Esmaspäev. Täna oli väga põnev unenägude üleminek. Mingi hetk avati mulle justkui ajalooline toimik pealkirjaga „NBA Usaldkonna Gild“. Üritasin vaadata ka aastaarvu, aga see vist polnud aastaarv: 0077. Igatahes edasi ma ei vaadanud, kuna ei tahtnud, et nimi meelest läheks ja siis ärkasin üles. Oleks ikka pidanud edasi vaatama :P
Hommik üllatab jäise ja lumise autoga. Uksed olid kõik korralikult kinni külmunud ja lume maha ajamine oli paras töö. Aga et laps lasteaeda viia ja ise tööle sõita, siis tuli masin puhtaks saada.
Peale tööd võtsin lapse peale ja käisime Rebase Rimis. Võtsin korvi miskipärast ja jõudsime vaevalt lasteosakonnani kui sain aru, et nii me poes ringi käia ei saa 
Ja siis nagu võlutult seisis siinsama autokujuline ostukäru Laps isegi mitte ei kahelnud kui küsisin kas ta sõita tahab. Ja tänu sellele saime poes kenasti ja kiiresti käidud.
Teisipäev. Väga raske öö, laps ajas mind korduvalt alla. Läbi une jamab midagi. Ma hakkan arvama, et tuleb vist ikka arstide poole pöörduda.
Õhtul tuli Lille külla ja käisime kogu rahvaga vastlaliugu laskmas. Meiega liitusid ka Inna ja Reijo. Algselt pidid ka Kaido ja Piret tulema, aga ei tulnud. Põhjusest ma väga hästi aru ei saanudki :P Igatahes meie kelgutasime mitmeid kordi erinevate kelkudega ja erinevas kombinatsioonis. Pikima liu sain siis kui kelgul olid nii Kadi kui Reijo. Emme samas liugu kirja ei saanudki, tervislikel põhjustel.
Kolmapäev. Lapse tõttu käisin öösel ühe korra all. Nuttis seal veel aga me ei reageerinud ja ta sai sellest üle.
Õhtul käisin lapsel lasteaias järel ja kasvatajad teavitasid, et lapsel on vist nohu tulemas. Oh seda jama küll. Lapsehoidja on ka järgmised kaks päeva koolis ja seega pole meil peale meie endi abi kellelegi loota. Eks vaatame ja jälgime ja otsustame hommikul mis saab.
Kui kodu juurde jõudsime, mängisime lapsega pisut õues. Siis avastasin, et toavõtit mul polegi. Aga Kaja jõudis ka kohe linnast ja seega erilist külmetamist meil nagu polnudki.
Terve päeva teine pool on enesetunne kuidagi sant. Silmad on grillis juba mitu päeva ja täna siis lisandus peavalu. Tundub, et kaelalihased on ka kole pinges. Seetõttu, hoolimata kõigest, käin jooksmas. Joosta on päris mõnus ja algse ringi asemel teen palju suurema ringi. Enesetunne just ei paranenud, aga sisetunne oli hea.
Neljapäev. Nutujoru terve öö jooksul. Vaatasin eile õhtul Manu ja RM vahelist jalgpalli ja isegi selle aja jooksul ta korra nuttis. Igatahes öösel käisin veel kaks korda ja kolmandal korral läks Kaja alla lapse kõrvale magama. No anna taevas öösel rahu!
Täna on sõbrapäev. Teada juba, et kõigil on hommikul kohe kommikesi pakkuda Võtsin ka siis kodust suure šokolaadi kaasa kuna poodi ju ei jõudnud. Ka naisele ja lapsele pole midagi 
Et ma pidin üheksa paiku nagunii Rebase Rimis paki järel käima, siis tegin nii, et ostsin sealt lilled ja šokolaadikesed, viisin mõned lilled ka Innale, kellel lapsehoidja kodus on, ja siis käisin kodus. Panin lilled keset põrandat vaasi, tegin toale kiirkoristuse ja ladusin šokolaadid ümber vaasi. Seega kui kodu jõuame, saan jälgida reaktsiooni
Ahjaa, eile kadunud koduvõtmeid polnud ka töö juures. Asi kippus juba frustratsiooniks kujunema. Otsustasin, et teel Rimisse käin ka lasteaia juures, sest üsna tõenäoliselt võisin ma nad seal taskust välja kukutada. Aga enne väljasõitu otsustan eelnevalt auto läbi otsida. Läbi aga otsida polnudki midagi, võtmed olid lihtsalt tagaistme peal...
Terve tööpäev saab nii palju magusat, enamasti šokolaadid, et süda on suisa paha Peaks vist täna taas jooksma minema ja kõhulihaseid tegema 
Sõbrapäeva õhtuks meil plaane polnud. Võtsime lapse lasteaiast ja käisime Prismas ning Kaubamajas. Siis otsustasime, et käime Pappa Pizzas. See aga oli ikka veel remondis, teatega: avame veebruaris. Ei tea mis kuu see siis praegu on kui mitte veebruar?! Igatahes, saanud õhtusöögiga tünga, sõitsime bensiinijaama kaudu kodu.
Kui Kaja lapsele vanni tegi, käisin jooksmas. Ärge nüüd naerge, aga tänane ring oli mitusada meetrit pikem kui eilne :P Jah, olen veel pisut trennivõõras ja võhma on vähe, seega natukese kaupa üritan järjest rohkem teha, ilma et endale liiga teeksin 
Reede. Laps kräunus öösel jälle mitu korda. Hakkab ikka järjest rohkem tunduma, et meid otsitakse taga ja sellest need nutuhood. Keerasin öösel lõpuks lapse kõrvale. Kui kõrval olles nutujoru tuleb, siis krraks häält tehes vaikitakse kohe maha, saadakse aru, et omad on kõrval.
Täna on Nordhausi päev. Hommikul kell kaheksa olen bussi peal ja alustan sõitu Tallinnasse. Majandan enamuse tee läpaka taga ja aeg suisa lendab. Pisut enne pealinna teavitatakse, et hakkame kohale jõudma ja orienteeruvalt 15 min pärast oleme jaamas. Tegelikkus kujunes aga muuks. Nad võivad Tallinn-Tartu maantee teha ka kümnerealiseks ja kiiruspiiranguvabaks, aga kohe linnapiiril tropis istudes tehakse „võidetud“ minutid tasa :P Vähemalt praegu on nii.
Jaamast baasi sain Birgitiga. Edasi algas siis tööpäev. Loll oli see, et minu kõige peamisem töölõik jäi tegemata „tänu“ sellele, et arvuti mis eile õhtul kaubaga Tallinnasse pidi saadetama, sinna ei jõudnud... Deem. Aga noh, korraldasin asjad nii, et saan viimistluse ka eemalt teha kui masin kohale jõuab.
Ja siis asusin teise töölõigu juurde – kohaliku võrgu selgeks tegemine ja kõikide rakendustega tutvumine. See läks üsna libedalt ja eriliste probleemideta.
Tagasiteele sain alles viiest, kuigi poole nelja paiku olin omadega enam-vähem lõpetanud. Täna on ju reede ja sõitjaid on palju, seega bussid täis. Igatahes andis buss mulle aega Nordhausi inimestega lähemalt tuttavaks saada.
Tagasiteel bussis ma läpaka taga enam olla ei viitsinud. Silmad olid ka liiga väsinud. Vaatasin vahelduva eduga ees oleva pingi naabri vaadatavat filmi (sõitsin täistunniekspressiga) Abraham Lincoln: Vampire Hunter.
Bussilt maha tulin Hurda peatuses. Ise ka ei tea miks, tekkis lihtsalt selline soov, kuigi kesklinnast oleks lühem maa minna olnud
Kodus sõin kõhu täis ja mõtlesin hakata veini jooma, aga helistas Inna, et poiss nutab, näitab kõhule ja on palavikus. Perearstikeskus soovitas EMO'st läbi käia, et vaadata pimesoolikas üle. Viisin nad siis lastehaiglasse ära. Kuigi Reijol näost palavikku või haigust näha ei olnud, oli aru saada, et miski talle kuskil valu teeb.
Kui kodu saabusin, läks Kaja tüdrukutega linna peale. Mina jäin siis Kadiga kodu. Aga kell oli juba palju, seega ega siin muud enam polnudki kui et laps magama ja ise vahtisin telekat. Enne põhku pugemist helistasin Innale, neil ei tuvastatud peale tugevalt punetava kurgu midagi ja lastaksegi kodu. Pimesoolikat ainult katsuti läbi kõhu.
Ahjaa, veinitamine läkski vett vedama. Oma kuu aega poolik J. P. Chenet oli nii rõveda maitsega et mina seda juua ei kannatanudki... Läheb vist taas mõneks Sigmari (või kellegi muu) joogipeoks.
Laupäev. Öösel laps, nagu ikka, nuttis mitmeid kordi. Esimesed paar korda käisin mina, siis Kaja. Laps ärkas hommikul esimesena: pool kaheksa.
Käime Sepa turul. Täna on plaan Kadile osta LittlePony rong (mida ka reklaamitakse palju). Sepa turul aga laps suisa naaldub puust pliidikomplekti külge. Mitu korda käis laps vaatamas ja siis ostsime selle ka ära. 35 EUR, pole just teab mis kunstiteos, et mitte ise teha, aga leida aeg ja teha, no ei näe seda lähiajal, seega tundus mõistlik lihtsalt ära osta.
Vanas kaubamajas käime ka. Silma jäävad talvesaapad, aga et 42 on liiga suur, siis uuritakse järele, et Zeppelinis on ka 41 olemas. Seega käime ka seal. Kahjuks aga isegi 41 on liiga suur ja 40 seda mudelit ei tehta... Samas jäävad silma „minu stiili“ paksu tallaga korralikud nahkkingad, need passivad igati ja on mõistliku hinnaga, seega ostame ära.
Näete siis nüüd: lähed rongi ostma, naased pliidikomplektiga, lähed talvesaapaid ostma, naased kingadega
Eile oli Reijo sünnipäev, aga et selle tänane pidamine ära jääb, siis lihtsalt viime kingituse kohale. Õigemini Kaja viib. Ja siis kodu: tüdrukud tuttu ja mina läpaka taha :P
Õhtul oli plaan minna Kambjasse Jaanuse perele külla. Nemad aga läksid Kuutsemäele ja naasid sealt nii hilja, et me ei viitsinud enam minema hakata. Lõin hoopis veinipudelil korgi maha ja lasin lõdvaks
Pühapäev. Laps nuttis öösel kaks korda, kordagi me ei reageerinud ja vaikis ise maha. Tuleb sellist paksu nahka endale kasvatama hakata, muud ei jää üle.
Innal on ikka poiss haige, käis nüüd juba kolmandat korda EMOs ja avastati stomatiit vms. Nii et ei midagi meeldivat, vähemalt pole asi pimesoolikas et mingit operatsiooni vaja oleks.
Hommikul käisime Prismas, mitte ainult endi pärast, vaid ka Inna tahtis ühtkomateist. Ja edasi keerasime kõik põhku, väga mõnus oli magada
Päeva teine pool arutleme, mis teha minu eeloleva sünnipäevaga ja ületuleval nädalal oleva puhkusega. Mitte midagi ei mõelnud välja Võimalik, et sünnipäeva ei teegi, kergelt ja vaikselt laseme mööda :P Aga puhkus tahab meid vägisi Saaremaale viia, kuigi ma sinna nagu väga ei tahaks. Kahjuks pole aga ka mujal paremaid pakkumisi. Teame seda, et tegemist võiks olla kahe ööga mujal ja seda kuskil spaas.
Kaido käib õhtul läbi. Joonistasin talle bänneri peale „On ainult üks Kristjan Tiirik,“ majandasime pisut trummiga ja nii ta läkski oma teed. Muud midagi nagu õhtu ei toonudki, rahulik pereelu.
Kena uudis Lõuna-Koreast: sealne rahvas tähistab surnud Kim Jong-Il'i 71 aasta sünnipäeva