Joomla! Volunteers Portal

Tammeka ja Tortuga Traveli omavahelises koostöös oli võimalik võita 1000 euro väärtuses kinkekaarti mida kasutada Tortuga Traveli pakutavate pakettide ostul. Mingi ime läbi võitsin loosi teel 2018 jalgpallihooajal selle just mina.
Kuigi ma polnud üldse mingist reisile minekust huvitatud, oli võit ainult minule ja seega ei saanud seda ka edasi anda/müüa. Võttes mitmeid erinevaid hinnapakkumisi, vahepeal asjaga mitte tegeledes ja siis taas tegeledes jõudsime selleni, et läheme reisile terve perega, sihtkohaks valime Bulgaaria. Paketi valikutega viivitades tuli peaagu sama osa raha ka ise juurde panna. Aga läheme nüüd reisi enda juurde.


LennujaamasNiisiis, on pühapäev (07.07.2019) ja me oleme Tallinna lennujaamas valmis. Kell on pisut üle nelja ja aeg venib. Lennuk on kenasti ees. Kadi pisut haliseb, et tema kardab, aga see tundub pigem temale omase esinemisena. Endal mingit hirmu ei ole, loodan vaid, et lend väljub õigel ajal ja kõik laabub plaanipäraselt. Nimelt on meil lennuveo pakkujaks Smartlynx ja ega tema stabiilsuse kohta just väga palju head ei kuule.
Aga, kõik on korras, meid juhatatakse lennukile ja kuue paiku saamegi rattad maast lahti. Mina istun Kadi ja Miia vahel, nii nagu lapsed ise soovisid ja emme on kohe üle vahekäigu. Akna all on Kadi. Hoian mõlemal lapsel käest kinni, mõlemad on ootusärevad ja lõbusad, mitte keegi ei lärma ja ei halise vaid nauditakse lennu algust
Lend sujub ilma vähimagi tõrke või probleemita, seda nii lennuki kui laste poolt. Lend kestab kaks ja pool tundi ning me üritame olla tegevuses. Lapsed võtavad jalanõud jalast. Kui aga lennuk maandumisele sätib, hakkame taga otsima Kadi ühte kinga. Kui lennuk maandub ja rahvas lennukist väljas on, oleme kõik käpuli maas ja otsime – kinga ei ole mitte kuskil! Nii me siis tulemegi: Kadi paljajalu...
Buss viib meid lennuki juurest passikontrolli, vaadatakse mollid üle ja lubatakse kohvrite ooteruumi. Aga kaua siin ootama ei pea, haarame oma kohvri ja suundume väljapääsu poole. Siin on meie reisikorraldajad vastas, uurivad nime ja suunavad transfeer-bussidele.
Hotelli siseõu60 kilomeetrit giidijuttu ja üsna tühje vaateid ning palju mahajäetud või ehitusjärgus hooneid. Vahelduseks mõni päevalillepõld kus kollased õied päikest naudivad. Arhitektuur hoonetel on põnev, hoopis midagi muud meie maaga võrreldes Miia jääb siin lõpuks magama ja saab 15 minutit puhata.
Peale mõningaid hotellipeatusi jõuame lõpuks meie hotelli: Diamond. Paistab kõik kena ja normaalne. Kell on parasjagu kümmet löönud, ühtegi tuba valmis ei ole ja nii me saame pakiruumi panna oma kohvrid ning minna tutvuma linnaga kuni neljaks tunniks...
Aga kuhu minna? Vaja oleks Kadile uusi jalanõusid. Seega liigume suvalises suunas kus on müügiputkad ja nendest leiame Kadile uued kingad ja ostame Miiale varbavahe-plätud. Edasi võtame suuna sinnapoole kus meri olema peaks. Avastame promenaadi laadse tänava mida mööda siis mereni liigume ja tagasi tuleme, et võtta platsi McDonaldsis, sest see on esialgu ainus koht kus peaks saama tuttavamat toitu
McDonalds on siin üsna väsinud olemisega; friikatele soola pandud ei ole. Lastele kartulid peale ei lähe ja ausalt ei taha ise ka. Midagi siiski nosime, ülejäänud toidame lindudele kes meid agaralt jälgivad. Väsimus on peal ja tahaks juba hotellituba kätte saada, et liigsest palavusest pääseda – väljas on 31 kraadi ja päike leegib...
Õhtune jalutuskäik randaHotellis tagasi saame veel fuajees ajaviitmisega tegeleda. Lõpuks hakkab kell kaks saama, rahvast saabub lisa ja juba hoitakse järjekordadesse. Võtan oma järjekorranumbri näpu vahele ja seisan nii, et registratuur seda ka näeks Näevad küll, saamegi teistest ettepoole – toanumbriks antakse 351 ja liigume lifti.
Tuba on kena ja parajalt suur, üks abieluvoodi ja üks kaheinimese diivan. Kõik sobib. Ainus mis ei sobi, on toa temperatuur – 30 kraadi. Timmin pisut konditsioneeri ja jääme lootma et asjalood paranevad.
Hotellis saavad kõik aja maha võtta, kuigi palavus segab Miial on plätudest juba vill jala peal, Kajal valutab pead :S
Kuuest on õhtusöök hotellis. Läheme uurime asja. Valikut nagu on, aga lapsed vinguvad: üks ei taha üht, teine teist.
Ja siis läheme tagasi linna, promenaadile, et minna ja pista varbad vette. See õnnestub meil suurepäraselt Merel on päris parajad lained mis randa mühavad. Lapsed on lusti, naeru ja nalja täis! Päike on selja taha loojumas ja väljas on huvitavad loojumisvärvid. Meiega on rannas laineid nautimas päris palju inimesi Tagasiteel on promenaadile rahvast juurde tulnud – elu siin alles läheb käima Meie aga liigume hotelli, et magama keerata.


Jalutuskäigul, taamal üks pubi koos dinosaurusegaEsmaspäev on oma algusega unine. Konditsioneer ei tee mitte midagi, lihtsalt puhub õhku. Magada küll sai, aga kole palavus ajas mitmed korrad üles. Kindel on see, et konditsioneeri peale lähen retseptsiooni kitule :S
Hommikusöögiga läks nii nagu ette oli arvata: lastele ei kõlba midagi :P Aga see selleks. Keeruline oli leida korralikku ja toimivat kohvimasinat. Lõpuks selgubki, et siin kohvi polegi, on mingi kohvijook mis kuidagigi kõlbas. Aga masinad olid suurelt jaolt rivist väljas... Mahla ja mullijooke sai teistest masinatest, need õnneks toimisid, aga jooke tuli võtta ühekordsetes topsides. Ma ei taha ettegi kujutada seda topsivirna mis siin ühel toidukorral prügimäele lendab...
Täna tuleb konditsioneeriparandaja. Vaatab, jalutab, karjub, vehib kätega. Selgub, et naabritel seina taga on sama mure. Käib seal ka, aga seal on kaks vene mammit, üks on leebeke, teine aga kärgib kuis jaksab Meie trianglit vaatab pealt ka koristaja. Kui parandaja käte vehkides ja sajatuste saatel lahkub, nimelt ta väidab et kõik on korras ja jahe, siis koristaja tuleb tasahilju lähemale ja kostab, et normaalne see temperatuur siiski ei ole ja et me uuesti retseptsiooni pöörduks. Kohe ma muidugi kuhugi jooksma ei hakanud, andsin pisut aega teemal settida.
Hullume keset promenaadiKäime ujumas. Me muidugi ranna tasulisest ja tasuta poolest mitte muhvigi ei tea, panime asjad mingi piiriposti juurde maha ja nautisime ülisoolast merd koos tema mõnusate lainetega. Vesi läheb siin pikalt sügavaks, aga et lastega on vaja tegeleda, siis sügavusi me avastama ei lähe Naudime olemist ja seda täiel rinnal Mingi kala käis mind isegi kintsust näksamas :P
Lõunasöök taas hotellis. Seekord lapsed söövad! Õigemini valik on kuidagi laiem ja nii saavad mõlemad midagi ikka hamba alla ka. Konditsioneerimees on taas välja ilmunud, abilise ja mingite torudega, hakatakse asju lahti lammutama lae all :P Laseme tal asjaga toimetama, käime külastame snäkibaari sisehoovis ja läheme kohtumisele TEZ-toursi esindajaga. Kõige muu reklaamijutu juures saame teada tasulistest ja tasuta rannaaladest :P
On mis on, aga peale kohtumist, kus olid veel mingid lätlased, paneme taas ranna poole Ma olen juba liiga palju päikest saanud, seega üritan end katta. Täna on kraadi-paari võrra jahedam ilm, aga ikkagi minu jaoks pisut liiga raske. Valime nüüd tasuta rannaala, aga meil ei lubata arusaamatutel põhjustel Miiale ujumisrõngast panna (hiljem selgub, et kui on kollane lipp, siis ei tohi ujumisrõngast kasutada, sest lained on liiga suured).
Peale õhtusööki läheme jalutama. Sunny Beach ei ole oma alalt eriti suur ja ka siinne promenaad pole väga pikk. Silmad vilavad paremale-vasakule, müüakse nii ninni-nänni kui süüa, üks vend teeb tantsuga mojitosid ja mõned pakuvad lindude või madudega pilditegemise võimalust. Ühe mojito isegi tellime, lapsed vaatavad rõõmuga tantsulist protsessi pealt Miia väsib, teda sikutame enamasti kukil. Ja loomulikult tahavad nad endale kõike mida näevad ja millele sõrmed taha saab ajada Oma jalutuse lõpetame supermarketis kust ostame kohalikku arbuusi.
Meil on 30 kraadi õues, teil Eestis aga 15 :P Vot selline värk. Aga arbuusi proovime ära ja see ei maitse küll palju paremini kui meil müüdavad. Aga mõni päev hiljem kuulen, et ega polegi veel õige arbuusihooaeg, et praegu ei müüdagi veel „õiget” arbuusi.


Nessebari veepargi väravas lahkumist ootamasTeisipäeva hommik algab peavaluga. Väljas lubatakse vahelduvat pilvisust ja 27,5 kraadi sooja. Hommikusööki lapsed suurt ei söögi, aga ega see palavus väga sööma ei kutsugi.
Tänane plaan on Nessebari veepark. Selleks hüppame kohaliku transpordi peale, sest bussi peal oli veepargi logo. Aga meie lõppsihiks saab olema hoopis Nessebar Huvitav on see, et konduktor jalutab meist muudkui mööda, huvitav, kas turistidele on transport tasuta?
Nessebaris bussiparklas saame oma valesti valitud bussiteemast aru. Aga, veepargi infobukletti uurinuna tean, et ka siit peaks minema tasuta veepargi buss. Ja nii kui ringi keerame, tulebki üks mikrobuss, lendame kohe peale ja saame vastuse, et oleme õige asja peal Bussis oleme ainult meie, mõned peatused edasi tuleb veel üks neiu peale. Buss on paras saast, loksutab ja kolistab, eriti teravalt on tunda lamavad politseinikud. Selline tunne, et bussil amorte ei olegi Aga vahet ei olnud, õnneks jõudsime varsti sinna kuhu me jõudma pidimegi.
Pilt pildist mis meist veepargis tehtiNesebar Aquapark on üks tore ja suurel alal olev veepark kus pole ära unustatud kõige pisemaid, aga kus pole ka unustatud julgemaid täiskasvanuid. Ma ei hakka üles lugemagi mis seal kõike on, aga ütlen, et koht on külastamist väärt kui soovitakse pisut ka närvikõdi saada. Meil vedas ilmaga ja kõik oli suurepärane. Enamasti olime küll basseinis kus tekitati suuri laineid. Ise sai käidud ka U-rampi peal, see oli küll vinge Üldiselt aga vingete kohtade peal olid alati parajad sabad, seega ma neid rohkem ei külastanud. Küll sai mitmeid erinevaid torusid/renne kasutatud, sest päike oli mulle paari esimese päevaga juba pisut liiga kippunud tegema ja nii ma ei tahtnud väga päikese käes olla ja otsisin lohutust veest.
Veepargis olime sisuliselt terve päeva. Õhtuks oli toss väljas, aga lastest oli näha, et asi oli seda väärt Kohapeal olid fotograafid, need püüdsid erinevate atraktsioonide juures kaadreid ja nii saime ka meie kolm fotot kaasa ostetud
Tagasisõit hotelli suunal oli palav. Bussil polnud mingit jahutavat elementi, isegi laeluuke oli suure bussi kohta kaks ja need suurt ei aidanud :P
Ööelu uurimas. Paremal hotell KubanÕhtusöök hotellis on sel korral selline kus ka lapsed korralikult söövad! Ma olen enne ka arvanud, et äkki meie laste söömise teema on väheses liikumises?!
Õhtul veel käime poes after-sun kreemi ostmas, siis tegelen pisut Joomla 3.9.9 väljalaske uudistamisega, külastame lastediskot kus Miia ilma teeb ja kuulame sellele järgnevat rahvamuusika kollektiivi etteastet. Et aga näha pisut ka promenaadi melu, läheme lastega linna.
Linn on juba pime. Öövalguses on kõik teistmoodi, joonistuvad hoopis teised muljed ja tujudki. Lastelgi on põnev. Lõbustusparkide atribuutikad säravad üle linna, igas kohvikus on melu ja sumin, müügiputkad kutsuvad ja inimesed on ülemeelikud – ÄGE! Aga uni murrab ja Miiat ei viitsi ka enam vedada, nii et liigume hotelli ja keerame magama. Kell polegi nii palu – 23:00.


Väike pilt-stopp NessebarisKolmapäevane päev algab sitikate poolt näritud täpikeste sügamisega Kõigil on mida sügada :P Aga hommikut ei taha lapsed süüa, ise saab küll pugitud Vaja ju lõunasöögini vastu pidada :P
Tänaseks meil suuri plaane ei ole, otsustame lihtsalt ringi luusida. Nii alustamegi jalutuskäiku ühte mänguasjade kauplusesse mis hotellist ligi kolme kilomeetri kaugusele jääb. Keerutame sinna mõnda aega. Nimelt siin pole korralikke kõnniteid, igal on oma krunt tänavani ja kuis keegi siis on mingi jala käimise võimaluse teinud või mitte teinud. Igatahes jõuame lõpuks ka kohale, kuigi see on paras kolgata tee.
Mänguasju on palju, aga hinnad on meie hindadega sarnased, õige pisut odavamad. Kahjuks aga kraam on üsna sama mis meil on võimalik osta. Seega me siit midagi tõsist ei saagi, mainiks vaid ühe kaugjuhitava vees ujuva kala mis ostukorvi sai
Tagasitee oli sama jura ja igav :P Noh, majad-hotellid on siin põnevad, aga palava ja päikeselise ilmaga tüütab ruttu ära Miiat nõelab mingi sitikas keda me ei näinud, lapsel on pisut kibe, aga meie Kajaga kardame pigem järelmõjude võimalusi (õnneks ikka midagi ei tekkinud).
Emme ja Miia mere taustalLõunaks jõuame hotelli, sööme kõhud täis ja läheme bussile, et sõita Nessebari külastama. Täna mingil veidral kombel tullakse meile pileteid müüma, aga neli leevi meid kuidagi ei tapa
Nessebar on kui üks suur turg kus muidu kivisel poolsaarel on majad majade küljes kinni, ning kõnniteedele on mahutatud ka müügiputkad – täielik turisti „unelm”. Eks me tegime siin saarel ringi peale, vaatasime mida vaadata leidsime. Siin on mitmed kirikulaadsed hooned ja vanad kindlusemüürid, neid me siis ka uudistasime. Lõpuks käisime kohalikus kohvikus söömas ja liikusime sadamasse.
Tagasitee oli meil plaanitud laevaga Kadi pisut põtkis vastu, aga kui paati sai, oli rahul, ettevaatlik, aga rahul Miia? No temal oli ükskama, teda ei loksutanud miski :P Küll võib öelda, et tagasitee oli kallim: 30 leevi ja pisut aeglasem kui bussiga käik, aga no me olimegi siin ju puhkamas ja pisut elu vürtsitamas
Nessebaris oli ka üks napakas seik: Miia mängis seal mingis müügiputkas kummist maoga. -Vintsutas seda ja venitas, tal oli põnev. Aga venitas seni kuni tõmbas maol keele suust välja ja katki. Õnneks keegi ei märganud, panime mao tagasi ja palusin järgmine kord asju mitte lõhkuda
Laevaga Nessebarist Sunny BeachileÕhtusöögil hotellis kohtame eestlasi, aga see selline korraks tervitamine. Söömistega ollakse taaskord kehvakesed, peahitiks saab apelsin, seda küll just Miial.
Ja siis taas kaheksaks lastediskole. Miia on igal õhtul teiste lastega laval. Sealsed eestvedajad Vlado ja Mimi on Miia vaieldamatud lemmikud. Need tegelased teevad ka hommikul basseini avamise juures võimlesmist mida Miia aknast huviga jälgida on saanud. Miia on Mimiga ka juba sinapeale saanud ja vastastikune sümpaatia on tunda Küll on keelebarjäär, aga Miiat see ei sega Disko meeldib loomulikult ka Kadile, kuigi tema lavale ei roni vaid teeb kõike järgi meie laua juures
Peale diskot hakkame emmega uurima uusi ajaveetmise võimalusi.


Hotellis hängimineÜle pika aja näen värvilisi unenägusid ja neid terve öö! Kuna väljas on pisut jahedam, suudab kehv konditsioneer pisut paremat tööd teha ja seega pole enam nii palav magada. Neljapäeva hommik toob meid üles enne üheksat.
Hommikusöögil hakkan tõdema, et söögid kipuvad korduma ja tegelikku vaheldust on vähe.
Tänane päev on taaskord plaanivaba. Kaja teab, et üks eestlanna peab siin oma reisipakkumiste putkat, käime seda otsimas. Seal, kus asi olema peab, me ei näe, aga meie arutlemise peale tuleb üks daam ja eesti keeles uurib, et kas me otsime teda Nimelt oli tal uks lahti ja silt oli just ukse välimisel küljel mida näha ei olnud.
Uurisime daamilt kilpkonnade kohta mägedes, tema ei teadnud asjast midagi. Muuseas oli see juba teine koht kes sel teemal mitte midagi ei teadnud – nii palju siis reisikontoritest. Uurisime ka kaamelite pargi kohta. Väitis, et temal on head hinnad, et tema saab poole hinnaga reisid kätte: 20 leevi täiskasvanud ja 10 leevi lapsed. Aga ma olin eile jõudnud kaamelipargi FB lehelt hindu uurida ja samad hinnad on neil ka väravas, pealegi, kohale viib nagunii tasuta buss Aga, kaamelite parki ma ise üldse minna ei tahta, ka nende brožüür ei andnud innustust juurde. Noh, on mis on, aga daami juurest lahkusime tühjade kätega.
Meie snäkibaar ja õhtuste pidustuste lavaMinul on aga kilpkonnade külastamise plaan sisse juurdunud ja üha rohkem elama hakanud. No mis te räägite, et sinna ei saa, peab ju olema mingi võimalus! Külastame bussijaama, et uurida mägedesse kilpkonnade kasvatusse minekut, aga ei leia mõistlikku võimalust. Teen ka ühe taksojuhiga juttu kellega paneme mägedes Banja külastuse hinnaskaalale ja sealt joonistub 80 leevi – pisut kulukavõitu. Kõik see jama annab järjest rohkem hoogu rendiauto rentimise teemale
Lõuna on täna taaskord tavapärane. Lapsed ei taha ja Kajalgi on isutus Eks ta jah, see kana mitmes erinevas kastmes on lõppkokkuvõttes ikka üks ja seesama kana Miia kõigub tooliga ja käib selili maha, õnneks on seljatugi peakõrgune ja pääsetakse vaid ehmatusega :S
Kaja keerab pisutiseks lõunaunele kui mina lastega sisehoovi basseini lähen. Aga üllataval kombel on sisehoovi basseini vesi üsna jahe, nii et ma ise ei tahagi vette minna, lähevad vaid lapsed. Samas on bassein üsna popp, rahvast ikka vees on ja käib.
Nüüd on aeg autorendiga tegeleda. Läbi retseptsiooni ajame asja. Alguseks uurime millist firmat kasutada, mis autosid on ja mis hinnaga, et edasi arutleda. Siis helistame Platinum Rent-A-Car firmasse ja broneerime homseks auto, aga kellaks öeldakse alles kell kaks päeval. Keelebarjääri ja kõige muu tulemusena jääbki see kellaaeg jõusse. Hiljem aga otsustame siiski kellaaega varasemaks tõsta. Kuna läbi retseptsiooni ei viitsi enam asja ajada, siis otsustame jalutada rendifirma bukletis määratud aadressile.
Poes oli saadaval ka meie maa kaupaJalutuskäik ei ole pikk, aga on kuidagi vaevaline. Lõpuks, kui kohale jõuame, saame aru, et sel aadressil küll midagi sellist ei asu, asub üks hotell, aga nemad teemast midagi ei tea Jalutame tagasi Diamondisse. Helistan rendikale oma telefoniga ja saamegi autoaja varasemaks: kella kümneks hommikul (Y)
Kuna õhtusöögini on aega ja plaane pole, liigume kiirtoidukohta KFC. Siit saame mõnusalt röstitud ja maitsestatud kanatiivakesi jms. Kana küll, aga oluliselt põneva maitsega
Päevased jalutamised on jalad ära väsitanud Eks me ole viimastel päevadel palju ringi trampida saanud :P Aga ikkagi, peale õhtusööki läheme mere äärde ujuma ja õhtusse mahuvad veel lastedisko ja suurtele mõeldud disko millest küll enamasti lapsed osa võtavad
Toas on meil pisike LED telekas, seal on terve hunnik telekanaleid. Panen jalkakanali, et end unele saata ja mõnusasti aega veeta


Üks elumaja külast BanjaTäna, reedel, oleme kõik pisut varem üleval. Toimetame niisama ja käime hommikust söömas. Kümneks liigume alla retseptsiooni, sest varsti peaks meie rendiauto saabuma. Autot aga ei tule ega tule. Laseme neile helistada ja öeldakse ajaks hoopis üksteist. Mis meil muud kui oodata.
Üheteistkümneks ongi rendikas kohal. Nagu tüüp ütles, et ülemus võib ju aegu kokku leppida, aga kui ei arvestata sellega, et erinevatel punktidel on vahemaad mida tuleb sõita, siis on raske majandada. Aga meil vahet enam ei olnud. Täitsime vajamineva paberimajanduse, tutvusime autogaja oligi asi valmis
Autoks saime Nissan automaatkäigukastiga omalaadse sara Olin automaadi suhtes pisut skeptiline, kuna kogemus sellega on sisuliselt null, aga alla ma ka andma ei hakanud Panime GPS’i püsti ja võtsime suuna Banja peale (mõnes kohas kirjas ka Banya 42,775708, 27.818713).
Banja asub mägedes, 20 km Sunny Beachilt. Tee sinna on kitsas, käänuline ja tundmatu. Kui sõita märkide järgi, siis teised autod lihtsalt lendavad meist mööda, isegi politsei silma all. Ma ei saagi lõpuks täpselt aru mis teema nende märkidega on, et kui enne kurvi on 40, siis peale kurvi vist on taas lubatud täiskiirusel sõit? On mis on, tee on põnev, aga kaugeid vaateid teelt ei ole. Sellised põnevamad vaated algavad alles mägedes endis, üleval. Siin on viljapõllud juba võetud, mäekurud on sügavad ja laiad.
JUMBO juures jalakäijate viaduktilBanja on küla. Siin on küll mitmeid tänavaid eramutega, aga tegemist on ikka üsna pisikese külakesega. Rahvast paistab siin nappivat. Otsime GPS järgi oma kilpkonni, aga ei leia mingit silti kuskilt. Liigume keskusesse tagasi, külastame poodi ja kohvikut, uurime kus asi olla võib. Vene keelega saab ka siin peaaegu hakkama, ainult et kilpkonni tuleb pildi pealt näidata, siis saadakse aru mis otsime ja jagatakse juhiseid. Küll panime ikka veidi rappa ja küsisime ühelt taadilt tema õuel veelkord teed, taas piltide abiga Tema juhatab meid esialgse tänava peale tagasi.
Lõpuks leiame ka õige koha üles,  lihtsalt enne me ei sõitnud mööda tänavat päris lõpuni. Siin on ka hoomamatu sildike aia peal. Tortoise Conservation in Bulgaria. Näen aias liikumist, hõikan. Nooremapoolne naisterahvast tuleb väravale ja teatab, et oleme õiges kohas, aga kõik kilpkonnad ja muud roomajad on päikese eest peidus, et õigem on tulla hommikul enne kümmet või õhtul. Kahju, et külastus nii lõppes, hea, et koha üles leidsime
Ega muud olegi kui vurame mäestikust tagasi alla, hoides ikka piirkiirust ja vaadates kuidas kohalikud kurvilisel teel meist möödasõite korraldavad. Aga me ei sõida tagasi hotelli vaid läheme ja otsime üles Burgase lähistelt suure mänguasjade ja kodusisustuse poe Jumbo. Selle kaupluse me avastasime sellega, et üsna tihti tuli hotelli inimesi kellel olid suured kilekotid asju täis ja kotid kandsid Jumbo nimelisi kirjasid
Tee Burgasesse pole mingi eriline probleem kui GPS juhendab. Sunny Beachi kõrvalt liikuv tee on aga üsna üle koormatud, seega läheb veidi aega enne kui siit lahedamatesse vetesse saame. Ja siis algab taas kiiruspiirangute teema: väljas on automaat-kiiruskaamerad, vähemalt siltide järgi ja mingid moodustised on tõesti kohati tee kohal, aga kõik panevad täie tambiga meist mööda.
Miia õhtusel diskol tantsimasJumbo on Burgasest väljas, teise kiirtee ääres. Jõuame kenasti kohale ja läheme kaubandust külastama. Siin on kraami nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Ja kõik on sisuliselt neljandiku hinnaga meie hindadega võrreldes! Ostame enamasti lastele asju, aga ei julge väga palju ka osta, kuna kardame, et kott läheb lennuki jaoks liiga raskeks
Peale ostlemist naudime siinseid vaateid mägedele ja viljapõldudele millel käib koristus. Üle kiirtee läheb jalakäijate sild, seega külastame ka seda
Tagasitee hotelli juurde on justkui kiirem kui vastassuunas. Jõudes kuurorti alale on aga tõsisemad ummikud. Siin lööb automaatkäigukasti eelis selgelt välja Ma olen automaadiga juba üsna ära harjunud (Y)
Hotelli jõuame kenasti enne õhtusööki. Annan rendifirmale märku, et oleme tagasi ja annaksime auto üle, lubatakse tunni jooksul saabuda. Ja saabutakse ka, kõik on korras, mingeid probleeme pole, väga sõbralik värk, võib teinegi kord renditeenuseid kasutada.
Õhtusöögi ajal on saal tossu täis – küpsetatakse jooksvalt liha ja pitsasid muu valiku kõrvale. Kõik söövad hästi, ka lapsed, ja seda on rõõm vaadata. Hiljem puhkame toas, siis saab taaskord diskole ja sellele järgneb kabaree.


Pildil on Kadi, Miia ja MimiKa laupäeva öö on värviliste unenägudega. Konditsioneeri lülitasime tänaseks ööks välja, kuna välisõhk on 26 ja siis kipub tuba liiga jahedaks vajuma Aga söömisega on täna nii, et kõigil on isutus. Õigem oleks öelda, et valikute kesisus: üht ja sama oleme siin juba nädal aega söönud...
Enne lõunasööki käime meres ujumas, see on meie viimane päev siin ja seega ka viimane ujumine. Peale lõunasööki aga käime linna peal meeneid jms kraami ostmas.
Peale õhtusööki hakkame asju kokku panema. Allkorrusel on reisipagasi kaal, käin isegi kaalumas ja selgub, et meil on ikka väga alakaaluline kott lubatuga võrreldes Nii saab Kaja koti uuesti ümber pakkida ja teha teda oluliselt raskemaks
Ja taaskord on õhtus juba nö kohustuslik lastedisko. Miia hoiab muudkui Mimi lähistele Nüüd saab ka Mimi teada, et me oleme viimast õhtut siin ja seega ka viimane disko.
Äralennu päev – ootame hotelli ees bussiÖö vastu pühapäeva on hotellis üsna lärmakas, aga mind eriti ei sega. Täna on äralennu päev ja me tuleme kuuest üles, sest seitsmest korjatakse meid hotelli eest peale.
Peatusi tuleb veel mitmete hotellide juures enne kui Burgase lennujaama poole teele saame. Inimesed on rahulolevad aga unised, nii mõnelegi on arvatavasti konditsioneer pisut liiga teinud Miia teeb trianglit, tahab issi juures istuda, siis emme ja siis uuesti issi... Aga ühe vahetuse tegime ja nii asi jääb, ei ole mõtet siin lolli mängida. Ilm on akna taga vihmane, päevalilled on kõik norus. Ka äikest lööb vahepeal.
Kui lennujaamas kõik kontrollid läbime, ei tea me veel midagi mis meid ees ootamas on. Ootame mis me ootame, aga lennukit ei tule. Rahvas, kes seisis ukse juures juba valmis, istus nüüd kõik toolidele ja mujale kuhu istuda sai. Meie väravasse koguneb uus rahvas, kes Tel-Avivi lennukile lähevad. Neil on kõik OK, meil aga hakatakse lennujaama infolauda peksma, et saada mingitki infot meie lennu kohta. Selgub, et väljas on äikesevihm ja mitmed lennud on suunatud maanduma Varnasse, nii ka meie oma. Rahvast on veider vaadata, kõik on äkki iseteadlikud ja targad ja hakkajad. Tegelikult aga ei suuda nad endale kuidagi arusaadavaks teha, et nende sajad telefonikõned viiesajas suunas ei vii suurt kuhugi, vaid ajab hoopis närvi asjaosalisi kes asjasse ei puutu. Nimelt infolauast jooksevad lõpuks kõik tegelinskid minema, sest meiepoolne rahvas kipub häbiväärselt käituma.
Lennujaamas lennukeid vahtimasEsimene tõsisem infokild saabub delfi.ee vahendusel kust selgub, et meie lennuk maandus ka Varnas ning sealgi on mingi rahvas ootamas kodu saamist. Kahjuks aga ei tule infot lennufirma poolt, et mis meid ees ootab. Ja ega keegi muu siin vastata saagi: ei reisikorraldaja, ei infotöötaja lennujaamas, ei reisifirmade esindajad või teised lennujaamad... Mina jälgin kõike stoilise rahuga. Lapsed ei paanitse, ei nuta, ei hala ja see on hetkel peamine. Meie istume akna ääres serval ja vaatame kuidas lennukid maha prantsatavad või end maast lahti rebivad, lisaks siis kuidas inimesi veetakse bussiga lennukile ja tagasi.
Mingi hetk tuuakse meile süüa. Iga reisija kohta pooleks lõigatud kukkel mille vahel või, juustuviil ja vorstiviil – mulle sobib Lisaks pudel vett, purk cocat ja pakis croissant igale. Sabasse integreeruvad ka võõrad, kui see avastatakse, hakatakse lennukipiletitele märkeid panema kes on kauba kätte saanud. Aga viimased kolm inimest ei saanudgi vett ja üks neist kiskus sellest suurt probleemi üles. Paha oli vaadata, Kaja läks talle isegi ühte meie veepudelit loovutama, aga vastu ei võetud, rääkis põhimõttest... Naljakas, kummaline ja piinlik.
Vahepeal saabus igasugust infot kellaaegade kohta kunaseks meie reis on lükatud. Lõpuks jäi kellaaeg stabiilsemaks: hommikul kell seitse, aga kindel olla ei saa, tuleb üle uurida majutatava hotelli infolauast. Miia hakkas vaikselt ära väsima, aga siis saabus info, et meid majutatakse ööseks hotellidesse. Pidime täitma mingid paberid (keegi vist ei lugenudki neid vaid ainult täitsid), siis suunati bussidesse, sõideti sada meetrit eemale hoone teise tiiba. Bussilt maha, passikontroll. Nüüd olime pagasiooteruumis. Ootasime, aga mitte eriti kaua. Nüüd suunati järgmisse ruumi kus siis pidi jagatama hotelliinfot ja transfeeri infot. Lastega pered suunati massi etteotsa – üks kord on ka lastest kasu! Igatahes oli meil varsti paber käes: hotelliks Laguna Park.
Väljas oli hämar/pime, sadas. Sõitsime tagasi Sunny Beachile Hotell vaatas paberi üle ja andis elektroonilise uksekaarti. See hotell koosnes mitmest hoonest, liikusime õue tagasi, et minna oma korpusesse.
Ootame pagasitKui Kaja teel lennujaama küsis, kas olin reisi ja hotelliga rahul, ütlesin, et siia enam ei tuleks vist, sest palju kohti siin ilmas on käimata. Hotelli osas aga arvasin, et kui tulla, siis võiks jääda samasse, siin oli kõik käe ja jala juures ning oli igati OK. Kaja arvas, et võib ka siia tagasi tulla, aga hotelli valiks ta midagi muud. Nüüd siis, olles uues hotellis, millel tärne samamoodi neli, võin väita, et siiakanti tagasi tulles uuriksin vana asemel teist hotelli Miks? No see siin oli kõik hoopis teisest puust, ilusam, korralikum, hubasem. Kui me õhtusöögil käisime, siis seal oli valik oluliselt suurem, oli peale kana ka erinevaid lihatoite, magustoiduvalik oli laiem, kohvi oli kohvi maitsega, morsse/limonaade lasid klaasi mitte ühekordesse topsi... Üldse, no see oli siin kõik hoopis teine maailm
Kuna peale õhtusööki oli veel aega ja magama minna ei tahtnud, käisime hotelli lähistel jalutamas ja müügiputkasid kammimas Väljas sadas, aga meil vahet ei olnud – anti ju reisile üks õhtu lisaks
Plaanime kaheksast magama minna ja läheme ka. Kindlat lennuki väljalennuaega käin ka uurimas – retseptsioonis on väljas silt, et see on kell seitse, seega üles tuleb tulla nii, et viieks transfeerile saaks.
Magada aga on raske. Üleväsinud ja imelik olemine. Kaja ka ei maganud hästi. Kuskil oli ka mingi pidu mis häiris. Lapsed õnneks magasid kenasti.


Selline rahvamass ootab check-in-iEsmaspäeva varajane tund – neli. Ärkan, jooksen retseptsiooni et kontrollida ega lennuaeg muutunud ei ole. Ei ole. Selge, lapsed ka üles, riided selga, asjad kokku ja fuajeesse. Teisedki kogunevad siia. Varsti saabub buss, ronime peale, peatume mõne teise hotelli juures ka ja siis sõidame taas Burgasesse
Hommikupäike piilub, rahvas koguneb ja on juba ka enne meid enamuses kohal. Lennutabloo näitab meie lennuki väljumisajaks delayed – rahvas naerab, aga kõik loodavad pääsemist. Kui lõpuks check-in’i tehakse, on taaskord lastest kasu – lastega pered esiritta. Loomulikult võtsime sellest võimalusest ka kinni.
Hommikul on lennujaamas ka TEZ-toursi esindaja. Temal nägu naerul, aga miks lennuki väljumisaeg delayed on, ei tea temagi. Nüüd saan teada ka, et igasugu turismifirmade esindajaid lennujaama passikontrolli järgsesse alasse ei lastagi, see selgitab miks eile ühtegi neist meie juures ei käinud, kuigi kõik nõudsid
Meie lennuk maandubLõpuks kui kõik kadalipud läbitud, istume taaskord oma tuttavasse kohta: prügikastide taha klaasseinte servale – hea ja mugav koht olemiseks. Kuuldub sahinaid, et kõik olla veel lahtine. Mingi info kohaselt lennuk alles saabub Varnasse ja siis tangitakse ning lennutatakse alles siia. Aga ühel tüübil on mingi äpp kust saab lennukeid vaadata, tegelikult on meie Smartlynx juba teel siia, Varnast 20 minutit lendu. Ja see äpp ei valetanud, üsna pea prantsatas meie lennuk maha, nüüd oli vaid loota, et ta kuskilt otsast taas viga ei saanud
Varsti algas hõbedasele lennukile pardale saatmine ja tund peale väljakuulutatud aega saime rattad maast lahti. Jess! Me saame koju!
Tagasilennul on laste vahel Kaja ja tal on nendega rohkem tegemist kui minul siialennul. Aga 2,5 tundi pole väga pikk aeg vastu pidada Maandumine Tallinnas oli pisut lipa-lapa, aga tervelt saime maha. Bussiga sõidame lennujaama, passikontroll, pagasi oode ja juba olimegi lennujaama ees parkimisplatsil kust Bolt meid Ardo juurde oma auto järele viib

Nii palju siis reisikirjeldusest. Aga kirjutada oleks veelgi. Võibolla kunagi viitsin veel ajas tagasi minna ja leelotada mõnel teemal, eks me näe

PILDIRIDA.