Esmaspäev. Öö on võrdlemisi OK. Kasski ei tüüta vaid magab eestoas. Kuue ajal Miia midagi lärmab, aga võtame ta endi kõrvale ja saab rahu. Kui minul kell heliseb, on emme ja Miia juba üleval.
Kui Miia lasteaeda jääb üsna suure nutuga, siis tegelikult olevat ta lasteaias väga tubli olnud. Nüüd siis on plaan, et homme jääb ta ka lõunaunele.
Tööpäeva alustame kõik kolmekesi kliendi juures ja seal läheb meil lõunani. Teise poole päevast oleme kontoris.
Õhtul käime Tagahoovis Keisy sünnipäeval. Kuigi siin on avar ja lai ning mängimistarbeid peaaegu ei ole, lastele meeldib. Vahelduva eduga käib kisa taevani ja siis rahuneb, siis jälle uuele ringile. Et mingit keskset korraldust ei ole, siis ongi anarhia. Lastevanematest mingi ring tekib, aga meile on nad võõrad ja mina hoopis kirjutan oma nädalakokkuvõtet 
Telegram alustab päeva toreda artikliga millel sissejuhatuseks: "Mind teeb murelikuks üks asi. Nimelt see, et tunnen üsna tihti – ma olen täielikult ülekoormatud. Veel rohkem teeb mulle muret, et ülekoormatus tundub aina enam olevat kollektiivne nähtus," kirjutab koolitaja ja Rännaku meetodi maaletooja Joonas Saks.
Teisipäev. Miia sehkendas öösel palju, korra oli isegi põrandal ja läbi une pahandas Tõstsin ta siis paika tagasi. Ka kass jalutas täna rohkem ringi ning isegi üritas kräunuda. Kaja ühekordse käratuse peale aga jäi kohe vait (Y)
Miia ei taha lasteaeda minna ja Kadi võtab jonnimise alal sellest tuld. Miia istuks vaid poti peal, et mitte lasteaeda minna, küll tal on pissi- või kakahäda. Lasteaeda jäädi suure nutulauluga maha. Ka Kadi tusatses ja näitles rühmas, nii et kasvatajadki uut lootustandvat näitlejat temas ära tundsid 
Täna on siis see päev kus Miia jääb ka lõunaunele. Kaja on kodus valmis kiirelt lasteaeda jõudma kui kasvatajad temaga ikka hakkama ei saa. Aga kõik kulgeb plaanipäraselt ja Miia olla jäänud esimeste seas magama. Ehk siis on lootust, et asjad saavad õige pea tavapäraseks.
Õhul sõidan Inna ja Reijoga Valka. Väikeste möödarääkimiste tulemusel võtame Reijo kaasa, kuigi Inna arvas, et viime Kaja juurde. Üldiselt olin mineku suhtes skeptiline, kuidagi liiga hilja peale jääb see minek, aga et ära võiks siiski käia, siis läheme ka.
Tee Valga poole on vastikult päikeseline – päike on madal ja prillid ka kadunud... Igatahes jõuame kohale üsna ruttu, kuigi juba kergelt hämarduva ilmaga.
Algatuseks otsime Valga haiglasse sissepääsu. Paras mõistatus. Ühed aga tulevad EMO poolt välja, seega saame sisse ja siis näidatakse meile selja taha posti külge jäävat uste avamise nuppu ka (silti ega midagi pole, seega poleks nagunii julenud vajutada kui oleks ka ise märganud). Aga sellega veel asi ei lõppenud. Infolauda kuskilt ei leidnud ja ema jutust Inna mäletas, et kolmas korrus. Matkasime koridorides ringi kuniks leidsime lifti, sellega sõitsime kolmandale. Seal taas sama lugu: kõik on hämar ja inimesi ei liigu. Aga lõpuks kellegi leidsime ja vanaema juurde intensiivi ka jõudsime
Vanaema, õnnetuke selline, ristseliti voodil, küll aga õitsev kui lilleke Tal oli meie tuleku üle hea meel, kuigi hurjutas et me nii kaugelt endid kohale vedasime No ja kuidas sa talle ikka ütled, et ainuüksi sellepärast tahtsime tulla, et iga kord võib viimane olla. Aga see selleks, ajasime juttu ja naljatasime, nii oma tund aega. Siis aga hakkas väljas juba pimenema ja me otsustasime lahkuda.
Teel Tõrva olid lummavad vaated mida ilustas kuldne taevas päikeseloojangus. Imeilus. Täpselt selline värk et jää seisma ja lihtsalt vaata ning naudi kuniks antud on. Kahjuks oli meil aga kiire.
Tõrvas käisime ema juures. Viisin talle sülearvuti tagasi ja pisut kinnitasime ka keha. Siis aga Tartusse tagasi.
Kodu jõudsin laste magamapanemise ajaks. Algatuseks Sipsiku lugu ja siis laule lisaks. Lõpuks uinusin koos lastega
Kolmapäev. Tänane öö oli üsna rahulik. Miia veidi matkas aga midagi tõsist ei olnud. Kadi ka hommikul tahtis pissile, aga vahepeal ei saa ta rahulikult ja vaikselt mindud vaid peab hakkama nutma ja siis nutu saatel ära käima, ta ei oska ise ka selle koha pealt midagi öelda...
Hommikul viin mina Miia rühma. Õnneks oleme esimesed ja nii ongi mugavam – õpetaja saab kohe 100% tema päralt olla. Loomulikult jäädi nutulauluga ja taheti pigem missile minna, aga seda minuga mitte õpetajaga Aga üllatas see, et kui õpetaja lapse sülle võttis, siis nutujorin jäi kohe järele, aga otseselt mingit õpetajaarmastust ka välja ei näidatud, ei tea mis värk on
Tööpäev algab nii, et võtan kontorist asjad, auto, Riho Annelinnast peale ja käime Põlvas kahe kliendi juures. Et sealsed hooldustööd on üsna lihtsad, siis oleme enne lõunat juba baasis tagasi.
Õhtul oleme kodused. Kadi on pimedani Jennaga õues, mina käin ka pisut väljas, aga üldiselt tegelen Maarja läpakaga.
Ema saab täna rääkida vanaema raviarstiga. Selgub, et kopsupõletik allub rohtudele, samas aga südame töö on üsna kriitiline. Arst kardab, et vanaema jääbki nüüd voodihaigeks, et vaevalt enam ise kõndima hakkab. Eks me veel näe.
Neljapäev. Eile panime lapsi üheksast magama, jäid ikka peale kümmet. Muidu oli OK öö, aga kass hakkas pool kuus mängima ja liiva kraapima. Ma olin siis nii ärkvel, et kartsin end magama enam mitte jäävat; siiski jäin. Ja tund hiljem, pisut enne äratust, ärkas meie äratuskell nimega Miia üles ja ronis kõigil mitu korda seljas. Siis helises ka telefoni-äratus ja tulimegi üles.
Lasteaeda viisime Miiat kõik koos. Kuigi me Kadiga enne emmet ära tulime, jõudis Kaja üsna varsti meile Kadi juurde rühma järele. Miia olla jäänud ilma erilise nutujoruta
Tööpäev on mul kontoris tegemist täis. Jaanus ja Riho aga külastavad Ida-Virumaa kliente – hooldusring.
Õhtuks oli plaanitud Kadile Helen Doroni keeltekooli tund. Et see aga alles kuuest oli, siis Kaja läks lastega kodu ja lõpuks oli asi sealmaal, et Kadi ei tahtnud mitte kuhugi minna, ja ausalt, ise ka ei jõudnud. Saatsin siis teate, et me ikkagi ei tule ja nüüd plaanime lapse lasteaias inglise keelt õppima panna...
Peale õhtusööki toimetan pisut aias. Vanad majalauad paigaldan räästa alla, et vesi neile suuremat kahju ei teeks. Siis aga sõidame Lõunakeskusesse, kuna Kaja sai Takko sooduskupongid ja mulle on just kampsunit vaja. Õnneks isegi leiame mulle uue kampsuni!
Lõunakas kohtume Piretiga, võtame ta kaasa ja viime kodu. Ja nii kui kodu jõuame, tuleb naabrinaine alla, veinipudel korgitseriga käes. Aitan siis korgi maha saada, toon klaasid ja valan kõigile välja Tal oli algselt plaan seda kastme juures kasutada, aga jätkus tolleks kah :P
Miial oli täna lasteaias lõunauni tänu teistele lastele lühike. Seega plaanime ka täna lapsed üheksast magama panna. Kole keeruline, enne kümmet alles jäid...
Kaja näitab õhtul mingeid pilte ja nendelt selgub, et piltide autori õde Kaire olla täna abielusadamasse astunud Sai kohe aru päritud. Ja nii oligi, tehti täna väiksemad pulmad, suurem üritus tuleb esimesel abieluaastal 
Reede. Täna viime lapsed lasteaeda ja Miia ei hakkagi nutma Võibolla ta sai aru, et lõunat magama täna ei pea, Kaja toob nad enne lasteaiast ära.
Mina toimetan hommikul linnas ja siis lähen Põlvasse masinaid paigaldama ja dokumente ümber kopeerima. Läheb päris mitu tundi aega enne kui Tartusse tagasi jõuan. Jaanus on täna Rakvere ringil ja Riho siis katab Tartut. Kui ma tagasi jõuan, läheb Riho ära ja nii olen kontoris õhtuni üksi.
Õhtu veedame kodu juures õues. Üritan pakke lõhkuda mis Janno mulle tõi. Paras lammutamine kui korralikku suurt kirvest ei ole Ja füüsilises mõttes ka kõva töö. Suurt ei saanudki tehtud, nii ära kurnas.
Ja siis tulid külalised: Jaanika laste ja sõbrannaga. Võtsime siis aegu seisnud Urmase toodud valge veini ette ja jõime ära. Täitsa hea asi oli, kuigi me kartsime ta mingi õuduka olevat Jutustasime nii üheksani, siis külalised lahkusid ja panime lapsed tuttu.
Laupäev. Täna öösel Kaja ei maganud. Tal on mingid ärevad ja häirivad mõtted, lisaks kass muidugi tegi tramburaid.
Kuna poole kaheksast saame üles, jõuame hommikuste asjatoimetustega üsna lahedalt mäele. Kümneks jalutame Kaja emale bussi vastu ja siis lähen sealt edasi lastega kolmekesi raudteejaama.
Mul on lastega plaanis rongisõit Valga linna Jõuame jaama küll pisut vara, aga lapsed on uudishimu ja ootusi täis Kui rong ette tuleb, saame kohe ka mõistliku neljase boksi istumiseks. Lapsed peavad endid üsna kenasti üleval. Algatuseks nad söövad hommikuhelbeid, siis lollitavad vastasnaabritega ja lõpuks ikka hakkavad pisut rongis ka ringi kolama. Üldiselt läks meil sõit kenasti ja ilma eriliste tõrgete või pahandusteta.
Valgas jalutasime haigla juurde. Kaja sõitis samal ajal ema ja kassiga Tõrva ning oli teel juba meie juurde. Meie tegime haiglas pissipeatuse ja üsna varsti saabus ka Kaja. Kaja siis võttis lapsed ja läks nendega linna peale, mina aga liikusin vanaema juurde haiglasse.
Vaanema on teist päeva reanimatsioonist väljas üksik-tavapalatis. On teine palju krapsakam ja rõõsam juba. Olla juba kaks korda ka suure rulaatoriga ringi jalutanud. Pisut vaevaline tal voodist küll tõusmine on, aga ehk siis kui kopsupõletik taandub, tuleb ka jõudu liikmetesse tagasi.
Ja siis tuli Kaja lastega mulle järele ja sõitsime Tõrva. Teel kuulasime presidendikandidaatide häältelugemisi kus siis edasisse vooru jõudsid Jõks ja Kallas. Mõlemad on ära maininud, et kui teises voorus president valitud ei saa, nemad üldse loobuvad. Vaatame veel.
Tõrvas viime magava Miia tooliga tuppa, tõstan ta ümber voodile ja temake ärkab üles. Saab kohe aru, et Õnne juures ja hakkab 'manat' kutsuma. Õnne oli kohe kohal ja võttis lapse kussutamise üle ning mõned minutid hiljem magas pisike kenasti edasi.
Et ema tahtis maale järeletulemist, siis ei hakanud ootama kutset vaid sõitsin Lõvele. Oli üsna loll mõte kuna midagi nagu teha ei tahtnud ja uni murdis koledalt. Kui teised mõttetuid töid tegid, käisin järve ääres jalutamas ja hiljem jutustasin uuemaja Tarmoga ning lõpuks liitus meiega ka Heino.
Kui Tõrva tagasi saime, läksin Õnne juurde. Siin sai süüa ja siis keerasin mõneks ajaks külili – lihtsalt ei jõudnud mitte midagi teha... Peale uinakut aga käisime Inna, ema ja Reijoga surnuaial koristamas.
Surnuaia väravas tervitas meid musta-hallikirju kass, no nii pooleaastane. Ta jalutas lõpuks meiega pool surnuaeda läbi ja hiljem ootas meid taas auto juures. Väga sõbralik ja armas kass oli. Ma juba mõtlesin, et tuleks homme ka kaema, et kui ta siin veel on, äkki võtaks ta siis endale. Paistis, et ta on olnud kodukass, aga keegi on ta vist siia toonud ja vaesekesel oli kõhuke tühi. Teisipidi aga ei tea kui hea mõte on kassi võtmine, pealegi on ta nagu surnuaiast asja kaasa võtmine, et kas ikka on mõttekas tegevus...
Tagasi jõudsime juba üsna hämaras. Praegusel ajal läheb juba seitsmest hämaraks ja pimeneb kiiresti. Kui Õnne elamisse tagasi jõudsin, siis ega enam muud teha polnudki kui kuulata reisimuljeid ja siis varsti unele minna.
Pühapäev. Öö oli... ...böö-bää, nii ja naa ja igatepidi teistmoodi kah. Hommikul kui Miia ringi rahmeldama hakkas tuli Kaja, kes juba mitu tundi sõba silmale ei saavat, ja vahetas mu välja. Magasin siis lõiguti Kadi juures.
Kuna minu omade Valka viimiseni on aega, otsustame käia Kaja vanaisa juures maal. Sinna olla tulnud kass poegadega ja nii siis plaanisime vaatama minna.
Ja nii oligi, emane kass ja tema neli poega. Mul küll oma silmaga õnnestus kolme märgata. Kui emane, nudikõrv, lasi ennast silitada ja ka sülle võtta, siis pojad kaitsesid end kiivalt ja kätte anda ei tahtnud. Mitmel katsel ja mitmekesi õnnestus lõpuks üks valge kahe halli laiguga pea peal kätte saada. Oi vaeseke kartis alguses nii hirmsasti, et värises mis kole. Algatuseks Õnne süles ja hiljem Kaja süles tundis ta end lõpuks nii hästi, et surus end Kaja salli sisse ja hiljem puges päris põue. Kaja oli „ära räägitud” ja algas minu moosimine. Oijah, olen nõrk jah, ja kasse hirmsasti armastan, aga sisemine mina suutis nunnumeetrist üle olla ja EI öelda. Jah, süda oli raske küll, aga nunnumeeter saab ühel hetkel otsa ja tegelikult on temaga tööd ikka üsna palju. Endal vaja ju veel omad lapsed suureks kasvatada... Ja elaminegi on meil siiski üsna kitsuke, kuigi kõrgustesse ruumi on ja kindlasti leiaks kass ka endale päris oma koha... Aga, seekord veel EI. Kaja ema suhtles juba ka kassiabiga ja nüüdseks on leitud kassimammale koos poegadega hoiukodu Tallinna külje alla.
Tõrvas tagasi otsustasime surnuaia kassi külastada. Lubasin ju talle eile midagi Võtsime isegi konservi kaasa, aga keda polnud surnuaiaväravas, see oli kass. Tegin isegi surnuaial värava lähistel ringi, aga teda polnud. Kas siis võeti juba ära või läks lähedal olevatesse eramajadesse ulualust otsima. Selle koha pealt igatahes süda rahulikum.
Ja siis viin omad Valka. Algne plaan oli neid ainult viia, aga et saime varem minema, ja lubati vaid tunnike olla, lubasin oodata ja nad ka tagasi tuua. Nii viisin Inna ja ema haiglasse ja ise käisin pisut Valga peal Reijoga ringi (külastasime kolme vana hoonet). Lõpuks läksime ka ise vanaema vaatama.
Vanaemal on järjest parem, nii ta väidab ka ise. Eks haigus on omi tagasilööke küll teinud, aga loodame et jõud lihastes taastub piisavalt, et vanaema eri-hoolt ei vajaks.
Tõrva tagasi jõudes lähen Õnne juurde. Kaja tuleb uksele vastu ja sosistab, et ma tasa oleks – teised magavad. Istun siis Kadi kõrvale diivanile ja mõtlen, millega me seni tegeleda võiks. Siis aga Kadi küsib, et kas ta hiljem Reijoga mängida saaks. Ja see küsimus annab kohe ka idee: läheme ema juurde, siis ei pea vaikselt istuma ja Kadi saab mängida Mõeldud, tehtud.
Ema juures siis sõime ja ajasime juttu vanaema teemadel. Kui Kaja ärkas, võtsime nad peale ja hakkasime Tartu poole tulema. Vahepeal tegime ka põike Milvi tädi juurde. Andsime talle üle kuivikud kanade jaoks ja tegime vanaema olukorrast ülevaate.
Tartus jäime kodusteks. Vahepeal Kaja käis ja viis bussilt tulnud Inna kodu, muidu aga kütmiste õhtu ja väike puhkus eelolevaks töönädalaks.