Joomla! Volunteers Portal

Artikli sisukord

Vaade hotelli toa aknastHommik tundub kohutav aga tablett aitab jama vähendada. Ajame end hommikusöögile endil veel silmad kinni. Söömas on palju rahvast, kõik paistavad rõõsad ja ilusad. Toiduks inglise hommikusöök: munapuder, peekon, oad, röstsai jms. Kohvil oli veider maitse, muidu aga käras küll.
Ilm oli kehvapoolne, sadas ja puhus tugev tuul, külm küll ei olnud. Siiski otsustasime tegevust otsida. Käisime Taneliga piletipoes (TicketShop) Gibraltari reisi uurimas – homseks välja müüdud! Täielik pettumus. Uurisime siis et mida saaks tänase päevaga peale hakata, pakuti kõrval olevasse linna Portimao'sse shopping tuurile 8€ eest. Võtsime. Siis aga ei saanud me rahu, tegin ettepaneku leida mõni teine büroo mis meid homme ka Gibraltarile viiks. Liikusime tänavat pidi keskuse poole, kaugele polnudki vaja minna, leidsime kohakese ja saime 19€ asemel 30€ eest ka oma reisi! Me olime tagasi taevas , kobisime hotelli ostureisi eelsele puhkusele.
Turistibussile Portimaosse saime hotelli eest. Rahvast korjati ka teiste hotellide juurest ja kiirteedpidi olime varsti kohal. Bussihjuht oli omamoodi seletajamees, enamasti käis jutt raha ja tipi ümber. Kiirteel polnud midagi erilist vaadata, suht lage maa mõnede küngaste ja majadega.
Esimene peatus Portimaos tehti ookeani äärses vene piirkonnas. Siin pidi terve tänav butiike ja poekesi olema, oligi, aga 80% neist olid talveperioodil suletud. Siin puhus päris vali tuul ja vihma sadas horisontaalselt. Saime läbimärjaks aga külm ei olnud. Vaatamata kõigele käisime miskil kaljunurgal ja pärast ka treppepidi all ookeani äärsetel aladel ringi. RannapiirkondRannapiirkondRannapiirkond Tutvusime kohaliku taimestikuga, eriti meeldisid mulle kaktused oma seitsmemeetri kõrguste õisikutega Kaktusekesed. Kuigi nad olid ära õitsenud avaldasid nad mulle siiski muljet ja seda juba eelmine õhtu Albufeiras kus nad jäid aedadesse ja ei saanud neid lähemalt uurida. Krabasin paar seemnekookonit kaasagi.
Mina kaktustesEnne sellest ostukohast lahkumist tegime mingis pubikeses kohvi ja muhvini – kõht nõudis oma.
Edasi keerutati meid pisut linna peal, näidati vana kalatööstuse jäänuseid jms. Lõppeks siis pandi meid maha, näidati vanalinna suund kätte ja öeldi et kolm tundi on aega ja poed on seal. Meie aga võtsime täpselt vastassuuna, tahtsime kalapüügi muuseumi minna. Teel sinna leidsime kolm suurt hiinlaste kaubanduskeskust mis olid lõpuks asjalikud kingipoed. Ka muuseumi juurde jõudsime aga see raip oli kinni! Enne muuseumi tegime ühest temaatilisest ringteest pilte kus kolm kalanaist töö tegemist imiteerisid. Vaatamisväärsus - korstenKalanaised
Nüüd suundusime sinna kuhu bussijuht oli soovitanud. Külastasime teel jalgpallistaadioni väliseid müüre Tanel staadioni taustal ja jõudsime miskile park-väljakule mille ääres vana kirik. Käisime ka siin sees, oli omamoodi Kirik. Ja teate mis, vihm jäi üle! Ja siis algas kaupluste külastamine. Töllasime kuni ühe järjekordse kirikuni, see oli samalaadne eelmisega. Kiriku lähedusest leidsime kohviku kus kohvi joomas käisime. Huvitav oli see baar selle poolest et kõik siinsed külalised olid pensionieas papid ja need vaatasid suurelt ekraanilt korvpalli Vanurite kohvikus.
Kirik PortimaosLäksime tagasi bussioote koha juures olevatesse hiina-poodidesse ja tegin seal mõned kingiostud. Varsti juba tuli ka buss ja sõit tagasi Albufeirasse algas. Oli parasjagu tipptund, linna sisse viiv suund oli autodest tulvil samas kui meil oli vaba tee minna. Bussijuht tegi järjest rohkem juttu tipist ja suisa nõudis juba seda :P Sai kah. Tagasitee ei kulgenud mööda kiirteed vaid solgutati meid tontsedateabkus, aga kohale solgutas.
Portimao nagu aru sain on ka turismipiirkond aga siin pidi olema kõik odavam kui Albufeiras. Hotelle kasvas iga suuna peal kuhu näha oli kuigi suvine täituvus juba niigi valmis olevatel hotellidel olevat 60% ja hetkel enamus neist on üldse suletud...
Tegime lõõgastuspausi kuigi oleks võinud ka magama keerata. Aga meil oli põhimõte – magada saab ka kodus. Seega peale pooleteisetunnist puhkust läksime linna. Eestlasi näha polnud, seega me pubisse kuskile ei istunud, käisime poes. Tanel võttis kohaliku tumeda õlle ja mina CocaCola. Jalutasime pisut mööda tänavaid ja istusime maabumissilla lähedale ookeani kaldale. Merekunst
Ookean oli täna palju raevukam. Suutsime just, vaadates möllavaid laineid, arutleda et ei tea kui palju peaks makstama et praegu silla tippu minna, lisades aga et kindlasti on kusagil mõni tüüp kes lihtsalt tuleb ja kõnnib sinna vabast tahtest. Kaua ei pidanudki ootama kui tuli üks tüüp ja jalutas mööda silda, ümberringi raevutsev ookean ja pritsiv vesi. Päris lõpuni ta küll ei läinud aga ikkagi nii kaugele ise ei oleks julenud minna.
Läksime üles panga peale ja liikusime ookeani äärtpidi mäest alla kohani kus lained vastu müüre möllasid, peaaegu oleksime märjaks saanud, samas väga kohutav ja võimas tunne! Siit otsustasime hotelli minna, otseteed, see tee aga kadus teise hotelli valdustesse ja meil tuli tagasi kõmpida. Põhku saime veidi peale südaööd.