Oscar Wilde - Dorian Gray Portree
Olete äkki lugenud? Ma isegi ei mäleta kas see oli see raamat mille ma päästsin kindlast tulesurmast maal paberihunnikus, aga igatahes riiulis ta mul oli. Alguses kui lugema hakkasin siis kuidagi väga uimane ja igav tundus, korra oli isegi mõte ta nurka visata, aga et tegu on õhukese raamatuga siis ikkagi surusin end lugema.
Ma ei ütleks et ta nüüd oleks minu jaoks hea raamat olnud. Seal oli mõningaid toredaid momente ja filosoofilises mõttes oli seal mõnusaid ütlemisi mis ma ka siia teemasse välja tsiteerisin. Eks te ise arvate kas nad just teie jaoks on midagi väärt või mitte, mulle aga need meeldisid.
Raamat räägib siis algselt rikkast noormehest kes pole veel maitsnud kõiki elu vilju aga kes oma nooruse kohta on nutikas ja uudishimulik. Algne teema ongi NOORUS versus VANADUS. Noormehest, Dorian Gray'st joonistatakse portree ja noormees soovib et ta kunagi ei vananeks, et maal võtaks selle enda peale. Ja nii see ka läheb. Aastad liiguvad aga tema on sama noore väljanägemisega, samas aga on temast saanud kohutav inimene, liiderdaja ja elupõletaja. Aastaid hiljem kui ta vaatab oma portreed näeb ta oma ehmatuseks et pilt noormehest on asendunud jubeda ja moondunud inimvarega. Viimane piisk tema rikutusse on see kui ta tapab selle maali joonistamise eest selle autori. Miski ei paku enam elus rahuldust ja kuskil ei saa enam asu. Lõpuks võtab noa ja lõhub maali, et ta on aga maaliga üks, siis on see noalöök vastu maali ka hoop tema enda eluküünla kustumiseks.
Vot, et siis tragöödia eksole. Aga nüüd siis need tsitaadid mida ma ise kommenteerima ei hakkagi, jäägu nad nii nagu autor neid mõtles. Ja raamatu kohta lisaks saab lugeda SIIT.
"Ei, praegu te seda ei taju. Kunagi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on surunud oma jooned teie otsaesisele ja kired on kõrvetanud teie huuli oma võika leegiga, siis tajute seda äkki kohkumusega. Praegu aga võlute maailma ükskõik kuhu te ka lähete. Jääb see alati nõnda?" ... "Ja ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid nagu päikesepaiste, kevad või selle hõbedase merekarbi peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Temas pole küsitavust." - lord Henry
"Ärge üldse abielluge, Dorian. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad pettuvad." - Harry
"Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad võitu kõlbluse üle." - Harry
"Kallis poiss, tegelikult on pealiskaudsed just need, kes armastavad ainult üks kord elus. See, mida nad nimetavad lojaalsuseks ja truuduseks, seda nimetan mina kas harjumuste tardumuseks või kujutlusvõime nõrkuseks. Truudus tundeelus on sama mis järjekindlus vaimses elus – lihtsalt oma läbikukkumise tunnistamine. Truudus! Pean seda kunagi analüüsima. Selle taga peitub omandikirg. ..." - Harry
"... Kui me seal kahekesi istusime, ilmus ta silmadesse pilk, mida ma seal kunagi varem pole näinud. Mu huuled lähenesid tema omadele. Me suudlesime teineteist. Ma ei suuda kirjeldada mis ma sel hetkel tundsin. Mulle näis, nagu oleks kogu mu elu ahanenud ainsaks täiuslikuks roosi värvi rõõmupunktiks. Ta värises üleni ja vankus nagu valge nartsiss. ..." - Dorian
"... Naised innustavad meid meistriteoste loomisele, nagu ütles kord keegi teravmeelne prantslane, kuid alati takistavad nad meid nende teostamisel." - lord Henry
"... Nõnda elasin oma elu ära, ilma et ma oleksin vähimalgi määral kellegagi flirtinud. Tegelikult oli see kõik Narbrough' süü. Ta oli kohutavalt lühinägelik, ja mis lõbu on petta meest, kes midagi ei näe." - leedi Narbrough.
"... Kui naine uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule." - lord Henry
"Teadmine oleks saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imelisemaks." - lord Henry