Joomla! Volunteers Portal

Majaostu ja sellega kaasnenud probleemide valguses on raha läinud siia ja sinna, aga et puhkus on igati hea aeg ka ringi uudistamiseks, siis juba laste pärast otsustame mitte kasutada tervet puhkust Puka peale vaid ikka liigume ringi ka. Kaja pakkus välja Saaremaa, ja nii ka jäi, lapsedki olid nõus.
Kui me Saaremaa vaatamisväärsuste osas erilist eeltööd ei teinud, siis ööbimised panime küll paika ära ja broneerisime ette: Intsu puhkemaja Muhus, Värava Farm Saaremaal Selgase külas ja Kullerkupu Guesthaus Kuressaares. Kogu reis kuupäevades: 05.07. - 08.07.2021.


Liiva kiriku juuresEsmaspäev. Tartust teele liigume kenasti hommikul. Tangime paagi täis, Kaja läheb rooli ja purjetame teele Virtsu poole. Aga päris ilma peatusteta meie tee ei kulge: teeme tualetipeatuse Kilingi-Nõmme teeotsal Olerexi tanklas ja kiirtoitume Pärnu mäkis. Sealt edasi olen mina roolis, Kaja uurib praamiaegu ja pileteid. Selgub, et kui gaas põhja vajutada, siis võiks jõuda 13:30 praamile, aga teel võib olla remonte, siis see nulliks kihutamise ära. Nii otsustame võtta asja rahulikult, mitte ajaga võidu joosta ja võtame piletid 14:40 praamile. Seega on meil aega ja teeme Vatla teeristis kohvipeatuse ning käime uudistamas ka Vatla mõisa.
Virtsu jõuame siiski kaheks, olgugi et ei kiirustanud. Üks praam on väljumas, seega on meie praamini veel aega ja me lihtsalt jalutame ja uudistame sadama-alal ringi.
Praamisõit üle väina on üsna lühiajaline. Ei jõua korralikult tualetiski käia ja ringigi vaadata kui juba on maabumine Lapsed on muidugi elevil (Y)
Esimene peatus saarel saab olema Muhus Liival. Külastame siinset Liiva kirikut, mis küll kinni on, aga mis ka väljastpoolt vaatamist väärt Siin õuel on põnevad maasse vajunud kiviristid ja maha murdunud korraliku läbimõõduga puutüvi.
Külastame ka kohalikku Coopi ja liigume majutuskoha poole Tamsa kanti. Kui kõrvalteele ära keerame, on teeotsal üks auto ootamas ja sealt lehvitab meile Ivo Linna! Lehvitab! Meeleolu tõuseb
Intsu puhkemajas võtab peremees meid vastu. Selgub, et meie broneeritud elamine on kenasti vaba, aga vabaks on saanud ka pisut parem elamine mida me alguses soovisime Nii saame valida kus oleme ja loomulikult teeme parema valiku, ehk võtame majakese nimega Marju Kuut. See on katusekorrusega palkmaja kus on katuse all kaheinimese madrats ja allkorrusel lahtikäiv kaheinimese diivan pluss laud, toolid, külmkapp jms. Igati äge ja hubane majake minu arust
Otsustame leida tee mereni, et ujumas käia. Kadil on ka tõrge siinse välikäimla osas, nii et peame ka selle teemaga tegelema. Küll lähevad asjad nii, et igal pool on kas karjused ees või on mõni muu jama, nii et mingil hetkel me loobume ranna otsimisest ja liigume tagasi baasi.
Aga et õhtuni on veel aega, siis teeme vaatamisväärsuste ringi autol. Alustame Üügu pangaga. Google juhatab meid aga pisut kitsamat ja halvemat teed mööda, nii et kaabime mõnuga ka auto küljevärvi kadakatega... Ja üldiselt ei paku see pank meile ka suurt midagi. Tegemist pisut kõrgema kohaga kus on kivist sellised kõrgemad osad mis mere poole ka järsemaid servasid loovad, aga üldiselt ei midagi erilist, selline omapärane maastik lihtsalt. Siin all on ka mingi koht kus mitmed inimesed ujuvad, aga et ees on eravalduse märk, siis me ei kipu sinna ise minema, kuigi hirmsasti tahaks ujuda
Hellamaa kirik jääb tee peale. Seda me ei plaaninud otseselt külastada, aga kuna ta siin oli, siis vaatasin üle ja tuiskasime edasi.
Koguva tundus liiklusmärkide järgi asulana, aga kohale jõudes ei olnud siin muud kui talukompleksid kivimüüride taga. Võibolla oleks seal taga peale muuseumi ka midagi muud huvitavat olnud, aga et silte ei leidnud, siis nuuskima ka ei läinud.
Läheme sinna lähedale Vahtna Uisusadamasse. Kaarti järgi on seal võimalus ujuda. Ja ujume ka, aga et kole pikalt on vaja jalutada, et üldse mingigi sügavus tekib (tegelikult me ei teagi kui sügavaks seal Väikses väinas üldse läheb). Oleme kaldast mõnekümne meetri kaugusel, aga vesi on ikka põlvini, ujumegi siis Miiaga seal ära
Tagasi baasis teeme gaasigrillil grillvorste kuumaks, lapsed saavad kasutada basseini, aga vaid Miia käib ja on ka üsna lühidalt, sest Kadi miskipärast vette ei lähe. Oleme siin terrassil ja lihtsalt puhkame. Siin on nii vaikne ja rahulik, ei autokära, ei naabreid, ei isegi sääski ja parme. Tegelen pisut oma nädalakokkuvõtetega ja lihtsalt oleme, lapsedki toimetavad mõnusasti koos. Üks hetk liitub meiega peremees, ajame juttu maast ja ilmast ning majaehitustest. Lõpuks kolime aga kõik öömajale: Kaja Kadiga all ja mina Miiaga üleval. PILDIRIDA.


Maasi ordulinnusTeisipäev. Meie Miiaga magasime Muhus väga hästi. Teistel oli öösel aga erinevaid sekeldusi, näiteks olla neid hiir külastanud
Aga meie reis jätkub. Jätame mõnusa ööbimiskohaga hüvasti ja sõidame Rinsi kiriku kaudu üle Väikese väina tammi Orissaarde. Oleme tähele pannud, et Coopides on nüüd kohvimasinad ja meil on plaan võtta sealt hommikukohvi. Aga Orissaares on ka ajastutruu nõukaaegne kesklinn. Toretsevad stalini-aegsed kivimürakad ümber keskväljaku pakuvad mulle silmailu ja pildistamise indu. Ka külastame siinset vararealiseerimiskeskust ja üht kuuri millel silt: „Anna 1 euro kuur”.
Kuniks teised kuuri külastavad, vaatan mina ringi. Koolimaja on siin suur ja uhke. Lisaks avastan ühe infotahvli kus on erinevad vaatamisväärsused peal ja leian sealt, et just Orissaares on see kuulus jalgpallistaadion mille keskel on tammepuu Teistele ma saladust välja ei räägi, aga võtan nad ühes ja ütlen vihjamisi, et leidsin midagi põnevat mida ka nemad tegelikult teavad ja kohe näevad
Jõudes staadioni juurde saavad kõik aru kuhu ma neid tõin. Ka Kaja ei osanud arvata, et see just Orissaares olema pidi. Kadigi on kuulsast tammest kuulnud ja on väga rahul, et selle nüüd ka ära nägi (Y)
Järgmiseks punktiks on Maasi ordulinnuse varemed. Julgen tunnistada, et minu jaoks oli see meie reisi kõige huvitavam vaatamisväärsus kus ma varem käinud ei ole. Kohalejõudnutena võttis meid vastu suveniire müüv naisterahvas kes pajatas ka pisut ajalugu ja suunas meid nö õigele teele. Kolasime siis mullast puhastatud ja katusega kaetud varemeid. Alguses tundus see kuidagi mõttetuna: mõned müürid, mingid käigud ka kus silt et varisemisoht, muud ei miskit. Olin üsna pettunud ja valmis juba lahkuma, kuid Kaja tahtis veel tagantpoolt pisut ringi vaadata. Siis avastasime, et teiselpool madalamal on mingi sissepääs; läksime uurima. Ja mis sealt meile kõik avanes! Mõnusalt jahedad ja niisked ruumid kus sees tuled põlesid ja väga saladuslikke varje heitsid. Ruumid siin all olid suured, kõrged, võlvitud lagedega – nagu oleks mingis maa-aluses kirikus! Kadi ja Kaja siia ringi kolama tulla ei julenud, aga meie Miiaga vaatasime kõik nurgad üle! Tasus tulla!
Mingil põhjusel ei ole infobrožüürides enam märgitud kõiki mõisate asukohti. Arvatavasti eraisikute privaatsuse tõttu. Mina vana mõisahuvilisena aga kaevasin ise mõned kohad välja ja nii ka praegu, kus külastame Taaliku mõisahoonet. Hoone läbib parasjagu restaureerimist ja pannakse uut katust. Sõidutee poolsel küljel on uhkelt korda tehtud veranda, tagapool hoonet aga on korrastatud aed alleede ja peenardega. Väga kena koht saab see kunagi olema!
Teeme ühe pisipeatuse mingi kiriku juures ja siis liigume edasi Jõiste randa. Siin läheb ujuvsild pikalt vee peale. Nähes liivapõhja, haistame juba ujumise võimaluse, nii nagu ka kaart lubas. Aga siis avastame, et siin on vees palju meduuse. Ma pole küll kindel kas need meduusid inimesele midagi teevad, aga proovima me ka ei hakka
Leisi on järgmine suurem koht kus jalga sirutada. Otsustame võtta poest midagi lõunasöögiks, aga see Coop on siin nii pisike, et lastele midagi hamba alla ei leia. Kadil on WC vajadus tekkinud ja nii läheb Kaja temaga kaasa kohta otsima. Selgub, et üle tee on Sassimaja kohvik. Seal saab tualetti ja otsustame, et teeme siin ka korraliku lõunasöögi. Ja see oli Kajal üks igati kiiduväärt mõte (Y)
Peale kõhutäit kolasime Leisi peal ka veidi ringi. Külastasime siinset laululava ja ronisime seiklusrajal. Kõik oli igati OK, sai ise ka pisut ronida, lapsed olid eriti agarad ja muidugi sai ka nö leiba luusse lasta enne kui taas neljarattalisele istusime.
Angla tuulikud on selline üsna kohustuslik külastus Saaremaal, eriti kui oled siin esimest korda Mina olin küll teist, aga eelmine kord on juba üle kümne aasta tagasi. Käime siin kõik kohad läbi, kuigi algus oli üsna keeruline, kuna Miia oli väsinud ja kippus iga asja vastu lärmi tõstma ja vastu töötama. Ausalt, omamoodi naljakas, aga samas ei midagi meeldivat. Aga lõpuks saab ta oma väsimusest üle ja elu läheb taas edasi.
Panga pank on teine kohustuslik koht Saaremaal Eks ta on omamoodi kena ja põnev paik kah. Intsu puhkemajade omanik soovitas jalutada panga taga olevatel radadel, et seal olla ilus ja saavat ka alla mere äärde liikuda. Olime aga üsna kustunud, seega me natuke tahapoole liikusime, aga mitte nii kaugele, et mere äärde pääseda.
Mustjalas külastame kauplust ja vaatame kirikut, siis aga liigume oma järgmisse majutuskohta: Värava Farmi. Ootame pisut kuniks omanik saabub ja siis näidatakse meile kätte meie uus ööbimiskoht: puitmajake metsa all. Siin on neid majakesi kümmekond, nende peale on ühised duššimaja, kuivkäimla, kööginurk, söögiala ja väike lavagi. Ka on metsa all sõidutross mida lapsed aktiivselt kasutama hakkavad, eriti Miia.
Kadil läheb aga korraks siinsete elamistingimuste peale silm märjaks. No on ikka linnalaps meil! Aga kui vaatame kenasti üle tualeti, mis on eelmise kohaga võrreldes parem, siis tema emotsioonid vaibuvad ja edasi saab juba rahulikult olla. Ka Kajal on emotsionaalne madalseis, ta on väsinud ja ka temale siinsed olud niiväga ei meeldi. Võrreldes eelmise ööbimisega, on tõesti asjad teistmoodi, aga ma ei ütleks, et halvemad
Igatahes, putkal on üks aken ja üks uks ja need on kõik ühes seinas. Umbne ja palav. Otsustame mitte veel vedelema jääda vaid külastame sel korral ujumiseks mitte merd vaid järve – Karujärve. GPS suunab meid sinnapoole. Kui järv juba näha, siis iga mingi maa tagant läheb teekene järveni. Otsustan mitte Karujärve kämpinguni sõita vaid võtangi ühe neist teeotstest. Mõte osutub heaks, kuigi siin paar inimest on, on siit vette minna igati OK ja vesi siin on klaar ning soe! Oleme siin päris pikalt ja ma ütlen, et see järv pakub pea sama palju positiivseid emotsioone kui Maasi ordulinnus
Aga käime ära ka Karujärve kämpingu juures, sest mulle tundub, et kunagi olime just seal Leivaliidu päevade ajal. Kohale jõudes selgub, et nii ka on. Küll me siin ringi jalutama ei lähe, vaatan pisut eemalt ja meenutan möödanikku – olid vast vahvad asjad need Leivaliidu päevad!
Nüüd me ei lähe veel baasi tagasi. Liigume järvest allapoole, vaatame üle sellise asula nagu Kärla. Käime seal õhtuseid toiduvarusid täiendamas ja liigume baasi.
Baasis laeme asju maha ja Miia seletab, et tema ei saa kõndida – jalg mullitab Arvatavasti siis suri jalg ära. Kadi nimetas seda tunnet vanasti, et jalg särtsub
Kaja keerab puhkama, Kadigi vedeleb, Miia mängib ühe võõra tüdrukuga ja mina istun laval peal läpakaga. Maja juures ei ole pooltki nii mõnus kui siin laval: päike soojendab, õhk liigub, ruumi on avaralt. Maja juures aga on midagi teistmoodi, miski rusub ja pole nii vaba olla.
Mingi aeg mängib ka Kadi Miia ja tüdrukuga. Üks hetk aga tuleb oma jalaplaastriga minu juurde ja näitab, et tal vist on puuk käe peal jalutamas. Tõesti on, imepisike teine. Õnneks ei ole sisse end veel söönud, lihtsalt jalutab. Avastan täpselt samasuguse ka oma jala peal jalutamas. Selge, harjas pulseerib ohumärk, peame ettevaatlikult enne magama minemist kõik üle vaatama. Kadile muidugi piisas sellest puugist käe peal – tema enam muru peale ei astu ja ei taha majastki välja tulla...
Õhtul on jalgpalli poolfinaal. Wifi siia ei ulatu, seega tuleb oma telefonist vaadata ja vaatangi. Teised on majakeses, mina maja terrassil. Sitikad õnneks ei kimbuta, nii et mugav on vaadata. Telefoni ekraan on ehk liiga pisike, aga ajab asja ära.
Kui mäng lisaajalt penaltidele läheb, keeran voodisse ja vaatan seal mängu lõpuni. Kaks korda õnnestub tukkuma jääda nii et telefon mulle kõhule kukub Õnneks maha ei kuku, olen siiski nari teisel korrusel, sest Kadile ühtäkki siin enam ei sobinud, kuna tema nägevat mingi laelaua vahelt ämbliku jalgu...  PILDIRIDA.


Kuressaare lossKolmapäev. Näen üle pika aja pikki unenägusid. Järelikult olid magamisolud piisavad Ega teised ka ei kurda, väljas läks ikka piisavat jahedaks ja jahutas üsna kiiresti ka putka maha, nii et ei olnud enam häda midagi.
Käime kõik dušši all. Siis aga liigume toidualale ja kinnitame keha. Kohvi tahaks ka, aga seda meil endal kaasas ei ole ja siin ka ei saa, eks siis hiljem kuskilt võtame.
Läheme liikvele. Teel külastame Odalätsi allikaid, aga leiame vaid ühe mullitava veesilma ja see oligi kõik. Mingeid konkreetseid viitasid ka kahjuks ei olnud, seega me siin kaua ei peatunud.
Kihelkonna Coopist saime kohvid, vaatasime kirikut ja kellakoda ning liikusime edasi.
Loona mõisa olen kunagi külastanud. Siia juurde on nüüd tehtud Vilsandi rahvuspargi külastuskeskus. Vaatame Miiaga mõisahoone üle ja liigume ka külastuskeskusesse. Siin on erinevad stendid, ühest saab nupulevajutusega ka lindude hääli kuulata. Miiale meeldib ja ta tahaks siin kauemgi olla, aga teised on siit üsna kaugel autos, seega peame ikka lahkuma
Lümanda lubjapargi väravate taga käisime. Siin mingit elu ei täheldanud. Oli küll viit metsa vahele ja kuskilt infost lugesin välja, et sealt algab lubjapark, aga et oli kuidagi liiga vaikne, siis ei läinud me asja seekord lähemalt uurima.
Pilguse mõisaski olen varem olnud, meenusid kohe pikad kõrged kiviaiad. Tundub, et ega midagi suurt vahepeal muutunud ei ole, vähemalt mitte peahoonega. Siin võtab meid vastu inglise keelt kõnelev proua, tundub, et ta on siin omanik või muu asjapulk. Igatahes lubab ta meil siin ringi vaadata ja pakub ka võimalust restorani külastada. Meie vaatame lihtsalt ringi
Edasi meil enam peatusi ei tule enne kui Kuressaares. Sõidame kitsaid ja kohati remonditavaid teid mööda linna välja.
Linnas käime ühel kirbukal ja siis pargime auto Kuressaare piiskopilinnuse lähistele, et külastada sealset muuseumi. See muuseum on rikkalik nii oma olemuse kui sisu poolest – taaskord üks Saaremaa tähtsamaid vaatamisväärsusi. Käime selle hoone risti ja põiki nii horisontaalis kui vertikaalis läbi. No on ikka vägev hoone!
Nüüd on aeg üles otsida meie järjekordne majutuskoht: Kullerkupu Guesthaus. GPS abiga pole see mingi probleem Oleme majakese ukse ees kui tahan omanikule helistama hakata, aga siis avastan, et mulle on saadetud infokiri sellega kust ja millise koodiga võtme kätte saab Aga meie saabumist märgatakse ja tullakse ka tervitama ning jagatakse mõningaid näpunäiteid.
Elamine on üks tuba katusealusest väljaehitusest. Siin on veel viis tuba ja nende peale on ühised köögid, tualetid ning duššinurk. Kõik on üsna OK, kui palavus välja arvata. Päike kütab selle katusealuse ikka korralikult kuumaks, nii et toas ei ole just eriti mugav midagi peale vedelemise teha
Lõunasöögiks liigume Auriga keskusesse. Valime siin toitude poolest Kapella Cafe ja süüa saavad kenasti kõik. Ja siis läheme tagasi baasi, et pisut puhata.
Õhtut loodame veeta kesklinnas. Käimegi seal, aga enamus pisipoode, mida oleks huvitav uudistada, pannakse juba kinni. Mingis kohvikus aga lihtsalt istuda ei viitsi (loe: pole vabu vahendeid). Nii saab see meie käik olema üsna lühike.
Liigume tagasi baasi. Sureme seal mõnda aega Siis aga avastame, et meie joogivarud on otsakorral, nii käin Miiaga jalutamas - ööbimiskohast ei ole kaugel Super Alko. Ja jalutada on mõnus – ei ole nii palav, tuuleke puhub ja on mingigi tegevus kui telefoni või teleka vahtimine
Täna on EM’i poolfinaal Inglismaa ja Taani vahel. Loomulikult vaatan. Lapsed lähevad poole mängu ajal magama, mina vaatan lõpuni ja üleval on selle aja ka Kaja. Igatahes läheb Taani esimesel poolajal juhtima, aga varsti viigistatakse. Lisaajal aga antakse Inglismaale kaheldav penalti ja selle realiseerimine saadab edasi just Inglismaa. PILDIRIDA.


Show pardalNeljapäev. Kuigi meie katusekorteris olemine palav oli, jäime siiski lõpuks magama ja magasime päris hästi. Kaja registreeris öösel vihmasadu, mina seda ei kuulnud.
Hommik korteris venib: peseme, sööme, molutame, paneme asju kokku. Hommikusöögi kõrvale toon Olerexist kohvi, sest hommikusöögi kõrvale on teda parem juua kui peale hommikusööki Ja siis peseme endid puhtaks ja läheme liikvele.
Enne linnast lahkumist külastame kirbukat Putukas (täitsa asjalik teine) ja käime ka Magaziinis (suur ja laia kaubavalikuga). Ja siis võtame suuna sadama poole, külastades teel erinevaid vaatamisväärsusi.
Tee äärde jääb mingi klooster. Aga me ei suuda aru saada kuidas sinna pääseb või kas üldse pääseb. Nii sõidame hoopis edasi.
Kaalis käime meteoriidikraatrit vaatamas. Tore koht, ka lastele meeldib. Loeme ka infotahvleid, aga siiski ei saa täpselt aru kui sügav ta praegu on
Kõljala mõis jääb Kaali külje alla. Vaatan üle. Sellel olla väljamaised omanikud ja see kena hoone lihtsalt seisab. Õuealadki on niitmata. Milleks osta endale nii uhke asi kui teda tegelikult vaja ei ole? Lihtsalt mingi hävitamisrõõm või?
Lööne mõisa käime ka vaatamas. Aga see on paksude puude ja võsa vahel ning ümbritsetud aiaga, nii et teda saab vaadata ainult eemalt. Muidu paistab ilus mõis olevat.
Nüüd ostab Kaja praamipiletid ära. Kuna praamini on aega, külastame Liiva asula keskust ja vaatame siin erinevaid poekesi. Igatahes teeme aega niipalju parajaks, et kui Kuivastu sadamasse jõuame, saame kohe ootealale ja praam on juba eemalt tulemas näha.
Praamil on täna mingi veeohutuse päev. Seega on siin politseinikke, nende abilisi ja Lõvi Leogi kohal. Tutvustatakse reisijatele ujumisveste. Lapsed on väga sillas, eriti Miia, kuna üks tädi võtab ta oma hõlma alla ja tegeleb temaga kuniks laevasõidu lõpuni. Väga tore üritus oli, aeg lendas kui lennutiivul.
Ja nüüd oleme oma reisiga peaaegu ühelpool. Sõidame otse Pärnusse välja kus käime suures Maximas süüa ostmas ja siis Kaja käe all sõidame Tartusse välja. Lapsed terve tee lollitavad ja itsitavad – neil on kõik korras ja hea tuju. Üldse, kui mõned pisemad intsidendid välja arvata, on lastega kõik OK olnud PILDIRIDA.