Juba lapsepõlvest saati olen kaasa tundnud neile kes juba maast madaast on pidanud prille kandma. Minu jaoks on prillid alati olnud üsna ebamugavad, nii et isegi päikeseprille hakkasin kandma alles ülikooli aegu. Juba nendegagi oli alguses jama, kuna oli võõras ja pilt justkui ujus 
Nüüd on aga ajaratas keeranud ja palun mind vastu võtta prillipapade vennaskonda. 43 aastat, millest 20 aastat arvutite taga, on hakanud andma ka minu silmanägemisele oma jälge. Erinevates olukordades on lähedale valusavõitu vaadata ja pilt kipub udustuma. Uurisin algatuseks perearstilt, et kas on vaja silmaarstile ka minna, aga sain vastuse, et vanus on juba kord selline :P
Palamusel laadal olles müüdi prille mitme koha peal ja lõpuks me siis astusime ühe laua ligining hakkasimegi katsetama. Lõpptulemus: -0,5 prillid said ära ostetud. Õhtul katsetasin neid korteriühistu põhikirja tiheda ja peene teksti lugemisel – töötavad küll Aga taaskord on nii, et kui prillid pähe panna, oleks tark enne silmad sulgeda ja avada siis kui prillid peas – jääb silmavaate veider jõnks ära
Aga asjad on siis alles arenevas käigus, eksole. Ehk siis prille vajan ikka üsna vähestel kordadel, aga nad on kotis alati kaasas Mis tulevik toob, saab veel ’näha’ 
Ääremärkusena võiks veel mainida, et töö juures uuemad peenema pildiga väiksema ekraaniga läpakad kurnavad silmad korralikult ära. Et silmi hoida, ei tee ma enam kodus omi asju mitte läpaka ekraani taga vaid on läpaka küljes suurem ekraan. See küll seob mind laua taha, aga ega seegi väga halb pole – diivanil lössis istumine mõjub lõpuks seljale ja turjale...