Olen vaadanud kahte filmi mis on Terry Prachetti loomingu järgi vändatud ja tõsi, nad on mulle meeldinud. Seega olen juba pikalt haudunud mõtet lugeda ka mõnda raamatud. Et võlurite teema on kuidagi südamelähedane siis võtsin raamatu Ürgsorts. Omamoodi raamat, üldjoontes meeldis. Tõlge oli küll kohati kandiline ja jube aga et ma originaali lugemisega hakkama ei saaks siis tuli see ära kannatada. Teemaks oli võluritega vägisi liitunud ürgsortsi soov võtta võim Kettamaailmas võlurite, või õigemini, iseenda kätte. Et ta tahtis aga ära hävitada ka kõik võlurite raamatud siis tekkis kaks leeri ja nende leeride vahel sõda. Üldjoontes tore raamat. Siin ka mõned huvitavamad väljavõtted:
...lahkus Rincewind koos teiste putukate ja väikeste hirmunud närilistega Ülikoolist ning otsustas, et kui paar rahulikku õlut ei pane teda asjuteises valguses nägema, siis järgmised paar arvatavasti panebad. Tasus kindlasti proovimist.
Põhjus, miks võlurid ei valitsenud Ketast, oli üsna lihtne. Anna kahele võlurile jupp köit ja nad tirivad seda vaistlikult ise suundades.
Tegelikult ei kavatsenud kübar endaga midagi paha juhtuda lasta ja kiirustas parasjagu üsna üllatunud mustades rõivastes varga kaenlas Lapitud Trummi poole.
Rincewind räägib kui hästi ta ujuda ei oska: ...
"Mis, üldse mitte või?"
Rincewind kõhkles ja keerutas ettevaatlikult tähte oma kübaral. "Kui sügav võiks meri siin sinu hinnangul olla? Umbkaudu?" küsis ta.
"Ma arvan et umbes tosin sülda."
"Siis suudan ma arvatavasti ujuda umbes tosin sülda, mis iganes need ka ei oleks."
Pagas ei olnud ära eksinud. Ta teadis alati täpselt, kus ta parajasti viibis. Ta oli alati siin.
Tegelikku tõde ei ole kerge paberile püüda. Ajaloo pesuvannis on tõtt raskem hoida kui seepi, ja veelgi raskem on seda leida...
Rincewindil oli alati probleemidest pääsemiseks OMA plaan:
"Me vajame plaani," lausus Nijel.
"Me võiksime uuesti jooksmist proovida," pakkus Rincewind.
"See ei lahenda midagi!"
"See lahendab suurema osa asju," vastas Rincewind.
Näiteks müksab keegi kõrtsis su küünarnukki ja sa pöördud ringi ja külvad eluterve sõimuga üle millegi, mis, nagu sa aeglaselt taipad, on rihmapannal ja kuulub mehele, kes, nagu peagi selgub, pigem raiuti välja, kui sünnitati.
"Mina ei mõista hoopis seda," ütles Nijel, "et kui me kõik oleme minu käes olevas lambis, siis hoiab lambis olev mina väiksemat lampi ja selles lambis..."