13. september käisime Kaido ja Margaretiga Rocknrollis Vennaskonna kontserdil. Ja mis ma oskan kosta? Noh, hea oli, loomulikult oli hea! Võttis jala tatsuma ja tuletas vanu häid aegu meelde.
See kontsert oli üldse kuidagi teistmoodi, just hingeseisundilt mille ta tekitas. Pool ajast olin vist kinnisilmi ja lihtsalt nautisin iga sõna, iga lauset, riimi, meloodilist nüanssi mis olid tegelikult mulle juba palju aastaid tuttavad, aga millele ma ehk varem nii palju ei mõelnud. Just nüüd nagu said kõigele kuidagi paremini pihta ja olid justkui lugudes enestes. Kohe kargab pähe Öösinine Taevas ja sellest fraas: „...miski tahab must välja, aga kurk on kui suletud tunnel...“ Ja nii ma siis seal olin kui väikene poiss kes ei tea ise ka veel mida tahta või kuidas olla. Ehhh... Lahe.
Öösinine taevas.
Ja selle all mustad
suurte majade siluetid.
Aknaruudud kollased, roosad, valged.
Neoonreklaamide ketid.
Undab õhtune tänavamagistraal
järjest autosid viies ja tuues.
Seisan kõnniteel
just nagu väikene poiss
ülestõstetud kraega kuues.
Silmipimestav-ere on laternahelk
masinatel, mis tulevad rodus.
Neil, mis lähevad,
stopptuled kumavad nii,
et ma tunnen, nagu poleks mul kodu.
Tahaks nendega kaasa!
ükskõik kuhu-kaasa!
Väike poiss ei mõtle: ta tunneb.
Miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud tunnel.
Olen väike poiss,
alles hakkan ma mõistma:
kõik, mis tuleb, meil pimestab silmad.
Tagatulesid nähes me tahame minna,
aga siis juba
jäimegi ilma.
Seisab väikene poiss
nagu mõistmatu soov,
juuksed sadadest tuultest kahus.
Undab tuledes tänavamagistraal
elu kivise linna rahus.