Esmaspäev. Hommik on ilus, teeme jalutuskäigu. Täna haav kipitab ja painab, ei lase elada.
Teisipäev. Hommikul võtan suuna pereleiba. Käin dušši all ja sealne tohter Bernatski puhastab mul haava ja plaasterdab selle kinni. Ma oleksin saanud ka kodus ju pesemas käia aga tahtsin et haava vaataks üle spetsialist.
Käin läbi Maximast et kodu toidupoolist tuua ja käin Pappa Pizzast et tuua kodu ka mõni pitsa, pole ju ammu saanud 
Hiljem üritasin kuurist kaminapuid tuua, see aga keeras palaviku üles. EI TOHI VEEL RINGI LAMMUTADA! Õhtul sai mõned koduleheteemad ära kirjutatud.
Komapäev. Täna sajab. Sellegipoolest käime Automaailmas Kaja vennale jublakaid ostmas, siis pereleivas titte näitamas. Nüüd on enamus töökaaslasi ära näinud kuigi nõuavad külastusvisiiti kodu
Õhtuhämaruses teen autoringi Mati juurde, saan talt elektrisae et kaminapuid saaks saagida. Vaat käsisaega ma veel lammutada ei saa ju. Samal ringil võtan peale ka Kaido ja Pireti. Kaido paneme Lõunakeskusesse ja ise käime Teaduspargis Maarja Küla kontoris et ma vaataksin üle ühe arvuti.
Enne kui ma nad kodu viin käime Filosoofist läbi, Kaido aitab mul sae kuuri alla tassida, siis teeme pisikese koogisöömise. Nimelt Kajal käis enne just külaline kes koogi tõi, nüüd oli seda hea teistele ka pakkuda Ja siis viin nad peatusega Maximas kodu.
Kajal käib just lapsevannitamine. Aitan siis niipalju kui saan ja enne und vaatan TV6'st jalkat. Mängivad Internazionale ja Tottenham Hotspur. Esimene on täielik favoriit ja juba teisel minutil avab väravaskoori. Pole kümmet minutitki kui mitte-soosiku väravavaht saab punase kaarti. Pennal lahendatakse resultatiivselt. Veel kolm minutit – värav. Poolajale minnakse 4:0. Hakkan juba arvama et aeg on põhku minna. Samas aga und ei ole, vaatan lahingu lõpuni. Teine poolaeg on jura kuna interi poisid lihtsalt ei viitsi enam mängida. Ja see karistatakse neile ära: Gareth Bale lööb kaks väravat pmst üksi mängides ja enne mängu lõppu ka kolmanda. Kahjuks imet ei sünni ja mäng lõpeb 4:3 Interi kasuks...
Neljapäev. Käin apteegis varude järel et siis käia dušši all. Käime lapsega jalutamas Tiigi pargis. Hiljem tuleb Inna külla, teeme suurema söögi ja molutame niisama. Siis võtan ette Kaido toodud tapeedirullid ja hakkan sinna suurte tähtedega lauseid kirjutama. Nimelt on meil laupäevase mängu juurde väike protestiaktsioon plaanitud. Tapeet aga saab kiirelt otsa, käime Espakist tapeedi järel ja viin Inna kodu. Kodus siis lõpetan need loosungid.
Reede. Teeme korralikud ahjud kuna on plaan Tõrva minna.
Enne käime ja registreerime lapsele täieliku nime.
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Meieke sai nime!
Tänasel lumesombusel päeval võtsime käru ette, panime lapse sisse ja käisime lapsele nime registreerimas. Et uut perekonnanime niipea veel ei saa siis otsustasime lapsele anda minu venepärase perekonnanime. Nii kui uus perekonnanimi kinnitust saab taotleme seda ka tütrele.
Kadi ise oli kenasti üleval, ei vääksunud ega ajanud vastu kui me talle lõpuks nime paika saime: Kadi Elisabeth Železnjakova. Jah, a'ga lõpus, sest mu emal ja õel on ka a' lõpus, olgu siis ühtlane neil kõigil
Tõrvas viime Kaja lapsega ema juurde, mina teen Kaja venna Kaido läpakat ja Inna koob. Siis aga võtame Kajaga tite ja läheme minu vanaemale näitama.
Vanaema on titehoidmisega väga rahul, heldinud
Sealt edasi sõidame onupere juurde. Ka siin võetakse meid rõõmuga vastu ja nunnulaksu saavad kõik kätte. Hannesega meenutame minevikku ja vaatame nende perepilte. Tahame lapsega ka Kaja isa juurde minna aga isa on tal töökohustustes Tallinnas. Viin Kaja tagasi, ise võtan oma ema juurest padja ja teki ning suundun vanaema juurde öömajale. Igal pool on ju voodid rahvast täis Vanaemaga ajame pikalt juttu, siis teen voodi üles ja keerame ära põhku.
Laupäev. Öösel on lund juurde sadanud. Teeme vanaemaga hommikusöögi, siis võtan peale ema ja Inna ning sõidame Valka. Ema tahab igasugu asju veel köögi jaoks, samas aga ei leia me suurt midagi, tuleb ikka Tartust kaeda.
Valgast tulles paneme ema maha ja võtame vanaema peale. Käime Lõvel. Siin on aga külm ja märg, võtame keldrist toidupoolist ja tuleme Tõrva tagasi.
Edasine käib kiirelt: vanaema oma kodu, meie Innaga ema juurde sööma, siis kõik kolmekesi Kaja ema juurde titte vaatama, Tartusse. Tartus paneme ahjud kütte ja meie Innaga käime Tammekal jalkat kaemas. Täna oli siis väike protestiaktsioon, tegin mõned pildid mis saatsin ka Postimehele ja Õhtulehele.
Hiljem sain uuesti fännidega kokku et mingit artiklit koos kirjutada, aga et kõik olid väsinud ja külmanud siis otsustasime artiklit mitte kirjutada. Käisime Konsumis. Tanelil õnnestus kahe õlle eest ära maksta ja siis kilekoti maha kukutada – kõik hävis...
Viisin Taneli, Martini ja Sigmari Veeriku Konsumisse ning Kaido kodu. Kodu sõitsin ka ise, õhtu käes, päev läbi.
Täna oli jälle titevannitamise õhtu. Peale vanni kõht täis ja naised magama. Mina siis veel kütsin pisut kaminat, aelesin arvutis ja vahtisin suts telet.
Pühapäev. Tohhopele! Temperatuur on juba hommikust saati üleval. Üritan küll asjalikku nägu teha aga väga ei õnnestu. Palavik istub stabiilselt 37,5-37,8 vahel. Helistan isegi Perearstikeskuse lühinumbrile et uurida mis teha. Et mul on homseks nagunii perearstile aeg siis pakutakse et ootan homseni aga kui soovi on oodata 3-4 tundi et siis võin ju ka EMO'sse pöörduda. Käin dušši all ära ja otsustan siiski EMO kasuks.
Võtan takso ja sõidan EMO'sse.
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Teine laks Maarjamõisas
Nagu mu elus paljudki asjad on vajanud kordust, siis samamoodi läks ka pimesoolika operatsiooniga... Sõjaväkke astusin kaks korda, ülikooli kaks korda, eksameid tegin enamasti kaks korda ja ka lapseteoga oli sama; kindlasti midagi veel mis kohe meelde ei tule... Räägime loo ära.
Pühapäev tervitas mind palavikuga. Et miski seda maha võtta ei tahtnud pöördusin EMOsse. EMOs registreeriti mind sisse ja öeldi et tunni jooksul tulevad kirurgid ja vaatavad mu üle. Kell aga läks ja läks, üks tund teise järel ja üks haige teise järel. Oli kohe näha et hull päev. Kolm tundi ooteaega ja asjad hakkasid laabuma.
Mind viidi samasse ruumi kus esimeselgi korral, isegi voodi oli sama. Võeti vereanalüüs ja jäin ootele, jällegi. Pooleteise tunni pärast tulid ka kirurgid, mulle meeldis et oli tegemist sama arstiga kes oli ka eelmine kord mu raviarst. Vereanalüüs näitas tõsisemat põletikku. Saadeti ultrahelisse mis tehti kiirkäigul ja tohter ütles et mädakollet ei paista. Samas oli see nii kiire tegemine et mina küll kindel olla ei julenud. Siiski andis see positiivset lootust. Et aga põletikunäitaja oli kõrge võeti mind haiglasse sisse.
Jalutame mööda koridore ja näidatakse mulle juba tuttava toa ust – 308. Hmm, kui nüüd järele mõelda siis kas bettonis mul ka omal ajal just see esimese toa number polnud ?! (Vist oli ikka 307). Seekord on toas juba enne mind 4 inimest, mina olen viies (kuigi toad on neljased). Kutsuti enne põhku minemist arstide tuppa, paigaldati kanüül ja anti esimesed tilgutid antibiootikume.
Esimene öö oli kehva magada, kanüüli hoidev side oli liiga kõvasti ja närv oli sees.
Hommik algas pisut enne kuut ja kohe stardiks sain järgmised tilgad. Käsi hakkas surisema ja seetõttu keerati side kanüüli juures uuesti, palju lahedamalt ja enam asi ei piinanud. Viskasin toakaaslastele silma peale, paremal mees, vasakul mees ja minu vastas kaks meest kellest üks on juba tuttav nägu – Madis või Mattis või Madise. Päev vaikselt algab, õed majandavad. Paremalt ja vasakult mehed lastakse kodu, saan valida kuhu mu voodi lükatakse. Lasen selle paigaldada teleka alla, sinna kus olin eelminegi kord. Päeva teises pooles hakkame toakaaslastega suhtlema. Madis on üle elanud järjekordse operatsiooni ja ta pole eriti jutukas – liiga loid ja ei suuda kõvasti rääkida. Teine mees, minu vastas akna all, tema on Rao. Raost saab suur vestluskaaslane ja haiglasõber kõigiks järgmisteks päevadeks.
Antibiootikumid hoiavad temperatuuri paigas. Ka haav ei valuta, on lihtsam voodist üles saada. Ahjaa, hommikul oli küll ka pisike tagasilöök. Käisin WC's põiel ja poole põiamise pealt tunnen et juhe jookseb kokku ja pilt tahab eest ära minna. Suudan siiski asjatoimetuse lõpule viia, pool klaasi vett lasta ja oma voodi juurde kiirelt voodisse külili visata. Hõikasin et mul on totaalne jõuetus ja kutsutagu arst. Poisid vajutasid nuppu ja varsti oli tohter platsis. Kurtsin just mis oli, toodi vererõhu mõõtmise masin ja tuli välja et vererõhk on natuke madal, et teinekord juhtub nii.
Päeva peale käis Kaja lapsega külas, tõivad mulle vajalikud asjad. Nii kahju oli neist jälle eemal olla. Ka õed käisid põnni kaemas ja mulle tundus et hiljem suhtuti minusse juba kuidagi rõõmsameelsemalt – lapsed mõjuvad 
Uus päev ei toonud midagi uut. Ikka kolm süsti kanüüli ja kolm pirakat tabletti. Täna tehti ka ultraheli. Üks õde sadas uksest sisse, ütles et ma istuks ratastooli ja ta viib mu kohale. Soovisin küll ise jala minna aga öeldi et ma olevat selleks liiga aeglane Tõsijutt, tädi pani kiirsammul nii et vastutulev tuuleke oli suisa jahe.
Ultraheli ukse taga pidime aga ootama. Seal istus üks naisterahvas, ajasime siis kolmekesi seal juttu. Siis naisterahvas võeti sisse, jäime õega kahekesi ja jutustasime edasi. Siis saabus minu aeg. Seekord vaadati ikka tükk aega ja päris tõsiselt kogu mu kõhupiirkond ja haavaümbrus läbi. Tohter väitis et sisemus on küll turses aga mädakollet ta avastada ei suuda. Te ei kujuta ette kui õnnelikuna ma sealt ruumist välja tulin! Ma pole ammu enast enam nii õnnelikuna tundnud! Isegi lapse sünniga oli tunne pisut teisem, mitte nii tugev.
Igatahes päeva teine pool läks kuidagi rõõmsamalt. Vahtisime telet, ajasime Raoga juttu ja isegi raamatut sai loetud. Madis viidi ära Põlva haiglasse ja meile tuli tuppa kolmandaks meheks Rein oma kahepoolse songaga. Rein oli üldjoontes vaikne mees, puhkas ja oli omaette. Lisaks Kaja käis lapsega külas ja päris õhtul tulid ka Kaido ja Tanel.
Kolmas hommik, nagu ikka, kell kuus. Saame Raoga oma doosid ja mõlemalt võetakse verd. Ju siis on vaja. Hommik venib, hullu moodi. Istume Raoga koridori lõpus diivanil ja mulame niisama. Siis tuleb meie juurde doktor ja ütleb kuldsed sõnad: „Paistab et me laseme teid mõlemaid täna välja.“ Juuhhhuuuu! Minugi pärast laske kodu, peaasi et ma terve olen – umbes nii vastan doktorile Et ei taha enam tagasi tulla, aitab! Raole räägitakse tema haigusloo üksikasju ja mulle minu. Mul siis põletikunäitaja 80 pealt 13 peale saadud. Selge, läheme siis kodu
Paberid kätte, kanüül maha, tänud ette ja taha, kõik kohad saab topelt üle kontrollitud et seekord midagi maha ei jääks Raole tuleb naine järele ja ka mind võetakse kohe peale ja viiakse kodu. Valmis!