Joomla! Volunteers Portal

Artikli sisukord

Väljun natuke peale keskpäeva. Ilm on ilus ja tuju on OK. Masin on kraami täis laetud, kõik reisile vajalik

13:30 Tõrvas KEKis. Sadasin ema juurde ette teavitamata sisse. Oli teine kohe nii õnnelik, et mitu head asja ühe päeva jooksul (tal oli just lõpetatud akende panek). Kakkusime suurema osa tapeeti toaseintelt maha ja viisime maale, ema jäi sinna ja mina asusin uuesti teele.
 14:30 Tõrvas on täiesti pilves ja sajavad tugevad vihmad?!
14:40 Taageperas on silla remont suures vihmasajus :P
15:10 No mis väljas toimub?! Lubati ainult hoovihma aga on juba pikemat aega Lõuna-Eestit kattev pidev paduvihm, nähtavus on kohati väga halb. Peale Kilingi-Nõmmet on fooriga teeremondile laskmine. Esimene foor läks enne punaseks kui vastu tulevate autode voor otsa sai. KÕIK sõitsid vaatamata foorile edasi, totaalne kaos, võtsin kaosest osa...
17:30 Läbi sadude Virtsus, siin on soe, päike paistab, pilved jäid selja taha. Ostan pileti ja 10 min jooksul hakatakse praamile laskma. Sain ilma probleemideta peale, laaahe
Vahin praamil niisama kaugusse kui minu kõrvale tuuakse kaks lapsukest, nii 3 ja 5 aastased. Papa ütleb viieaastasele et hoia õel silma peal, ma käin WC's. Viieaastane väga usinalt kohe küsis et tahad merd näha ja keeras õekese näoga akna poole. Väga nunnu vaatepilt.

Praamilt maha saanud ei põrutanud ma kohe Kuressaarde vaid vaatasin enne üle Pädaste mõisa. Ilus mõis, lahedad kõrvalhooned ja aiamüüri taga laiuv vaade merele, väga omanäoline selle koha pealt.


Kuressaarde jõudnud helistasin Kristinile, ta tuli bussipeatusesse vastu ja sõitsime tema juurde (ma ju ei teadnud täpselt kus ta asub ja nii oli lihtsam). Kinnitasime veidike keha, tassisin oma asjad sisse ja tegime jalutuskäigu lossihoovi ja kesklinna. Naasnud linnast vaatasime arvutist filmi, siis aga uni murdis maha.



Hommikul pikka pidu ei olnud. Tegime hommikukohvi, uurisin kaarti ja pistsime punuma. Võtsime suuna Sõrve Säärde (poolsaarele). Väike peatus Salme kaupluses ja sealt edasi kuni Sääresse välja. Seal me hingasime värsket õhku, vaatasime inimesi ja nautisime merd. Et sealt aga edasi kuhugi minna pole, siis tagasiteeks valisime lääneranniku kruusateed. Tolmas nagu maru ja üks rekka põrutas meist nii mööda et kivid lendasid ja mõnda aega enda ette ei näinud, ellu jäime. Siinakohal tahaks sellele rekkajuhile lehvitada, rusikaga.


Mingis kohas keerasime ikka asfaldile tagasi ja Läätsalt uuesti läänesse, kruusateedele. Ilus maastik, hea vaade merele. Mingis kohas olid kivitornid, tegime seal peatuse ja paar pilti.


Sõitsime kuni Pilguse mõisani. Ilus mõisakompleks. Kahjuks peahoonega polnud midagi  tehtud, seal oli kunagi haigla ja isegi pildile ta suurte puude tõttu hästi ei jäänud Üks kohalik tädike ajas meiega rõõmsasti juttu ja kutsus suitsusauna nuusutama :P Rääkis natuke ajaloost ja oli üldse tore inimene. Ilm oli soe ja päikeseline. Pea valutas miskipärast, kohalike käest sain tableti.


Lümanda. Siin tegime lõunasöögi miskis kohalik-rahvuslikus söögikohas. Praad toodi ette eraldi taldrikutes ja toitu nendes oli oma nelja inimese jaoks, me ei saanudki kõigega hakkama, pealegi, Kristin sööb nii vähe

Kuusnõmme mõis, või õigemini see mis sellest järele on jäänud. Suurt midagi peale müüride siin vaadata polnud, allee ja selle all kõrges rohus kiviaed kah.


Loona mõis. Paistab olema laiemal maa-alal hunnik väikseid kivihooneid. Riik on seda seal korrastanud ja tegeleb veel vist edasigi. Hoones on Vilsandi rahvuspargi keskus ja seda saime ka seestpoolt kaeda.


Kihelkonna kirik. Suur kirik teine. Sisse aga ei lastud, oli proov kirikusümfoonia ürituse raames. Eemal künkal oli ka kellatorn, ilma kelladeta küll, aga uhke kaeda.


Odalätsi allikad. Tegime siin metsade vahel peatuse. Allikaid suurt nagu ei näinudki, aga veesilmad ja ojad olid küll. Jahe paik

Pidula mõis. Seda maja veel vuntsitakse. Midagi erilist ta küll ei olnud aga ringi tegime talle peale.


Panga Pank. Siin chillis päris palju inimesi. Tegime siin pisikese jalutuskäigu, vahtisime merd. Panga veere peal kasvas maasikaid, kõik ilusad punased, aga korjata ei saa, kukub veel alla... Siin olid huvitavad kidurad männid ja kiik, kiikusime väheke. Keegi tegeles siin isegi saiakeste äriga, aga asjad olid nii kallid et kohe kadus isu ära :P


Väike peatus Leisis. Minul tuli praeleiva isu, aga siinses baaris meile neid ei antud.
Anglas tegime väikese peatuse ja uurisime tuulikuid. Tuulikute kõrval oli ka WC, kasutasime võimaluse ära :P


Lööne mõis Jõelepa kandis. Mööda kitsukest metsateed seiklesime erinevate teeradade vahel, küll paremale ja küll vasakule enne kui Lööne mõisa üles leidsime. Aga sel oli tara korralikult ees ja silt suurelt et eravaldus. Üritasin paar pilti saada ja sõitsime edasi.


Kõljala mõis. Suur tugev maja, inimesed asjatasid seal ja me ei tihanud aiast sisse minna, kaesime eemalt.


Kaali meteoriidikraater. No nüüd on see minul ka nähtud. Päris lahe kohake. Tooge batüskaaf ja ma olen nõus seda ka vee alt uurima


Kuskil Kaarma kandis jäi tee äärde mingi talu veidrate skulptuuridega. Ühtegi hingelist me neid vaadates kahjuks ei kohanud et täpsemalt aru pärida. Tegu on kas kunstimeelse inimesega või vähe segase inimesega, kummaga neist, ei oskagi öelda...


Laadjala mõis. Sellest on ka ainult varemed järel. Vahtisime, kehitasime õlgu ja sõitsime Kuressaarde tagasi.
Linnas käisime pubis praeleivatamas ja käisime ka diskoteegis kus oli aga nii vähe inimesi et me seal kaua vastu ei pidanud. Läksime pesitsuspaika ja vaatasime filmi kuni uni jällegi maha murdis.





Hommik lubas jällegi kena ilma. Tekkis plaan minna Abrukale. Helistasime paaditeenistujale ja tuli välja et kui oleks pool tundi varem teada andnud, oleks isegi saanud. Aga me ei lasnud end sellest häirida vaid mõtlesime üle vaadata viimased nägemata mõisad. Ja nii me alustasimegi rännakut.

Kasti mõis. Sisse varisenud katuse ja korrustega, puud kasvavad nii sees kui ümber. Midagi veel annaks päästa, isegi mustrid on veel kohati seintel säilinud. Kui tuleks keegi ja võtaks kätte, saaks uhke maja endale


Edasi sõitsime kuni Suure-Rootsini ja sealt väheke edasigi. Mõtlesime miskist rada pidi mereni minna aga paistis et väga pikk tee on ja pöörasime kohale jõudmata auto juurde tagasi.

Kirik Püha's. Suur kirik, täitsa lahe selline, suurte puudega park kõrval. Kirikust endast pilti ei saanudki, oli teine suurte puude vahel ja eemaltki ei saanud head võtet...


Pihtla mõis. Kaarti järgi paistis et peaksime olema õiges kohas, aga ei leia. Küsis siis Krisitin ühe tädikese käest et ega ta ei oska meile öelda kus siin mõis on. „Oi vabandage mind aga ega ma hästi ei kuule, mis te soovisite?“ Selle peale Kristin kergitas häält ja küsis uuesti, tädike näitas käeba põõsaste poole, et saab minna nii siit kui teed pidi ringiga. Läksime läbi põõsaste.
Üks omapärasemaid mõisahooneid – kivist keskosa ja puidust tiivad kahel pool. Tundub et on olnud kunagi väga lahe mõisake. Süda tilgub verd süveneva hävingu pärast.


Tõlluste mõis. Vaat see oli suure maa ala peal mitu erinevat hoonet. Pillirookatusega laudahoone-ait mille uste juures tegutsesid kohalikud, suur tiik, peahoone mida parasjagu renoveeritakse ja väga omapärase arhitektuuriga sammastega suvitusmaja millest on eramu tehtud. Seda paika võiks mõne aasta pärast uuesti külastada et näha mis kogu sellest kompleksist saanud on.


Võhksa-Kungla mõis. Kui me sinna jõudsime, siis hoovil tiirutas üks härra muruniidukiga ringi. Küsisime igaks juhuks luba et kas võib vaadata ka lähemalt. Lubas. Ukse juures aga avastasime sildi et hoone külastamine omal vastutusel, seega pole pidanud küsimagi Aga ega sees midagi polnudki, lihtsalt kõledad seinad, trepp teisele korrusele ja teiselt sai siis rõdu peale. Midagi erilist ja mõisalikku seal nagu polnudki.


Laimjala mõis. Seal pesitses vist mingi vallavalitsus, pole enam kindel. Aga maja on riigi käes, seega ka korralik. Ukseesine oli muust maastikust kõrgem ja sõita sai kohe ukse ette. Muidu aga tagasihoidlik, ilma eriliste ilustuste, tornikeste, väljaulatuvate osadeta.


 Audla mõis. Suurte puude vahelt läks kitsas teerada ja kui ma poleks õigel ajal märganud seal midagi majataolist, oleks me mööda sõitnud ja ostima hakanud. Igatahes tagurdasin ma teeotsakesest sisse kuni puude alla villu. Ise läksime maja uudistama. Maja juures käis puudes selline kohin et meile mõlemale tundus nagu keegi oleks seal olnud. Vahime üles, no puud, järelikult mõlemale tundus. Siis vahtisime keldriaknast sisse ja jälle oli meil tunne et keegi on siinsamas. Hakkasime peaukse juurde minema kui äkki käis auto juures korralik pauk ja pikk susin.  Vaatasin lolli näoga auto poole ja mõtlesin et kumm läks katki, kuigi tundus kahtlane et niisama seistes sedasi läks. Läksin auto juurde ja parempoolne esikumm tõesti tühi! Kumm terve, aga ventiil just katki. Õnneks oli mul tagavararatas kaasas, selline pisem ja madalam hädavariant. Ei jäänud meil muud üle kui rattavahetusega tegeleda. Tungiga lõin masina maast lahti ja hakkasin kruve lahti keerama. Kolm tulid ilusti aga üks oli nii kõvasti et ma olin lõpuks suisa hingetu. Isegi võtme peal seismine ei aidanud. Puhkasin natuke ja võtsin uuesti asja ette, lõpuks murdsin küll lahti aga peos olid verevalumid. Igatahes saime rattakese alla aga tundus et selles on liiga vähe õhku. Õnneks Kristinil elas üks sõbranna lähedal ja tõi meile pumba. Lõin kummile veidi vurtsu sisse ja sõitsime viiekümnega Orissaarde.

Orissaarde jõudsime ilusti enne kummitöökoja kinni panekut. Ventiil vahetati ära, löödi kumm täis ja pandi ratas alla. Reis võis jälle jätkuda Minul oli aga kõht tühi, seega käisime mingis kohvikus söömas ja uurisime ka natuke Orissaaret. Tegelikult oli plaan sel õhtul ära käia Kuressaare lossivaremetes etendust Draakon, aga et paar mõisahoonet oli nägemata ja aega nagunii nappis, siis otsustasin et etendus jääb minu jaoks ära ja vaatame viimased mõisad üle.


Tumala mõis. Oli selline mitte midagi ütlev madal majake, ei ütleks et mõisaga tegu on.


Pöide kirik. Suuuur kantnurkadega hoone. Pidada vist Saaremaa suurim olema. Põhimõtteliselt on see konserveeritud müürid, katusega. Aga suursugune oli ta küll. Torniossa ei viinud ühtegi treppi või sellesugust moodustist, isegi ei oska arvata kust sinna kunagi minna on saanud. Mulle see jurakas meeldis


Oti mõis. See siis pidada Saagimi Anukesele kuuluma. Suured väravad kaameraga, väraval tekst et kurjad koerad. Lähed aga värava ehitisest kõrvalt, oled aias, mingeid väravaid pole vaja, või siis kui oleks seal koerad olnud oleks nad saanud vabalt ümber nurga meieni :P Maja muidu paistis kena ja hooldatud, kahjuks ei julenud lähemalt kaeda, äkki tuleb ja pahandab linnaproua meiesuguste maakate peale :P


Sellega aga said mõisad Saaremaal vaadatud. Et meil oli veel väheke päikest taevavõlvil, vaatasime kaarti järgi et läheks Koigi maastikukaitsealale järvekesi kaema. Metsa all aga sääsed ründasid ja keerasime otsa ringi ning sõitsime Kuressaarde.
Kures hakkasin ma läpakast Kristinile oma muusikat jagama ja tegime väiksed veinid. Tuju oli hea ja mõtlesime diskensile minna. Läksimegi, rahvast ikka kogunes, saime tantsu vihtuda ja oli niisama chill. Väga kaua me seal polnud, ronisime kodu tagasi, väljas oli külm, nii et pool jooksuga tulime...
Neljas päev, ehk naasmine on kirjas juba nädala blogis SIIN.