Suure pühadusega teavitan ja kuulutan, et sündinud on väike võlur* Miia Margareth: 14.11.2014. Võluri sünnikaaluks märgiti 3,214 ja pikkuseks 48 cm ning sünni kellaajaks 19:45.
Kui Kadi sündis meil nö käsu peale, siis Miiat tuli oodata suisa 13 päeva üle tähtaja. Ja ootamine oli pikk, ausalt, ja kohati juba nii lootusetu, et mina arvasin ta alles esmaspäeval keisriga sündivat. Kui emme läinud teisipäeval haiglasse tablette neelama läks ja see tulemust ei andnud, siis tänased tilgad olid vähe kangemast puust ja toimetasid suisa nii kiiresti, et kui emme mulle 15:30 helistas ja ma tunni pärast kohal olin, siis ei läinud ju enam kuigi palju aega kui laps ilmale tuli.
Sünnitusest räägin ainult oma mätta otsast. Neid lugusid mis räägivad röökivatest ja ropendavatest naistest, neid ei tasu ka alati tõe pähe võtta, inimesed on erinevad lihtsalt. Meil roppusi polnud ja kõrvad ka valu ei saanud. Kõige raskem on tunda abitust, et mitte kuidagi ei saa aidata. Loomulikult näed kuidas omaenda lähedane kannatab, ja siis tunnedki, et targem on ehk lihtsalt vait olla kui mingeid veidraid küsimusi küsida. Annad vaikselt käe, teed pai ja lihtsalt oled olemas, loodad, et sellest on tsipakenegi kasu.
Kui Miia ilmale sai, oli tal Kadiga võrreldes aega ka emmega olla, enne kui ta minu rinnale sai. Vaatasin ja lihtsalt imetlesin: Kadiga võrreldes tema suu pole nii kolmnurkne, üks kulmujoon on osaliselt kaetud karvadega, silmade ümber on siin-seal ripsmekesi ja juukseid on vähem kui Kadil. Kui laps on rinnal, siis ise hingates muudkui arvestad, üritad just nii olla et talle pähe ei hingaks, kuigi tal mütsike peas oli. Vahepeal oldi tasa, siis lärmati, kohati lärmati ka nii, et parem kõrv lukus oli 
Ohh, lahe mõelda kohe nii värskele mälestusele mida kahjuks kohe kuidagi ei oska korralikult sõnadesse panna!
Kui emme tagasi toodi, arutlesime ämmaemandaga lähiminevikku ja varsti toodi testitulemuselt tagasi ka Miia. Meie väike võlur tegi tutvust rinnaga. Kuigi ta kippus pigem oma alamokka lutsutama kui tissi, tegi ämmaemand meile selgeks, et selline tegevus tuleb eos ära lõpetada. Sõitsime palatisse (toad olid kahjuks kõik kinni juba) ja edasi oli kell sealmaal, et mul oli aeg lahkuda. Nii et edasi jäi kõik Kaja õlule.
Kui haigla juurest ära sõitsin, meenutasin milline oli ilm ja olustik enne Kadi sündimist. Seda sai ka tol korral fotojäädvustatud. Nii ka täna, sõitsin mööda Riia tänavat ja kesklinna ning jäädvustasin linna öiseid tulesi, nii nagu nad parasjagu olid. Seega, Miia, kui sa seda kunagi loed, siis siin on mitte ainult üks kaader sinust, vaid ka sellest, milline nägi välja öine Tartu linn sinu sündimisjärgsel südaööl. Üldse, ilm oli hämar ja niiske, aga ei sadanud. Linn oli enamuse päevast täis tihedat valget udu, käisime seda Kadiga päeval Toomemäel nautimas ja jäädvustamas (nood pildid on SEAL).
* Miks võlur te küsite? Sest esimene laul mis mul teda rinnal hoides kummitama hakkas oli Vennaskonna Võluri Tagasitulek ja lisaks Mumm Records teavitas täna õhtul peale lapse sündi samanimelise albumi vinüüli esmapressist. Olgugi, et laulus on tegu meesterahvaga, ütlen ma, et siin on mingeid märke Jätame meelde ja tuletame kunagi meelde 