Esmaspäev. Öösel ärkasin tõsise kõhuvaluga, et tea, vist pimesool. Käin kohe hommikul tööl oleva tohtri juurest läbi ja ta paneb mu nö vaatluse alla.
Tööl pisiasju palju. Tänane uudiste peateema on see et rahvahääletusena arvati et Tallinnas ei peaks kesklinnas kiirusta alandama 40 km/h. Ametnik kellega intervjuud tehti oli väga pettunud: "...inimesed pole piisavalt küpsed et anda positiivne vastus sellele et säästame mõned inimelud..." blää-blää-blää.
Teisipäev. Tööpäev Werolis. Tagasitee ja üldse õhtu oli päikeseleine, suvi tuleb.
Käisime Kajaga madepäeva kontsertil Kambjas.
Helistab esmaspäeva (10.05) hommikul Anne ja kurdab et Lillel on koolis emadepäeva kontsert aga mitte keegi ei saa minna. Emal endal trenn (ta on judo treener), papa vennaga reisil, õde ka kuskil ära. Lille olevat olnud väga nördinud et kas siis tõesti vanaema kah ei saa tulla. Ühesõnaga lapsel ju esinemine ja vajadus tuttavama silmapaari järele suur. Niisiis pöördutigi minu poole et äkki on mul võimalus minna vaatama-kuulama. Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Emadepäev Kambjas
Rääkisin ka Kajaga ja tema oli kohe suur aktivist minema. Käisin tal töö juures järel ja pisukese hilinemisega olime kohal. Rahvast polnudki eriti palju kuigi õhtu juht mainis et kohale on tulnud palju inimesi. Sellest võib järeldada et tavaliselt on vähem rahvast. Minu arust oli esinejaid saalis sama palju kui mitte esinejaid
Minu ristitütreke esines päris mitu korda, küll flöödimänguga, küll kellamänguga. Lahe, väga tore vaadata ja paistis et ta ise oli ka väga rahul et sai OMADELE esineda. Esinejaid oli palju, küll mängiti klaverit, tantsiti ja lauldi. Rohkem oleks tahtnud näha komplekteerimist et näiteks kui mõni laps klaverit mängis siis teised lapsed oleksid samal ajal laulnud ja tantsinud. Üks taoline etteaste oli kus esimese klassi tüdruk mängis klaverit ja tema klassikaaslased laulsid selle saatel – väga vahva. Kusjuures selline asi on üsna harv et esimese klassi omad sellisel tasemel esineda suudavad.
Enamasti olid esinejateks tüdrukud. Ja pooltele neist kuluks ära pisike rühikoolitus. Mõni seisis nagu oleks sada pattu või murekoorem õlul. Lisaks oleks võinud esinejad olla pisut rohkem sarnases riietuses. Näiteks oleks võinud olla ühte värvi pluusid ja kokku leppida kas püksid või seelikud. Praegu oli igaüks laval totaalselt erinevalt riides.
Ja siis üks emmekene, kes paistis täielik maakas, ei saanud aru et ta oma lapsekesega segab kontserti. Paljud vaatasid taha ja üritasid pilguga mõista anda aga see ei saanud aru midagi. Mul oli hirmus kihk minna ütlema et äkki ta oleks nii kena ja läheks oma lapsukesega õue, igati soe ja päikeseline ilm lapse jaoks ja ei segaks teisi. Pooleteisetunnisest kontsertist ta kuskil pool tundi terroriseeris meid. Isegi esinejatel hakkas ebamugav...
Lõppkokkuvõttes, kui mitte arvestada et vahepeal uni peale kippus, oli väga tore üritus. Huvitavuse koha pealt peaksid korraldajad pisut rohkem vaeva nägema aga üldjoontes käis kah, omad lapsed esinesid oma vanematele ja kõik oli ju tasuta.
Teisipäeval (11.05) Kambjast tulles külastasime Ülenurme külje alla jäävat Armeenia Kööki. Kell oli üsna õhtu ja arvatavasti sellepärast seal kliente peale meie polnud. Uurisime natuke menüüd ja tutvusime hindadega – päris krõbe värk. Et aga kõhud olid tühjad ja me siin esimest korda olime siis otsustasime siin õhtustada. Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Armeenia köök
Kaja tellis endale kanašašlõki, mina tavalise sealihast šašlõki roa. Kõik toodi nii nagu lubati. Praed olid suured ja meil jäi mõlemal pea pool kraamist alles. Kana oli täitsa hea, hea oleks olnud ka liha kui ta poleks kohati liiga sitke olnud.
Telekast tuli pidevalt arvatavasti Armeenia poppmuusikat kus lood oma veidras halamises olid kõik ühesugused, justkui India filmid mis üksteisest karvavõrdki ei erine.
Teenindus oli igati OK, räägiti täpselt millest praad koosneb ja soovitati erinevaid asju. Nii et võis rahule jääda.