Juba pea pool aastat on meie krundi piirdeaial uus nägu. Vaatasin maja värvipassi, seal oli kirjas värvikood, läksin siis tellisin värvi ja hakkasime Kajaga otsast värvima. Värv tundus kuidagi hall, kuigi oli kirjas et peaks olema maja sokliga samas toonis, see aga on pruunikas. Kui Eeva, majavaim, kära tõstis siis lugesin passi uuesti – seal on viga sees ja tänu sellele ongi pruunist toonist saanud hall – ilgelt loll seis. Aga et värv juba olemas siis värvisimegi sellega.
Praeguseks on enamus aeda värvitud, jäänud on veel paar vahet seestpoolt, sügis tuli enne peale. Teist korda tahaks üle värvida ka väravad, selleks on nende küljes veel kleepelindid, kenasti üle talve seisnud. Kui ilmad soojenevad ja kuivenevad, siis aiavärvimine jätrkub 
PS Uue värvitud aiaga oli ka juba jamasid, seda saab lugeda siit.
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Aia värvimise meistrid
Juba üle-eelmine neljapäev juhtus selline lugu. Astume Kajaga maja uksest välja ja tunneme et õhus on nitro haisu. Panime ukse lukku ja hakkasime Riia tänava poole tulema kui avastame et meie aia peale on lilla värviga vööt tõmmatud. Kollase maja ees oli kamp poisikesi ja ei pidanud just eriline tarkur olema et pilti kokku panna. Võtsin sammu kordi kiiremaks, aga mitte ei jooksnud, kõndisin neile lähemale ja üks poisike tuli mulle ise vastu ja küsis et ega mul talle kahte krooni anda ei ole. Mina selle peale haarasin tal kratist kinni ja ütlesin et nüüd läheme politseisse. See kukkus kohe halama et miks ja ta pole ju midagi teinud. Selgitasin siis aia ja lilla värvi vahelist seost. Teised tulid ka kohe ligi ja hakkasid ütlema et tema ei teinud, et vaat too tüüp kes seal ära jookseb tegi. Otsustasime siis et pihus olev klutt viib mu tema vanemate juurde.
Kogu kambaga siis liikusime ja tuli välja et kõige vanem neist on tõpra vend. Välja tulid nimed nagu Risto (kaak) ja Kristjan (kaagi vend). Vanemate telefoni aga kellelgi polnud. Igatahes liikusime siis Kastani peale kuna seal nad elavatki. Kastanit pidi aga tuli kaak ise meile vastu, hõikasin siis et ajagu end siia. Tuligi, värises kui haavaleht, lõi silmad vett täis ja ütles et ärge lööge. Ütlesin siis et läheme tema vanemate juurde. Meie kõrvale jäi aga trepi metallsammas, tüüp haaras sest kinni, töinas, värises ja hakkas parajate kolakatega pead vastu metallposti lööma. Vaat säherduse asja peale ehmatasin mina tõsiselt ära. Vend tal kommenteeris et jah, vanemad peksavad meid ja ega nüüdki sest head nahka saa. Lõpuks suutsime tõpra maha rahustada ja leppisime kokku et pühapäeval kell 12 tuleb ta sinna aia juurde, anname talle pintsli kätte ja ta värvib oma teose üle. Teised olid ka rahul ja lubati et ta tuleb.
Pühapäeval aga jõudsin ma kodu kell üks ja seks ajaks teda kas enam polnud või polnud teda tulnudki, ei ole tekkinud võimalust temalt seda küsida.
Igatahes õõvastav seiklus, ei midagi ilusat. Nõme on see et me Kajaga alles värvisime oma krundi aia ära. Samas arvan et tegelikult läks asi kenasti ja ta vähemalt minu aiaga sellist jama enam ei tee. On kaks võimalust et kas ta mind eemalt nähes kaob või hoopis mööda minnes tervitab. See viimane variant meeldiks mulle rohkem 