gibraltarile viiks. Liikusime tänavat pidi keskuse poole, kaugele polnudki vaja minna, leidsime kohakese ja saime 19€ asemel 30€ eest ka oma reisi! Me olime tagasi taevas , kobisime hotelli ostureisi eelsele puhkusele.
Turistibussile Portimaosse saime hotelli eest. Rahvast korjati ka teiste hotellide juurest ja kiirteedpidi olime varsti kohal. Bussihjuht oli omamoodi seletajamees, enamasti käis jutt raha ja tipi ümber. Kiirteel polnud midagi erilist vaadata, suht lage maa mõnede küngaste ja majadega.
Esimene peatus Portimaos tehti ookeani äärses vene piirkonnas. Siin pidi terve tänav butiike ja poekesi olema, oligi, aga 80% neist olid talveperioodil suletud. Siin puhus päris vali tuul ja vihma sadas horisontaalselt. Saime läbimärjaks aga külm ei olnud. Vaatamata kõigele käisime miskil kaljunurgal ja pärast ka treppepidi all ookeani äärsetel aladel ringi. RannapiirkondRannapiirkondRannapiirkond Tutvusime kohaliku taimestikuga, eriti meeldisid mulle kaktused oma seitsmemeetri kõrguste õisikutega Kaktusekesed. Kuigi nad olid ära õitsenud avaldasid nad mulle siiski muljet ja seda juba eelmine õhtu Albufeiras kus nad jäid aedadesse ja ei saanud neid lähemalt uurida. Krabasin paar seemnekookonit kaasagi.
Mina kaktustesEnne sellest ostukohast lahkumist tegime mingis pubikeses kohvi ja muhvini – kõht nõudis oma.
Edasi keerutati meid pisut linna peal, näidati vana kalatööstuse jäänuseid jms. Lõppeks siis pandi meid maha, näidati vanalinna suund kätte ja öeldi et kolm tundi on aega ja poed on seal. Meie aga võtsime täpselt vastassuuna, tahtsime kalapüügi muuseumi minna. Teel sinna leidsime kolm suurt hiinlaste kaubanduskeskust mis olid lõpuks asjalikud kingipoed. Ka muuseumi juurde jõudsime aga see raip oli kinni! Enne muuseumi tegime ühest temaatilisest ringteest pilte kus kolm kalanaist töö tegemist imiteerisid. Vaatamisväärsus - korstenKalanaised
Nüüd suundusime sinna kuhu bussijuht oli soovitanud. Külastasime teel jalgpallistaadioni väliseid müüre Tanel staadioni taustal ja jõudsime miskile park-väljakule mille ääres vana kirik. Käisime ka siin sees, oli omamoodi Kirik. Ja teate mis, vihm jäi üle! Ja siis algas kaupluste külastamine. Töllasime kuni ühe järjekordse kirikuni, see oli samalaadne eelmisega. Kiriku lähedusest leidsime kohviku kus kohvi joomas käisime. Huvitav oli see baar selle poolest et kõik siinsed külalised olid pensionieas papid ja need vaatasid suurelt ekraanilt korvpalli Vanurite kohvikus.
Kirik PortimaosLäksime tagasi bussioote koha juures olevatesse hiina-poodidesse ja tegin seal mõned kingiostud. Varsti juba tuli ka buss ja sõit tagasi Albufeirasse algas. Oli parasjagu tipptund, linna sisse viiv suund oli autodest tulvil samas kui meil oli vaba tee minna. Bussijuht tegi järjest rohkem juttu tipist ja suisa nõudis juba seda :P Sai kah. Tagasitee ei kulgenud mööda kiirteed vaid solgutati meid tontsedateabkus, aga kohale solgutas.
Portimao nagu aru sain on ka turismipiirkond aga siin pidi olema kõik odavam kui Albufeiras. Hotelle kasvas iga suuna peal kuhu näha oli kuigi suvine täituvus juba niigi valmis olevatel hotellidel olevat 60% ja hetkel enamus neist on üldse suletud...
Tegime lõõgastuspausi kuigi oleks võinud ka magama keerata. Aga meil oli põhimõte – magada saab ka kodus. Seega peale pooleteisetunnist puhkust läksime linna. Eestlasi näha polnud, seega me pubisse kuskile ei istunud, käisime poes. Tanel võttis kohaliku tumeda õlle ja mina CocaCola. Jalutasime pisut mööda tänavaid ja istusime maabumissilla lähedale ookeani kaldale. Merekunst
Ookean oli täna palju raevukam. Suutsime just, vaadates möllavaid laineid, arutleda et ei tea kui palju peaks makstama et praegu silla tippu minna, lisades aga et kindlasti on kusagil mõni tüüp kes lihtsalt tuleb ja kõnnib sinna vabast tahtest. Kaua ei pidanudki ootama kui tuli üks tüüp ja jalutas mööda silda, ümberringi raevutsev ookean ja pritsiv vesi. Päris lõpuni ta küll ei läinud aga ikkagi nii kaugele ise ei oleks julenud minna.
Läksime üles panga peale ja liikusime ookeani äärtpidi mäest alla kohani kus lained vastu müüre möllasid, peaaegu oleksime märjaks saanud, samas väga kohutav ja võimas tunne! Siit otsustasime hotelli minna, otseteed, see tee aga kadus teise hotelli valdustesse ja meil tuli tagasi kõmpida. Põhku saime veidi peale südaööd.


HispaaniaPäev algas vara – kell 5 üles ja 5:45 hotelli eest bussile. Tee Gibraltarisse üle Sevilla sai alguse. Jällegi korjati ka teiste hotellide juurest inimesi kuni buss lõpuks täis oli. Päev oli jällegi vihmane ja tuuline. Esimene tund bussis sai magatud, teine tund sai oldud une ja teadvuse piiril kuni tehti esimene peatus kuskil pärapõrgus tanklas Hispaanias. Võtsime siin kohvid, vahtisin pisut väljas ka ringi – Hispaania ikkagi, kuigi erilist vahet Portugaliga polnud :P
Sevillast veeti meid lihtsalt läbi, vihma kallas ja vaated olid sellepärast peaaegu olematud. Meelde jäid uued ruumitud elamurajoonid enne Sevillat, lugematu arv reklaame teede ääres ja majade-aedade küljes,  täis sokerdatud seinad-müürid-aiad ja kõrge sild. Kohati oli ikka väga kole. Peale Sevillat olid suured oliiviistandused ja hiljem tühjad põlluväljad mida pidi kulgesid kilomeetrite kaupa betoonrenne vee juhtimiseks põldudele. Kahjuks ei saanud sõidu pealt ühtegi head võtet. Samas olid kohati põnevad ehitised kus oma hektari jaol maal oli kõrge kiviaed ümber ja sees mõned hooned tornidega. Kahjuks olid enamus neist käest ära lastud, väga oleks tahtnud neid lähemalt uurida.
Vihm andis vaikselt järele ja mägede vahel tegime kuskil veidras ja koledas kohas veel ühe peatuse. Siit jäi veel tunnike minna ja varsti hakkas Big Rock ehk Gibraltar paistma Gibraltar paistab. Mõningase keerutamise tulemusel jõudsime kohale. Keerutamise ajal rääkis giid mida teha ja kuidas mitte lasta endale rahaliselt tünga teha. Samas pakkus giid kohe ka soovijatele Gibraltari ringreisi 20€ eest mille ka meie Taneliga võtsime.

Gibraltaril on ahvid.
GibraltarIlm oli justkui ära vahetatud. Teispool mägesid on selge, päikeseline, vähetuuline ja 25 kraadi sooja.
Gibraltarile minekul läbisime kaks tollipunkti ja siis pisteti meid minibussi millega meile tehti kivi ühel küljel ring. Oli enam-vähem huvitav. Kõigepealt näidati lõunapoolset tippu kust paistis Aafrika Aafrika seljataga. Siin oli mitu turistibussi koos, seega palju inimesi. Siis ronisime bussikäkatsiga kõrgemale. Teed olid väga kitsad ja ma olin just kuristiku poolse akna kõrval, oli kõhe küll kuigi ma kõrgust eriti ei karda. Bussijuht muudkui seletas ja hüples ringi, see just enesekindlust ei toetanud
Meid viidi vaatama mingeid koopaid kus aastasadade vältel on tekkinud mineraalide setted – tornikesed Koobastes. Mulle see midagi erilist miskipärast ei pakkunud. Edasi viidi meid ahve vahtima.
Rahvas vaatas ja itsitas. Ahvid passisid niisama ja ajasid omi asju. Üks ahv kohendas emase tagumikku ja kargas sellele katsiratsi selga Ahviporr. Minuti jagu emase kääksumist ja asi valmis. Rahvas, sealhulgas lapsed kõik mõnuga jõllasid. Tüüp oleks võinud live-seksi eest raha küsida
Mööda sõitis üks väikeauto ja selle juhipoolse peegli peale hüppas üks pärdik ja sõitis niimoodi kaasa kuni talle akna vahelt miski kommilaadne asi anti kuigi igal pool olid kirjad et mitte toita loomi. Nimelt pidada nad kergesti diabeeti jääma ja siis pole nendega muud teha kui teise ilma saata... Kott-pereTasuta sõit
Siit ahvipesast hakati allapoole liikuma, tehti veel kiire linnatutvustusring. Kõik! Mul jäi okas hinge – mäe otsa ei viidudki! Kurat! Ma just seda ootasingi aga mulle näidatakse auku maa sees ja pärdikuid Avastasin et mäele viis köisraudtee. Tanel aga arvas et ta sellele ei roni ja siis otsustasin et las olla, on põhjust teinekordki siia tulla Köisraudtee mäe otsa.
GibraltarilKesklinnas hakkasime otsima söögikohta ja kolasime ka lihtsalt poodides. Söögikohtades küll euronõuetest kinni ei peeta. Ootasime kaua kuna meid üldse teenendama hakatakse, tahtsime vahepeal juba äragi minna. Tellisime inglise hommikusöögi, oli hea küll. Pärast et maksta, hakkas jama peale, eurodes väga ei tahetud ja mina tahtsin üldse maksta kaartiga. Tibu väitis et kaartiga peab tehing olema vähemalt 10 naela, et siis peaksin ka Taneli eest maksma. Uurisime siis eurode võimalust, arvutati meile meie 11 naela ka eurodeks – 17€! Ahvid raisk! Arvutada ei osata, kurss oli 1 nael = 1,1 €, meil aga pandi kursiks 1,5. Igatahes maksin siis kaartiga ja kogu arve kuna kahe peale saime miinimumi kokku, tibu oli kaua ära enne kui makseautomaadiga tuli – oli kohe näha et sulas oleks nad rohkem tahtnud. 'Toreda' teenenduse eest ja veel toredama maksmise saaga eest ahvidele tippi ei andnud :P Söögikoht kus käisime
Tund enne õiget aega tulime Gibraltarilt Taneliga ära ja kolasime Hispaania poole peal. Siin oli suht igav, pooleli olevad müügiputkad, park ja miskid veidrad-arusaamatud poolikud ehitised mis polnud valmiski saanud ja juba lagunesid.
Tanel HispaaniasBuss tuli täpseks ajaks. Sõit tagasi algas. Väljas läks ruttu pimedaks ja vahepeal sadas jälle. Esimene peatus tehti nagu eelmisedki veidras paigas. Sevillasse jõudsime kuidagi kiiresti. Vaatasime linnatulesid, nüüd oli eemal näha ka valgustatud torne ja muid kõrgemaid hooneid. Teine peatus oli samas kus kõige esimenegi, ainult et teisel pool teed. Leidsin siin Hispaania sümboli – pulli, musta pehme mänguasja. See mis riiulil väljas oli oli liiga suur, klaasi taga oli ka pisemaid. Küsisin et tahan väikest bulli osta, mind suunati joogivitriini juurde – RedBull. Tahtsin uuesti tagasi minna aga kassa taha oli tekkinud järjekord. Käisin natuke ringi, samas aga soov ei andnud järele, mõtlesin et midagi võiks ju Hispaaniast mälestuseks osta. Võtsin riiulilt suure pulli ja läksin taas kassasse. Nad ei osanud sõnagi inglise keelt! Näitasin siis et tahan pisemat ja viipasin müüja neiu kaasa. Sain lõpuks oma pulli Panin fotiku letile et raha anda. Leti taha tuli tüüp, haaras kaamera ja hakkas liikuma. Tibu hakkas naerma ja mina tõstsin häält. Tuli tagasi, naeris ja laterdas midagi, palusin rääkida inglise keeles, mõtles, ajas käe pikka ja ütles 'christmas' ja andis fotoka tagasi. Mölakad, õppige pisutki keeli!
Hotelli jõudsime 11 paiku. Toss oli väljas ja murdsin oma põhimõtet – keerasin magama. Tanel käis vaatas alla restorani aga tuli ka varsti sealt tulema ja keeras põhku, mina tema tulekut enam ei kuulnud...


NELJAS PÄEV.
jFLASHTanel kurdab et ta on haigeks jäänud ja enesetunne on halb. Käisime hommikust söömas ja peale seda läks Tanel apteeki otsima ja mina shopingule. Deem, äkki tuli selline sadu et kahe sekundiga olid mul püksid läbimärjad – vihm sadas horisontaalselt varju alla. Pugesin mäkki vihmavarju. Kui sadu vähenes kõmpisin nördinult hotelli tagasi – asju pakkima.
Et bussid Vila Real de Santo Antonio poole läksid alles kell 15 ja hotellist välja kirjutamine oli 12 siis jäi meil kolm tundi vaba aega. Kompsud sai panna hotelli eraldi ruumi ja enamus purjetas linna peale, nii ka meie Taneliga. Keerutasime kesklinna kandis, Tanel tervise tõttu enam ookeani äärde minna ei tahtnud, eemalt aga oli näha et lainetus on nende päevade kõrgeim ja ma ikka käisin uudistamas ka.
Hulkusime siis lihtsalt ringi, leidsime ühe poe kus müüdi venemaalt toodud toidukaupu, käisime ka ühes pubis kohvi joomas. Tagasiteel käisime kaubanduskeskuses endale midagi mälestuseks ostmas. Mina ostsin kohaliku portveini puukastis.
Vila Real de Santo AntonioJalgpalli platsile viidi meid kahe bussiga. Seda kiirteed pidi olime juba korduvalt sõitnud, täna oli see esimest korda valges Enne VRdSA'd on miski kindlus mida saime uudistada ainult bussi aknast Kindlus. Linna sisse sõidul jäi buss ühe jalkaplatsi ääres seisma: tihedalt seinte vahel ilma tribüünideta. Kõvasti sai ilgutud Bussijuht helistas teisele bussijuhile ja sai teada kus õige väljak on. Mänguni oli aega kaks tundi, seega anti meile tunnike aega kolamiseks.
Vila Real de Santo Antonio on omamoodi linnake. Majad on madalad, erivärvilised, enamasti kivist ja tänavad moodustavad ruute. Keset linnakest oli linnaplats. Sinna oli päris lahe kuusk ehitatud Linnakuusk, üsna kõrge ja paistis kilomeetrite taha. Külastasime siin miskit väljapanekut mida kõik uudishimulikult vaatasid ja käisime ka söömas. Väikese ringiga naasime staadioni juurde.
Eemalt tuli suur välkuv pilv ja ilm läks pimedaks. Pileteid oodates hakkas lõpuks sadama ja kallas nii mis kole. Saime piletid ja ronisime staadionile. Joogipudeliga sisse ei lastud, mitte et juua ei tohtinud vaid väideti et hakkama neid platsile viskama. Seega panin om limonaadi elektrikilbi otsa et ta sealt pärast ära tuua. Enne mängu tegin WC'sse asja ja haarasin ka oma pudeli staadionile – keegi ei käperdanud enam läbi

Mäng.
JalgpallikohtumineJalgpallikohtumine Angoolaga oli enamasti vihmasajus suure tuulega. Mäng ise oli hambutu ja nüri, rahval oli täiesti siiber. Kojamees seisis ja algatas vahepeal mõningaid hüüdeid ja laulukesi mida aga üle-sajapealine kaader aga kuidagi lahjalt kaasa mürises. Õnneks olid vastasfännid veel vaiksemad :P
Esimesele poolajale mindi nullises viigiseisus. Vihma ikka kallas ja tuul möllas. Teine poolaeg ei hakanud paremini kui esimene, mäng oli kuidagi lahja. Seda siis seniks kuni sagimisega värava all suudeti vastaste võrku pall ära nahistada Kõik olid rahul ja detsibellid kasvasid plahvatuslikult. Mängu lõpuni aga oli veel aega ja hirm eduseisu kaotada oli kõigi nägudes näha. Peale lõpuvilet detsibellid jälle kasvasid ja võit oli käes, aplodeeriti meeskonnale ja oldi rahul. Kõik võtsid oma asjad kokku ja edasi taas bussidesse ning Faro lennujaama.

Tagasitee.
JalkafännidLennujaamas aega süüa polnud kuigi mul oli spetsiaalselt valmis ostetud. Võtsime aga järjekorda kuna lennujaama sulgemiseni polnud enam palju jäänud. Kui pooled olid läbi saanud siis tuli ka meeskond. Minu suureks üllatuseks ei tulnud nende saabumise puhul mingit aplausi ega tervitushüüdeid – kõik olid nagu paksus unes, ise oleks hirmsasti möirata tahtnud aga üksi oleks sellest väga loll mulje jäänud
Teiselpool registreerimist sai hüpat WCsse ja ostetud üks muffin ja edasi juba bussikesele mis lennukini viis.
Kui kõik olid lennukis siis stjuardess mikrisse hõikas ja soovis meeskonnale õnne ja alles siis elavnesid ka fännid ja tulid õnnitlustega kaasa. Lennureis oli igav, enamus magas. Olin avarii väljapääsu kõrval ja sellep minu tooli ei saanud alla lasta ja nii ma siis kangestusin terve lennu aega ja üritasin magada – hirmus oli. Vahepeal anti ka süüa, see oli küll õigel ajal, kere oli hirmus hele.
Tagasilend kulges neli ja pool tundi kuskil. Aknast polnud vaadata midagi, kuu oli vist teisel pool lennukit. Vahepeal läks aknaklaas alaservast jäässe, kippus tõesti kuidagi jahedaks. Mingi aeg hakkas nägema pilveaukudes tuledes linnakesi, see andis lootust peatse kohale jõudmise osas. Maandumisel pilvedes ja allpool neis oli tihe lumesadu. Potsatasime maha ja ootasime oma kottide saabumist.
Lennujaamast kadusid kõik taksodele, nii ka meie, sõitsime bussijaama ja kargasime esimese bussi peale. Väljas on külm! Buss oli täiesti tühi, kui meie poleks tulnud oleks buss tühjalt Tartusse sõitnud, siiski 31. detsember.
Teel ärkasin korra Mäos kus buss liiga palju keerutas ja teine kord juba Tartus kus tee hakkas bussi raputama. Meie õnnetuseks läks buss linna EPA ühikate kaudu mitte Riia tänavat pidi – teisel juhul oleks me mõlemad oma maja läheduses maha saanud. Bussilt maha hakkas -20 kraadine külm kohe näpistama, ei saanud muud kui otseteed taksole kobida. Ja nii sõitsimegi kodu. Muuseas, Tartus on taksod kallimad kui Tallinnas!


Väga kivine linn. Iga taimekese juurde läheb veevoolik, mitte miski ei kasva ilma kastmata. Minu arust palmid seal looduse juurde ei kuulu kuna väljaspool linna looduses ma ühtegi palmi kasvamas ei märganud. Hirmsasti meeldis südalinn koos oma ookeani äärde jääva alaga. Kahjuks jäi nägemata linnamelu kuna turiste oli vähe ja üleüldse oli ju talveperiood.

Kohalikud naised.
Väga raske oli leida meie mõistes kenasid naisterahvaid. Enamus neist olid kidurad, mitte kenad ja suure ahtriga. Võibolla oli asi selles et see on siiski turismipiirkond ja paljuke siin nö kohalikku rahvast ikka pesitseb, ei tea.

Fännid.
Ma pole kunagi fännirühmitustesse kuulunud, välja arvatud Tammeka omade hulka viimased 2,5 aastat ja nii rahulikku fänniarmeed kui meil kaasas oli pole ma kunagi näinud. Vaat et pooled olid muidugi pered, need hoidsid omaette ja need kes juba üksteist tundsid need jällegi olid isekeskis. Samas ei tähenda fänlus muidugi alati karglemist ja laulu ja hüüdeid, saab olla ka vaikiv poolehoidja aga meeskond vajab siiski turgutust ja tagant lükkamist ja seda ilma lärmita ei tee Järgmine kord sulandun rohkem rahvasse ja küll me selle elu seal siis käima paneme

Reisist üldiselt.
Mina jäin rahule. Nagu ütlesin ei näinud erilist melu aga see-eest sai käidud kõrval olevas linnas ja isegi Gibraltaril. Soodsal võimalusel läheks kasvõi sinnasamasse tagasi Kogu reisile pani mõnusa punkti võit Angoola üle – see jääb vist kauaks meelde. Tänan Eesti Jalgpalliliitu selle toreda reisivõimaluse eest!

Lisaks.
Viimasel päeval Albufeiras oli ookeani äärsele platsile üles pandud suur lava, arvasime et see on seotud saabuva aastavahetusega. Paar päeva hiljem viskasin Youtubesse pilgu ja leidsin aastavahetuse tähistamise video just sellel samal platsil, seda saab näha SIIT. Eesti-Angoola mängu kõrghetki näeb aga SIIT kus võib fännide hulgas ka minu peanuppu näha kes ma kaamera ette oma mütsiga ronin . Kommenteeritud pildirida SIIN.