Joomla! Volunteers Portal

Artikli sisukord

Käidud! Kevadel, kui avastasin sellise asja nagu www.greatbaltic.eu, siis tegime plaani et võiks käia läbi vähemalt kolm kohta igas baltiriigis. Teekonna lihvimine polnud eriline peavalu, mõningaseks komistuskiviks kujunes aga majutuskohtade otsimine. Nimelt on teised baltiriigid oma netis propageerimisega kitsid, paljud kontaktid mis leidusid olid aga muutunud jne. Lõpuks aga sain igasse kohta meile vajamineva ööbimise.
Esialgne plaan oli reisida seitse päeva, selle aga tõmbasime päeva võrra lühemaks. Põhjusi oli palju: väsimus, lapse palavik, tohutu palavus ja koduigatsus. Aga hea küll, teeme siis reisikokkuvõtte.

Laupäev. Kella üheteist ajal saime auto täis kuhjatud ja liikvele. Pereleivas tuli pisike tööalane peatus ja siit siis edasi Võru poole. Meie esimeseks vajalikuks külastuskohaks oli maanteemuuseum. Kuigi alguses oli miskipärast GPS käivitumine vaevaline, saime selle Kambjas korda ja Nokia Ovi Maps juhatas meid kenasti kohale.
Maantemuuseumis Kadi miilitsagaMaanteemuuseum. Siin oli täna perepäev. See tähendab terve päeva jooksul erinevaid üritusi. Meil oli siin aga aega maks kaks tundi. Ostsime piletid ja käisime kogu maa-ala läbi. Päris põnev, perepäeva korral oleks siin tõesti päev läbi lapsega tegemist Muidugi lapsega kes asjast aru saab ja osa võtta suudab Peale selle et politsei oli oma varustust näitamas, nägime ka pesuehtsat miilitsat kes oli nõus lapse sülle võtma ja pildile jääma. Vanas bensiinijaamas tegime oma kohustusliku pildi ja äikesemürina saatel astusime auto poole.
Muuseumist võtsime suuna Võru peale. Otsisin GPS'i järgi orienteeruva koha kus vanasti pitsabaar oli ja sõitsime sinna. Pitsasbaar oli alles, kinnitasime keha ja võtsime üle Haanja suuna Läti peale.
Haanja, Murati piiripunkt, Lätimaa Minu marsruut oli paika pandud nii et siit pidime minema üle Ape Aluksne peale. GPS aga arvas et 38 km asemel võiksime sõita 20 km mööda kruusateid. Mõtlesin et miks ka mitte. Niisiis keerasime otsa ringi et minna sealt kus Nokia meid saata tahtis. Tee ei olnudki halb, pealegi oli siin sadanud, seega ei tolmanud kah. Sõitsime kuniks tee ääres oli suunanäit mõisahoone peale. Mina ju suur mõisasõber, seega PIDIME vaatama minema.
Ziemeri mõis. Noh, mõisapark nagu ikka, suured puud, palju suuri räämas kivihooneid ja peamaja. Peamajas käis isegi mingi elu. Läksin ka sisse vaatama, kohalikel polnud selle vastu midagi, küsisin. Esimesel korrusel on kahel pool koridori võlvlagedega toad. Igas toas oli voodi ja mõni üksik mööbliese, aga muidu oli sisustus väga napp. Kummaline oli seal olla. Miskipärast ma ei küsinud ka kohalikelt et mis siin asub. Ise arvasin kas hullumaja või vanadekodu, aga kus siis „patsiendid“ on? Ei tea. Teisele korrusele viis uhke puittrepp, aga sealt ma üles enam minema ei hakanud, arvasin et äkki laps ei lepi autos olemisega.
Papa lapsega sillalAluksne. Sõitsime otse hotelli juurde et asjad maha panna ja siis linnakesega tutvuma mina.
Hotelliks oli meil Ireulle. Selline mitte kodune paaritärnine hotellike, käis küll. Tuba oli kahe voodiga, lauake, vana telekajunn, kapp... Sisuliselt kõik nagu olemas aga samas üsna mõttetu. Prügikasti ümbrus oli seina peal plekke täis, padjapüür ja voodilina aukudega, jaheda toaga, külma kivipõrandaga, kapi nupp tuleb küljest ära ja selle ust hoiab üks hing... Korralikul töömehel oleks siin päeva jagu tööd. Siin oli vähemalt WIFI levi, parooli sain ka (ierulle/ierulle123). Aga purk on pisut valesti seadistatud, seega oli tegemist et võrku pääseda. Ja öösel WIFI küll levis aga netti ei pääsenud, ju siis lülitatakse ruuter ööseks välja... Imelik. Naabreid kuulsime öösel, norskasid seal
Peale hotellis sisse sättimist läksime linna uurima. Kõigepealt käisime infopunktis et saada kohalik kaart. Vaatasime ka siinset kirikut kus ma varem olen juba käinud, aga see oli ammu. Et väljas oli ilm jahe ja ma avastasin et ei saanud kaasa ei kilekat ega kampsunit, siis võtsime esimese ettejuhtuva kaltsuka ja sadasime sisse. Kola oli siin palju, aga no selline saast et anna minna. Ma ikka meeleheitlikult otsisin mingitki enam-vähem kampsunit. Peale kahte korda loobumist ja pisut enne poe sulgemist ma siiski leidsin midagi. Kaja leidis endale seeliku, mina kampsuni. Nüüd sai vähemalt edasi jalutada.
Jalutasime mõisahoone juurde, või äkki oleks õigem loss öelda, ei tea. Igatahes on hoone arhitektuuriliselt ja asukohalt põnev. Lossi ja järve vahelised puud on küll kõrgeks kasvanud, aga mingi osa vaatest on siiski vabamaks tehtud. Lossi kahjuks ei pääsenud. Edasi jalutasime asula peal kaarti järgi. Õigeusu kirikut vaatasime eemalt, muidu nõukaaegseid maju ja elu-olu kah.
Kõht kippus tühjaks minema. Leidsime üsna hotelli lähedalt ühe pubi. Peale lätikeelse menüü muud menüüd neil pakkuda polnud. Kui peaksite pubi tegema, siis menüü PEAB olema kodumaises, inglise ja vene keeles! Piltide järgi me valisime toidud välja. Toite ootasime ülikaua, minu arust liigagi kaua. Aga noh, kui söök toodi, siis süüa ta kõlbas.
Emme lapsega õhtustamasPeale pubi käisime poes. Ma ei teadnudki et tomatimahla saab ka tänapäeval osta kolmeliitriste purkidega! Nagu nõuka ajal Ostsime siin lihtsalt nipet näpet ja kohaliku tumeda õlle :P
Edasi jalutasime Aluksne järve äärde. Sel järvel on suur saar kuhu viib päris pikk ja lai sild. Saarel on vana ordulinnuse jäänused mille müüride vahele on tehtud laululava. Lisaks on siin mitu spordiväljakut ja ujumisrand. Järve kallastel on päris põnevad paadikuurid. Ajahammas on neid pisut purenud ja nad looklevad eri tasanditel piki kallast, päris mitmel pildil saab neid ka näha.
Aluksnes on ka templimägi. Mulle tundub et see käib kokku kunagise mõisamajandusega. Igatahes käisime autoga seda teisel pool järve ka uudistamas. Kõrge mäe jalamil on üle mäekuru sild ja mäe otsas mingid templimüürid. Kaja sillani tuli aga päris üles enam ei viitsinud Siit oli ilus vaade järvele ja ka lossile teisel pool järve.
Päev läks kiirelt õhtusse, otsustasime magama keerata. Laps aga muudkui sügas pead, päris katki sügas enda enne kui magama jäi. Ei tea mis jama see on. Tegime talle eelmine õhtu mingit hooldust selleks mõeldud õliga. Jälgime. Aga siis, Kajal lõi kõhtu hirmsa valu ja tekkisid külmavapped. Mõtlesime juba et pimesool. Helistasime perearstikeskusesse, muuseas, lühinumbrid töötavad ka siit. Hakati siis jahuma naiste asju ja lõppseis jäi, et kodu kohe tagasi ei sõida, ootame hommiku ära. Peale tabletti läks Kajal olemine paremaks kah, seega ei hakanud kohe kodu sõitma.


Pühapäev. Hommik saabus ja õhtu-öised probleemid said läbi arutatud. Otsustasime reisiga jätkata. Sõime hommikust, paneme asjad kokku ja teele! Teel Gulbenesse külastan Stameriena mõisahoonet kus olen varem käinud ja mis mulle tõsiselt meeldib. Tegelikult tulin siia selleks et seda ka Kaja näeks, aga ta ei viitsinud jalutama tulla, pealegi laps autos magas. Mina tegin hoonele ringi peale.
Mõisa lähedal on järve ääres väga ilus õigeusu kirik. Ka selle juurest sõitsime läbi. Väga maaliline ja ilus vaatepilt.
Gulbene. Kuigi GPS ajas meid tontsedateab kuhu, leidsime väikese ekslemise ja teeküsimise peale üles järjekordse vajaliku koha: Gulbene kitsarööpmelise raudtee muuseumi. Üldjoontes on lätlastel kohtade viitade ja märkimisega suuri probleeme, peaksid meile sellealasele koolitusele tulema
Raudteemuuseumis näidati meile auruveduri rekonstrueerimist, mõnda töötavat vedurit, räägiti pisut ajaloost ja sõita saime mööda raudteed miski vidinaga mille nime ma ei tea. Selle vidina juures pidime tegema ka vajaliku pildi. Ah jaa, näidati ka Pätsi aegset eravagunit. Muidu nagu tavaline kupeevagun, aga ühes otsas on suuremat sorti kabinet lippude, trükimasina, konverentsilaua ja sots-raamatutega. Kupeedes tekkis kerge äratundmisrõõm, kunagi sai ju sellisega Valgast Valgevenesse käidud
Kindlasti tuleks siin ära märkida muuseumi WC. Siin on veel säilinud nõukaaegsed „potid“ kus pmst kükitad maha ja sihid oma kraami auku. Kuigi potti kui sellist ei ole, on sel siiski vee peale tõmbamise võimalus olemas. Tõsine ajastu saavutus, sellised olid ka Valga raudteejaamas vanasti Peale WC'd käisin veel muuseumi giidi juures ja ütlesin et nad mitte kunagi ei vahetaks neid europeldikute vastu välja. Kui muuseum, siis olgu juba muuseum täie raha eest!
Emme ja Kadi peavad piknikkuKuigi hirmsasti oleks tahtnud, ei saanud me rongiga sõitma minna. Aga kunagi ma teen selle triki kindlasti ära! Rohkem rahvast võiks ka olla kui üks pere, siis on lõbusam ja toredam. Kes on käpp?
Muuseum selja taga, käisime poes ja ostsime süüa. Sõime aga Gulbene mõisapargis. Tegime siin suisa pikniku, mõnus oli.
Algne plaan ringiga mööda asfaldit Rezekne peale sõita muutub pisut lühemaks teekonnaks mööda kruusateed. Ega siin Lätis ei ole vahet kas sõidad mööda künklikku asfaldit või kruusateedpidi... Kruusateed aga polnudki eriti pikalt. Siin tehti teetöid ja enamus sellest oli ka meie mõistes ideaalne asfalttee! Suisa lust oli sõita!
Poolel teel tuli põigata ette märatud kohta: vanade muusikariistade parandusse Gaigalavas. Oli teada et sinna sattudes on vaja ette helistada kuna inimest pidevalt koha peal ei ole. Sihtkohta põikamisega aga tekkis probleeme. Nimelt ei ühtegi silti kus asi asub. No me oma peaga sõitlesime ühele ja teisele poole, siis leidsin kohaliku ja küsisin. Aega läks aga leidsime koha üles. Kahjuks oli töökoda kinni. Uksel suur number, helistan, aga saan miski lätikeelse blää-blää osaliseks. Tundub et telefon ei ole sisse lülitatud. Kahju, see oli just koht mis mind oleks huvitanud. Egas midagi, saba sorgus hakkame Preili poole sõitma.
GPS tahab meid igatepidi otse juhendada aga meie ei taha tema järgi minna. Režekne ümbersõidul keerame teelt maha mingisse hobusekasvatusse kus üritame lapsele süüa anda. No ei söö ja kõik! Vähemalt saan lapsele hobust tutvustada ja see meeldin talle väga, eriti siis kui hobune heinarullist kuiva heina krabas ja krõmpsutades mälus.
Preili. Preili on tegelikult nagu mingi väike hajuküla Majad on kõik madalad ja kesklinn on kummaliselt lage. Meie üllatus on suur kui jõuame Preilis külalistemaja juurde.
Pie Plica (Plica juures). Meid võtab vastu uhke hooviga ilus maja. Majast astub välja hallipäine ja hallihabemene lühike, tundub et juudist, vana mees. Ajab käe pikalt välja ja ütleb vene keeles: „Tere tulemast Jüri!“ Taat juhatab meid kenasti majja ja on abis ka asjade tassimisel. Siinse külalistemaja toad on kõik katusealused, akendega katuse peale. Tuba on suur ja avar, jääme igati rahule. Üks ainus suur probleem oli: voodikarkass nagises ja ragises iga pisimagi liigutuse peale!
Kõhud olid tühjad, seega otsustasime mõne pubi leida. Kesklinna jalutasime läbi – ei ole siin ühtegi kohta. Ühe kohaliku käestki küsisime, see suunas meid küll, aga too asi oli kinni. Ega jäänud muud üle kui poest läbi käia ja söögipoolist otsida. Et juba linna peal olime ja kell palju ei olnud, siis mõtlesime et käime läbi siinsest kohustuslikust kohast. Puhusime GPSile elu sisse ja see suunas meid peaaegu õigesse kohta.
Kadi nukkude kuningriigi pool-eksponaadigaNukkude kuningriik. Olime küll õige tänava peal, aga kuningriik on tänavalt pisut eemal ja viidad sinna on arusaamatus keeles ja kehvasti märgitud. Igatahes näeme eemal mingit plankaeda mille suunas mingi viit näitab, otsustame järele kaeda. Näed, ongi õige koht.
Jalutame aiast sisse. Aia ühes servas on lossimaketid ja õuel patseerib kümmekond inimest kes on uhketes vanaaegsetes kleitides ja teevad üksteisest pilte. Astuma majakesse sisse. Meile tehakse kiire tuur olemasolevate nukkude kohta ja räägitakse ka nende loojast. Edasi juba patseerime ise ja teeme ka hunniku pilte. Nukud vaadatud, vaatame uhkeis rõivais inimesi, teeme ka nendest paar pilti, anname ühele Kadigi sülle. Vahva!
PS neid kleite saab seal laenutada ja siis pilte ise teha. Meie seda ei teadnud ja sellest meile ka midagi ei räägitud, selle avastas Kaja alles kodus kui netist teemat uuris. Kaja oleks väga tahtnud neid kleite seal proovida
Preili kunagine mõis või lossKuningriigi kohta veel nii palju et kõik need kleidid ja nukud teeb üks inimene. Ja võib öelda et tal on silma ja kätt! Nukke saab tellida ka oma näoga, teeb suisa pildi järgi, kolme päevaga. Neid nukke seal on üle kolmesaja, nagu kleitegi, nii et on mida vaadata ja proovida.
Peale kuningriiki jalutasime arvatavasti linnavalitsuse hoone väljakule. Siin istus toolidel päikest nautides mitmeid pensionäre, niiöelda liitusime nendega. Sõime kõhud täis ja mõtlesime mis edasi teha.
Eemale jäi park, tundusid sellised suured ja vanad puud, nagu mõisapark oleks. Võõrastemajas oli seintel mitmeid pilte lossist ja muudest müüridest, seega otsustasime selle pargi järele uurida. Ja nii oligi. Kõigepealt leidsime mingid uhked müürid tiigikeste kaldalt ja edasi minnes leidsime ka pisut lagunenud ja maha jäetud mõisahoone. Liigu ringi ja näed rohkem
Päev vajus õhtusse, seega kõndisime võõrastemajja tagasi. Laps hakkas jälle pead sügama kui uni peale kippus. Paistab et kas siis ei saanud eelmisest korrast pea korralikult puhtaks või mis, igatahes käisime lapsega pesus ja kreemitasime pead korralikult. Toimis! Laps jäi sellest palju rahulikumaks ja saime ka ise magama minna.


Esmaspäev. Ilmateadet nägin, Eestis lubab 30, meil õnneks ainult 23 kraadi sooja Ega palavusega hea reisida ei ole.
Eelmine päev sai taadiga kokku räägitud et me sööme hommikusöögiks tema juures pannkooke. Ja nii ka oli. Mõistliku hinnaga saime hommikukõhutäie kätte. Taat rahul, meie rahul. Siis viskasime asjad kokku ja hakkasime edasi liikuma. Taat veel uksel võttis Kadi sülle ja ütles et ootab juba tükk aega kuna tütar lapsi tootma hakkab, tema hirmsasti ootavat. Küsis veel et ega me enda oma ära müüa ei taha
Preilis käisime veel paaris poes et osta Kadile lutipudel. Nimelt Kadi oskas emmel tissi hammustada ja emme arvas seepeale et kõik, tissist aitab, närigu lutipudelit...
Tee Daugavpilsi oli kui kuumaastik. Tegime ka mõned põiked kolgastesse mis aga midagi erilist ei pakkunud.
Nii palju siis Daugavpilsis pildistamisestDaugavpils. Kui kohale jõudsime siis oli näha et ega ka Daugavpilsil meile midagi pakkuda pole. Käisime Rimis, siis tegime kesklinnas kerge tiiru, lõunatasime mingis turulaadses kaubamajas ja kolasime siinsel turul ringi. Väljas hakkas samal ajal sadama. Vihmasajus liikusime auto juurde, panime asjad autosse ja otsustasime et selle linnaga rohkem tutvust ei tee vaid sõidame üle Subate Leedumaale.
Tee Subateni on sama hea kui tee Daugavpilsini. Lipp lipi peal, lapp lapi peal. Kohutav. Nii kui üle piiri saime, olud muutusid. Tee oli ilus ja sile. Sõitsime ühte jutti kuni järgmise asulani kus öömajale pidime jääma.
Rokiškis. GPS juhatas meid ühe suure ja koleda nõukaaegse kivimüraka juurde. Saime esimese ehmatuse osaliseks, et selline siis see meie hotell välja näebki või? Jätsin tüdrukud autosse ja läksin asja uurima. Õnneks oli meie hotell nurga taga ja korralik. Auto juurde läksin siis ütlesin Kajale et meid ootab totaalne peldik, kohe näeb
Rokiškisele iseloomulikud majakesedPagunda hotell. Pagunda on Rokiškise kesklinnast nii kilomeetrikese kaugusel asuv kolmetärnine hotell. Oma olemuselt tundus ta kitsuke, aga uba mille saime oli mõnusalt suur. Esimene tuba mida pakuti oli väiksem, sinna ei mahtunud lapsevoodi ära, seega pakuti suuremat, kolme inimese tuba, hind jäi aga samaks. Ilus tuba, suur lai abieluvoodi, korralik sisustus ja igati puhas. Ainult et, nagu kõigis eelmisteski kohtades, laual on vana tüüpi kineskooptelekas
Siin hotellis pidi ka nett olema. Wifi kaudu ma netti ei saanud, laual oli ka netijuhe, ka siit ei saanud. Rääkisin hotellipidajaga, kõik pidada ikka töötama ja et tehakse kohe ruuterile restart. Tegi jah, aga tolku sellest ei olnud. Üritasin küll neile selgeks teha milles võib tegelikult asi olla aga asja ikka ei saanud. Loobusin.
Jalutame kesklinna. Suur ja avar väljak mille ümber palju madalaid vanaaegseid hooneid, ühel küljel suur kirik, platsil mõned monumendid ja teisel küljel pikk kitsas teerada mis viis mõisahooneni.
Rokiškise mõisRokiškise mõis. Mõisahoone oli koht kuhu pidime tegema kohustusliku käigu. Jalutasimegi sinna.
Pika peene künnitee äärtesse jäävad suured tiigid erinevate mõisakompleksi hoonetega. Tee viib mõisa aia väravateni. Mõisa aias on suur muruplats mida veeristab jalgtee. Otse ette jääb suur mõisahoone ja selle ümber erinevad muud hooned.
Et mõisahoone vajab külastust, suundume kohe sinna. Tassime käru suurest trepist üles et sisse minna. Ukselt aga tuleb tädike vastu, ja kuigi on sulgemiseni poolteist tundi aega, ütleb et täna enam külastada ei saa, tulge homme hommikul. Kahju, see muudab natuke meie homseid plaane aga no elab üle.
Vaatasime ka mõisa taha. Kerge pettumus, tagant oli mõis üsna üheülbaline ja igav. Et me siin rohkem endale tegevust ei leidnud siis mõtlesime kesklinna tagasi minna kirikut vaatama. Enne aga korjasime pisut maasikaid mõisapargist. Laps tegi nende peale toreda näo, kolm tükki sõi isegi ära, aga rohkem ei tahtnud kah, ju olid liiga hapud.
Rokiškise kirik. Tegelikult on siinne vanema linnajao planeering lahe. Kirik on näoga otse mõisahoone peale. Neid eraldab küll üle kilomeetri maad, aga otsesihis on neil vaateväli olemas. Selle sihi peale jääb ka paar mälestusmärki.
Kirik ise on katoliiklik, uhkete puitnikerduste, kipskujude ja sisustusega. Kirikus käis parasjagu ka jumalateenistus. Et ma nende usu kombeid ei tea, siis tegin kirikus kiire ringi ja tehes pilte nii et ma inimeste juurde ei roni. Keegi ei pahandanud kah.
Reisil liigub kell ikka üllatavalt kiiresti. Hotellis all on baar, seal me õhtustasime. Päris mõnus on kui toitlustusasutus on ööbimiskohaga nii lähestikku.


Rokiškise mõis II. Sikutame endid jällegi mõisatrepist üles, astume uksest sisse. Mitte kedagi ei ole. Hõikame siia ja sinna, mitte kedagi ei tule. Meil on aga vaja siin pilt teha. Seega otsustame et läheme jalutame maja peal kuniks kellegagi kokku puutume ja ostame siis pileti. Palju pole vaja jalutada kui leiame ruumi kus peame oma pildi tegema. Natuke majandame ja saamegi vajaliku kätte. Siis aga mõtleme et aega palju pole, vaatame mõisat mõni teine kord, paneme parem minema. Mõeldud, tehtud. Huvitav, kogu selle mõisas oldud aja jooksul ei näinud me siin ühtegi hingelist!
Edasine suund on meil Anyksciai peale. Selle lähedale peaks jääma hobusemuuseum kust peame läbi käima. Tee sinna on kiire, vaja läbida ainult ühte kolgast. Sellel teel polnud isegi erilist liiklust, metsad ja põllud ümberringi. Enne A'd leidsime viida mis suunas muuseumi peale, väikese valepöördega jõudsime lõpuks õigesse kohta.
HobumuuseumisAnyksciai hobusemuuseum. Ilm kisub palavaks, aga samas tuul on tugev. Muuseumi aladel on päris palju rahvast. Ühes majas on ajalootuba ja mõningate hobusetaieste tuba, lisaks mõned funktsionaalsed hoburakendid. Ühes aidaruumis on erinevaid hoburakendeid, nii ratastel kui jalastel. Maa-alale jäävad koduloomuuseumi laadsed vanad puumajad kus siis erinevaid vana aja talude tööriistu ja muud sellist. Need viimased meid eriti ei tõmba. Meile kui mängu osalistele oli kavas ka kaarikusõit. Mitte et see midagi erilist oleks olnud, aga ära sõitsime ikkagi Oleks laps suurem, oleks tal ka ehk pisut huvitavam olnud, praegu vahtis lihtsalt ringi. Kõik turistid muudkui vaatasid teda ja nunnutasid
Anyksciai. See oli koht millel linnamõõdud päris olemas Siin tegime lõunasöögi ühe pubi väliosas. Paar lauda edasi oli üks seltskond kellel samavanune poisslaps. Lahe, need kukkusid omavahel jutustama
A's käisime korraks vaatamas ka siinset kitsarööpmelise raudtee muuseumit. Siin oli jaama kuhjatud terve hunnik erinevaid vedureid ja vaguneid. Et rongid on ainult minu kiiks siis tegin siin kiire ringikese ja võtsime suuna Panevezyse peale.
Poolel teel sõitsime läbi mingist asulast kus oli tohutu maa-ala peal paljude hoonetega mõisakompleks. Et aeg surus meid tagant, siis tegime autoga nende vahel väikese ringi ja mõned pildid.
Imeline ja lummav vaade toa aknast :SPanevezys. GPS tegi miskit trikki ja juhatas meid valesse kohta. Võibolla ma olin ise märkinud vale koha, ei tea. Igatahes siis määrasime aadressi järgi õigema koha, aga ka see ei olnud õige. Mis jama!? Ma enam täpselt ei mäleta aga sarnase majanumbriga kohti oli nimekirja valikus kolm. Kolmas oli lõpuks see õige.
Kaziuko Kamara (seda ei soovita ma kellelegi!). Sõidame mingi totra kolmekorruselise maja juurde. Lendan trepikesest üles, neiud vaatavad vastu. Hõikan siis et tulin hotelli. Need ühmasid et mingu ma baari kaudu. Imelik, mõtlesin, aga läksin maja teisest uksest sisse, baari. Sealt öeldi et õige uks on maja taga, aga et näete, siit tagant saan otse kah. Lähen siis otse, öeldi et kolmandale korrusele. Mingi kurb ja kole eelaimus kipub hinge. Lootsin ikka midagi enamat. Vantsin kolmandale, ühel pool siis uks kus kirjas et hotell, teiselpool uks kus kirjas administratsioon. Ükski uks ei avane. Lähen auto juurde tagasi ja otsustan sõita maja taha. Ka Kaja vaatab imeliku pilguga, miljöö siin on kole. Mingi mammi, kilekotid täis kaupa, jalutab meist mööda, helistan hotelli numbril, seesama mutt vastab. Meid talutatakse kolmandale tagasi ja näidatakse tube. Kole on, kitsas kah. Lõpuks leiame enam-vähem toa, ma loll maksan kohe ära. Ja siis saabub masekas, ma olen nii pettunud kui üldse olla saab. Ka Kajal löövad lained üle pea. Ma siiani mõtlen et miks ma kohe ära maksin, idioot!
Mõne aja pärast lahtume, siiski katus pea kohal ja voodi külje all. Ausalt ei taha üles lugema hakatagi kui jube see elamine seal on, ütlen ära et ÄRGE SINNA MITTE KUNAGI MINGE – selle hinna juures pole seal kvaliteeti ollagi, KÕIK on kulunud ja aukus, vesi kraanist niriseb, õhk on läppunud kuigi aknad on kogu aeg lahti.... ÄRGE SINNA MITTE KUNAGI MINGE! Pealegi saab neil tegevusluba käesoleva aasta juuli lõpus läbi. Loodan et see keelatakse ära.
Linnaosa kus me oleme on nagu Lasnamäe, suured koledad kivimürakad. Peatänavalt kostuvad helid häirivad nii päeval kui öösel. Lähedale jäävad suured kaubanduskeskused, läheme neid vaatama ja siis otsustame et läheme varem magada et varahommikul siit kiiresti ära minna.
Kell on pisut enne kaheksat õhtul, laps on ööseks ette valmistatud ja paneme teda magama. Aga, ta on üle väsinud ja röögib täiest kõrist nii kuidas jaksab, justkui oleks kohutavad valud sees. Teate, niigi on hingeline madalseis ja siis see ka veel. Sellist kogemust meil veel olnud ei ole – kolm tundi proovisime last magama saada, alles üheteistkümne paiku jõudsime sihile. Ma tõesti ei hakka detailsemalt seletama, ei taha kohe mitte mäletadagi seda jama.


KaubandusesEnne Panevezysest lahkumist ostame esimest korda bensiini. Neste. Panen kaarti sisse ja mulle pakutakse kui suure summa eest ma tahan bensiini osta. Nääh, mulle oleks meeldinud paaki täis lasta ja siis koguse eest maksta, aga okei, kiire arvutus peale tankimist võtame suuna Siauliai poole.
Siauliai. Ühtegi peatust teel ei tee, otse sõidame kohta kus peame ära käima – Siauliai veskitalu.
Siauliai veskitalu. No issameie mis see siin on? Üks tuulik millel pole isegi mitte tiivikut. Üks lage plats peamaja, tuuliku ja kanaaiaga. Kes on Angla tuulikuid vaatamas käinud, see naeraks selle koha välja. Et meil oli siin vaja pilt teha, siis käisime ja vaatasime kõik üle, kiirkorras. Greatbaltic.eu'le tuleb ka öelda et see on mõttetu koht.
Enne kui Siauliaist lahkume leiame suure kaubanduskeskuse mille me osaliselt ka läbi käime. Samas teeme siin ka lõunasöögi. Toidusaal on suur, laps teeb siin rahvale nalja ja on kogu ruumi staar Megalahe
Ka aastaid tagasi sai Leedus käidud ja tõdetud et see on igav maa. Eriti kui maanteid pidi pead sõitma. Sõitsime siit otse Lätimaale Bauskasse.
Bauska. Nagu ikka, kohe otsisime üles öömaja, panime asjad paika ja läksime liikvele. Olen kunagi käinud siin lähedal uhkes lossis ja tahtsin et ka Kaja seda näeb, et ta oli igati nõus, siis sõitsime tuldud teed kümne kilomeetri jagu tagasi.
Ometi kodus!Rundale loss. Suur kollane ehituskolakas oma munakiviväljakuga võtab meid kenasti vastu. Kajal on karp lahti, see on hea märk, järelikult meeldib Sees ostame pika jalutuskäigu pileti ja teeme kogu tuuri läbi. Kajal on ikka suu ammuli ja on tõsiselt vaimustunud. Kuigi ma siin käinud olen vaatan kõike ikka heldimusega. Kui kunagi Lätimaale lähete, siis siin käige kindlasti ära, soovitan ka lossiaeda.
Et lossiaeda minna, tahetakse eraldi raha. Laps jäi vankris magama, seega otsustasime seal aega surnuks lüüa. Näo pealt küsiti kaks litti, et meil nelja polnud, siis lasti meid kahega sisse Lossiaias on kruusateed, võtsin plätad jalast ja panin nad lapsekäru külge. Jalutasime siin suure ringi ja tegime palju pilte. Kui ringkäiguga lõpuni jõudsime, avastasin et üks plätu on kadunud. Ma jooksin kaks ringi maha ja vaatasin ka prügikastidesse, ei leidnud mitte kuskilt. Hea et teine paar ka kaasas oli :P
Bauskas käisime kesklinnas. Jalutasime mäest alla et leida infopunkt. Infopunktiks aga oli üks suur tahvel Petuvärk. Kell oli palju, seega me siin väga ringi vaadata ei jõudnudki vaid läksime ööbimiskohta.
Parupes holiday house. Kui te vajate mõnusat ööbimiskohta kuni kümnele inimesele, siis see on õige koht! Eraldi majake puhketoa, rõdu, sauna ja magamistoaga mis mahutab kuni kümme inimest. Igati mõnus koht. Ainus mis häiris oli see et vesi boileris on seisnud ja pisut haiseb, aga usun et tegelevad sellega.
Võtsime teki kaasa ja istusime aeda õhtustama ja olemist nautima. Arutleme reisi edasise kulgemisega. Tunnistame et oleme pisut väsinud, kerge koduigatsus hinges. Otsustame et sõidame homme ära kodu, põikega üle Tõrva. Muidu oli järgmiseks päevaks meil plaanis Sigulda ja Cesis, aga et need on palju lähemal kodule, siis saame sinna ka mõni nädalavahetus minna. Helistan Cesise ööbimiskohta ja ütlen broneeringu üles.
Ka tänane lapse magama panek on pisut keeruline. Eriti veel tänu sellele et omanikud ehitavad terrassi. Ka pisut palav on, aga siin on suur kondikas, nii et kasutame pisut seda. Aga...


Neljapäev. Paneme asjad kokku, vaatame kaardilt marsruudi üle ja jätame Bauska selja taha. Täna on laps pisut jonnitujuline ja vajab tagaistmel rohkem tähelepanu. Jonnakus on tingitud palavikust. Arvatavasti tegime konditsioneeriga liiga, ka minul on kurk punane ja nohu. Õige aeg kodu ära minna.
Esimese peatuse teeme Siguldas kuna GPS ajas meid pisut teisemat teed kui ma ise oleks läinud. Siin me teeme lõunasöögi. Edasi sõidame Valmiera suunas üle Valga Tõrva. Ema on eelnevalt meie tulekust teavitatud, seega ootab meid siin korralik õhtusöök. Puhkame ja anname lapsele mängimise võimaluse. Tartusse sõidame lapse õhtuse magamise ajal.

Nonii, saigi kokku kirjutatud. Reisikirjelduse kirjutamine on ikka keeruline tegevus, tööl on töö ja kodus pere. Reisi viimane lõpp sai kuidagi eriti lühike, aga ega seal midagi väga lisada poleks kah. Teemas on mõned üksikud pildid, ülejäänud asuvad galeriis ja neile on ka juurde kirjutatud kus mis algab või on, seega ma ei hakanud teemat piltidega üle kuhjama. Otselingid galeriisse päevade kaupa: 25.06. 26.06. 27.06. 28.06. 29.06.

Reisi kohta natuke veel. Tänu Kajal tekkinud terviseprobleemidele oli algus pisut pingeline. Siis aga läksid asjad paremaks, Preili oli üllatavalt mõnus, Rokiškis mõjus samamoodi rahustavalt. Paugu pani Panevezys, see väsitas nii ära et soov kodu jõuda kasvas. Ka ilmad läksid liiga palavaks, seega otsus tuli suhteliselt lihtsalt.
PS Tahaks tervitada seda tuvi kuskil Leedumaa linnakeses kes kõndis rahulikult üle vöötraja nii, et me tema pärast seisma jäime ja tal oma teekonda rahulikult lasime jätkata – liikleja siiski