Esmaspäev. Oli pime ja pilkane öö kui elu majas oli täiel rinnal magamislainel. Ühtäkki hakkas toalaual olev telefon märku andma, et keegi kirjutab Messengeris tilill-tilill-tilill saatel. Ärkasime Kajaga mõlemad üles, aga et telefon vakka jäi, ei hakanud keegi reageerima. Jõudsime ära suigatada kui taaskord tilill-tilill oma mitmekümnesel teavitusel taaskord peale hakkas. Aix kirjutab, kell on üle südaöö! Võtan telefonil neti maha ja kobin taas kotile.
Öö kulgeb värviliste unenägude ja mitmekordsete ülesärkamiste saatel kuniks saabub hommik. Mingi aeg olin ka pikalt üleval, kuigi nähtavaid segajaid ei olnud, pigem igati positiivsed mõtted, aga uni peale tulla ei tahtnud. Oli palav ka ning õla vöötmes jäid käed kogu aeg kangeks...
Saabuva talvehooaja külmarekord: -5 kraadi. Kajal on täna kodukontor, meie Kadiga teeme kiirtestid ja võime kooli minna, aga enne viin Miia rattaga lasteaeda - auto pole ju veel töökorras. 
Väljas on tuuletu ja üllatavalt valge. Maa on härmas, on kerge udu mis järjest kõrgemale tõuseb. Naudime Miiaga lummavaid vaateid, annan ta lasteaeda üle ja liigun raudteega paralleelsel kergliiklusteel tehes hulga pilte kuniks kooli jõuan.
Tööpäev saab alguse juba tööle liikudes 
Üks õpetaja juba helistab ja on klaviatuuriga pisut hädas. Juhendan teda mis ta tegema peab ja asjad saavad tal jooksma. Muidu üldises plaanis oli rahulikumat sorti tööpäev, ilma suuremate jamadeta, kui sülearvutid välja arvata, need hakkasid arvama, et nende litsents saab läbi...
Kodus sööme, puhkame ja siis liigume Inna sünnipäevale. Ajame juttu, maiustame sefiiritorti. Tort on aga kole magus, nii et sööme tasakaalustuseks kartulisalatit peale Tavaliselt käivad need asjad ikka vastupidi... Kaheksa ajal liigume koju tagasi.
Naine seletab, et mees võttis musta kassipoja ja pani nimeks Saatan. Ja poleks ju nagu hädagi, aga kui süüa kassile annab, siis karjub nii et terve maja kuuleb: "Tule siia, Saatan, sa inimhingede õgija, ja võta vastu see ohver, mida meie, surelikud, sulle ette kanname!"
Teisipäev. Hommikul ärkan varem üles ja ootan pikalt enne kui äratuskell majas tööle hakkab. Viga selles, et ei võtnud telefoni voodisse, et saaks kella vaadata, kas tasub veel magada või mitte 
Kuna auto meil korras ei ole, siis Kaja läheb täna bussiga ja mina plaanin Miiat viia rattaga. Oleme juba poolel teel kui Kaja helistab ja annab märku, et teed on kohati libedad. On näha jah, et kenas päikesetõusus on kraad alla nulli läinud. Ja ega meil kaua lähegi kui väike õnnetus käes on Enne Tähe tänava raudtee ületuskohta hakkan varakult hoogu maha võtma, kuna raudtee on madalamal, siis pelgan, et seal võib kiilasjää olla. Kergelt pidurdan ja selgub, et oleme juba kiilasjääl Vaikselt läheb hoog maha, aga see ei päästa meid sellest et esiratas siiski külje peale sõidab ja me Miiaga rattaga rahulikult külili vajume. Kerge ja traumatu kukkumine, kõik tänu sellele, et Kaja ette oli teavitanud. Kui ma oleks vahetult enne ülesõitu pidurdanud, oleksid võinud meie asjad ikka väga täbarad olla.
Aga üks mis kindel - ratta piduritega tuli tegeleda ikkagi. Nimelt mul esipidurid võtavad paremini kui tagapidurid. Nii et koolis leian aja kui selle vea ka ära parandada saan (Y)
Ja täna selgub, et ka kolmanda korruse kapi läpakatel on litsents aegumas. Nii läheb päeva põhiaur nende uuendamise, puhastamise ja litsentsi lappimise peale
Kajal on täna pikk päev ja ta liigub bussiga. Nii pakun välja võimaluse, et toon Miia ise rattaga ära ja siis tema saab otse koju sõita. Sobib. Seega liigun otse töölt lasteaeda ja sealt juba koju kus Kaja õhtusöögiga tegeleb. Aga minu jaoks tuleb vahele teine teema mis veel õhtule jääda ei lase: saame Kaja sõbranna kaudu kasutamiseks auto ja ma lähen nüüd sellega tegelema.
Saame Leoga kooli juures kokku ja sõidame rehvivahetusse autole järele. Kuna masinale said just talverehvid alla, pakun auto kasutamise eest rehvivahetuse ise kinni maksta. Ja ongi auto käes: Škoda Yeti - sõidumugavuselt ja üldistelt omadustelt üsna meie Ford Focuse sarnane
Hiljem teeme Lõunakeskuse tuuri, laste soovil. Kadile on talvesaapaid vaja, aga kahjuks midagi sobivat ei leidnud. Ja Miial oli muidugi ka "midagi" vaja ja kui ta selle "millegi" siis pika mõtlemisega suvaliselt välja valis, ei näinud mina sellisel jupstükil muidugi mitte mingisugust vajadust. Aga nagu teate, lapsed võtavad ju teema sarve, ja hakkavad sellega undama. Ja nii kaob minul igatahes igasugune huvi lastega poes olla lihtsalt ära... 
Tagasiteel poetatakse mind kooli juures maha, et saaksin ratta võtta ja selle koju toimetada. Hiljem vahime telekat ja enne ööd veel suudame Kajaga tülli minna et ma tema lemmiksarjale hinnangu andsin...
Kolmapäev. Tänane tööpäev jooksutab mind mööda maja. Lõpuks selgub, et ka kolmandas, ehk raamatukogu arvutikapis, on süleritega sama litsentsi aegumise jama. Needki saavad üle käidud. Kas tõesti said siis viimasest kettakoopiast kõigi kolme kapi masinad nii üheaegselt üle käidud, või on mul MS poolt mingi hulgilitsentsi kasutuse aeg läbi??? Ei tea, aga ma ei viitsi ka süüvida, kuna igal läpakal on ka BIOS'is kood, seega lülitangi kõik masinad seda kasutama. Üldse muidu aga on palju lihtsaid pisitoimetusi mida ei oskagi, ega vajagi, siia üles tähendada...
Hakkan töölt lahkuma kui helistab kanalisatsiooni ehitaja, et mis seis meil Pukas nende asjadega jäi. Arutleme pikalt. Igatahes kui mõnes programmis avatakse uus voor, siis selleks üritame valmis olla, kuna hinnad on ju nagunii muutunud ja tuleb siis ka juba uus pakkumine võtta.
Peale õhtusööki käime Taskus. Kadi saab siit uued saapad ja Miia botased. Käime ka ABC ehituspoes, sest kohale on jõudnud kaminakorstna põlv mida mul Pukas kaminaühenduseks vaja läheb.
Õhtul aga tegeleme Kajaga lasteriiete ülespanekuga Yaga keskkonda. Neil on äpis toodete ülespanek nii lihtsaks tehtud, et suisa patt on mitte seda kasutada. Pealegi, kirbukale me lihtsalt kuidagi ei jõua, et riided seal müüki panna, kasutame siis teisi kanaleid.
Neljapäev. Täna sõidutan Miia ise lasteaeda, sest käin kohe seejärel ühel väikesel visiidil. Siis uuesti koju, ratta selga ja tööle.
Muude pisemate teemade seas on täna teemaks üks käesoleva aasta Dell mis ühtäkki hakkas vuhisema: ventilaator töötas täispööretel ja seda kolm päeva järjest, alates sellest kui ta käima lülitati. Lõpuks avastan, et masina käivituse ajal jookseb korraks mööda kollane tekst mis väidab, et masinal on "manufacturing mode" aktiivne. Mida iganes see tähendab, aga asi on hoopis selles, et BIOS on unustanud ära oma Service Tag koodi. Hea, et see kleepsuga ka põhja all on, saan selle ise sisse tippida ja masin hakkab jälle kenasti tööle.
Tehnikaga on täna toimetamist veel Nimelt on mul siin kapi otsas üks igivana laserprinter mida ma üliharva olen kasutanud. Uuele läpakale teda veel tutvustatud ei olnud, täna siis tahan seda teha, aga kuidagi hakkama ei saa. Kuna kapi otsa printeri teateid naljalt ei näe, siis ma alguses ei kahtlustanud seda, et printeris asi on Aga nüüd selgus, et printer on maha surnud: lülitad sisse, teeb oma kontrolltestid ära ja siis jääb lihtsalt vakka, ekraanile ei tule midagi ja ükski nupp masina elumärke ei anna. Selge, jäätmejaama kraam.
Õhtul teeme väikese jalutuskäigu ja toimetame kodus.
Reede. Alustan tööhommikut arvutiklassis. Täna on siin saksa keele olümpiaadid ja tuleb igaks juhuks kõik üle vaadata ning veenduda, et Windows mingeid uuendusi tegema ei tahaks hakata Ja üldse, väike hooldus on alati abiks.
Vahepeal tuleb kooli töötajate jõulupeo arutlus. Saame paika teema ja mõned ettevõtmised. Siis aga peab korra olümpiaadile tagasi minema, et see kenasti käima saaks.
Kooli, meie ukse taha, tuuakse uus kohvimasin. Tüüp üksi toob, tal on treppidest üles liikumiseks spetsiaalne elektriline ratastega kandur. Väga abiks aparaat! Küll aga on tal masin, nagu tüüp ise väidab, testijooke täis, ja et tal masin lapiti asendis oli, siis terve tee alt üles on üks paras kohvivärvine solgijõgi Aitan leida koristajat, aga et neil on just vahetuste aeg, siis just praegu ei ole kedagi leida Tüüp proovib kasutada õpilasi, lubades neile salvrätiga koristamise eest tasuta kakaod. Poisid võtavad paberi, liiguvad koridori, aga kui näevad kui palju jama on korraldatud, panevad paberipaki maja ja jooksevad minema Aga ei olnud häda, varsti saabus ka koristaja (Y)
Uus masin oskab rohkemat kui vana, aga kuna meil on paksud seinad, siis kaardimakse terminal neil tööle ei hakka - peavad tooma pikema antennikaabli. Aga muidu masin on suur ja ilus, kohiseb kahjuks natuke liiga valjult, sellest on just siis aru saada kui toaukse kinni tõmbame. 
Kodus vedeleme ja mängime. Pean samas ka nädalavahetuse plaane. Lapsed on mingi hetk tublil joonistamise lainel, mõlemad näitavad mida nad oskavad ja mõlemal on ilusad eakohased tööd. Miia üllatab perepildiga ja Kadi detailiderohke fantaasiapildiga.
Laupäev. Kaja läheb hommikul tööle. Mina toimetan lastega ja mõningate koduste toimetustega. Käin ka aias ja tunnistan, et peale Puka maja ostu pole oma aianurgaga peaaegu et tegeleda saanudki. Praegu ka, kui töölt tulla, on juba kottpime, et midagi teha. Vaatame, äkki õnnestub homme õhtupoolikul midagi korraldada.
Väljas on hall ja märg kui alustame sõitu lastega Tõrva peale. Linnast väljudes aga hakkab päike paistma ja paistab üsna teravalt silma. Sel autol on päikesesirmid kuidagi kitsad, nii et pead väga püstiselt istuma, et sirm päikese ära kataks. Ka ei ole selles autos mul päikeseprille...
Tõrva jõudes on meil kohene missioon: Hannesel on täna sünnipäev ja ema ei taha õhtupimeduses üksi sünnipäevale jalutada, et kasutab kohe juhust autoga ära käia ja ära õnnitleda. Nii käime lillepoest läbi, kus ka Miia saab endale ilusa sinakaslilla lille, ja liigume Hannese juurde.
Hannesel on värav lukus, otsime telefoni, et helistada. Aga meie tulekut märgatakse ja Hannes tuleb meile väravale vastu. Ja loomulikult tuletatakse meelde, et värava juures on ju uksekell, et märku anda Õnnitleme, ajame veidi juttu ja liigume tagasi KEK'i. Lapsed jäävad ema juurde, mina võtan aga Õnne peale ja sõidame Pukka.
Õnne tegeleb pisut oma aiandusega ja hakkab siis lõket tegema. Kuigi tuul on puhanguti üsna suur, on kõik ümberringi märg ja hooneid lähedal ei ole, seega pole häda midagi. Saame suure hulga lammutatud puitmaterjali ära põletatud. Mina samal ajal tegelen mülespanekuga majja ja hiljem lammutan kahe toe vahelist seina. Üldiselt aga me vist sel aastal rohkem enam seinu ei lammutagi, kuna lumi tuleb varsti maha ja hakkab majale lisaraskust tekitama, et mine seda kandekonstruktsiooni tea, praegu vaheseinad aitavad natukenegi hoida
Kui lahkuma hakkame, õnnestub mul kõrvalhoone lukk katki keerata Aga nii, et lukk on lukus ja võti risti ees ning enam ei keera. Et täna enam ei viitsi teemaga tegeleda, siis asi nii jääbki. Loojuvate päikesekiirte saatel lahkume Pukast.
Tõrvas saavad nüüd lapsed Õnne juurde, sest nii nad ise tahavad. Mina aga käin emaga mamma Jutta korteri peal. Hiljem üritame rulood lakke paigaldada, aga akna kohal on sillus ja sellesse tavalise trelliga ikka auku ei puuri. Nii et see töö jääb mõne järgmise nädalavahetuse peale. Vaatame siis telekat ja lõpuks liigun Õnne juurde öömajale.
Pühapäev. Öö Miiaga on isegi üsna OK. Ta ei laiutagi enam nii palju kui varem. Vastu hommikut olid korra tema jalad üle minu kõhu, aga keerasin ta taas õigeks ja öö läks edasi. Küll ta ärkas vara, juba enne poolt seitset, aga utsitasin ta magama tagasi ja ta vist isegi magas veidi veel kuniks vanaema tüütama läks.
Hommikul käin korra veel oma ema juures. Paneme suurde tuppa uue päevakardina. Ei hakanud eile pimedas seda enam tegema, täna valges märgatavalt lihtsam. Mamma Juttal oli mõni päev tagasi sünnipäev ja ma tahan talle küünalt viima minna. Ema tuleb minuga kaasa ja nii teeme surnuaial ühe jalutusringi, ainult et sel korral me ei tegelenud platside korrastusega. Ja ega muud polnudki kui et asjad ja lapsed kokku ning Puka peale minek.
Pukka jõuame lastega täpselt seks ajaks kui peaks minema Kajale raudteejaama vastu Nii kui jaama jõuame, saadab Kaja sõnumi, et rong Paluperalt väljub Seikleme veidi aega ja varsti saabubki rong Pukka, võtame emme rõõmuga vastu ja sõidame maja juurde. 
Täna on jahedam kui eile. Alustan ukseluku parandamisega, aga et väljastpoolt erilisi edusamme luku murdmisega ei saavuta, tungin läbi akna sissepoole ja sealt asjad laabuvad. Edasi teen segu ja Kaja hakkab maja voodril telliskivide vahesid täitma, mina aga tegelen vanade lülitite ja pistikute eemaldamisega, et tulevaste lammutuste ajal asjad sujuvamalt toimiksid. Vahepeal käivad lapsed poeringil ja kui nad tagasi jõuavad, on ka meil Kajaga külm kontidesse pugenud, nii et sõidame hoopis ära Tartusse. 
Tartus toimetame korra Kaido autoga, valades talvist klaasipesuvedelikku autosse. Kaido ise tuleb Norrast paari nädala pärast ja seetõttu tuli suvisele vedelikule talve oma peale valada, et külmumist ära hoida.
Tartus toimetan pisut aias. Lõikan vanad lilled ära ja üldiselt ongi kohe palju parem vaade Need mõned puulehed võivad ka huumuseks jääda
Vaatan Geenivaramusse. Seal on kolm mingit küsitlust, üks on isiksuse küsimustik. Otsustan seda täita, aga et seal sada korda küsitakse, et kas ma ikka nõus olen ja lõpuks suisa digi-allkirja vajatakse, siis arvasin selle olema liiga bürokraatilise ja surmalepingule allakirjutamisena, et ei hakanud ma seal midagi allkirjastama ja täitma. Kui mõistlikult asju ajada ei taha, siis olgu minuta.
Ja siis ülejäänud õhtu kulgeb kodutööde, pesemiste ja pereelu sümbioosis.
Mida hiljem kiirabi jõuab, seda täpsem on diagnoos. Surnud.
Kogunesid head inimesed ja tapsid kõik pahad inimesed maha...