Viimasel ajal on peale voodisse minekut lapsel jututunnid (minutid õigemini). Ehk nii kui kõik on voodis ja tuba pime, tahab tema juttu ajada. Nii me siis mõnda aega isegi jutustame, kuigi endal silm hirmsasti kinni kipub 
Jututeemad on seinast seina ja enamuse neist alustab Kadi ise. Mingil põhjusel kipub tal alati esimene teema olema seotud kuidagi autoavariiga, millest see tuleb, ma ei tea, igatahes üritan selliseid koledaid teemasid vältida ja jutu mujale viia. Eilsest jäi meelde kaks teemat:
- Kadi küsis, et miks autol on rattad all. Seletasin siis, et enamus autodel on neli ratast ja need käivad ringi, ehk keerlevad, ja auto veereb nende peal edasi. Et rattad ongi selleks, et auto sõita saaks. Veel on rattad selleks, et auto keerata saaks. Kõik teed ei ole sirged ja siis peab auto ka keerama, ja esirattad on autol siis selliselt tehtud, et need ka pööraks. Kadi kuulas ja kiitis takka
- Peale pisikest pausi küsis Kadi, et kui asjad sassis on, miks nad siis ära kaovad. Vaat ja see oli juba selline filosoofilisem teema. Mõtlesin korra ja rääkisin, et tegelikult ei ole asjad kunagi kadunud. Et iga asi on kuskil alles, aga me lihtsalt ei tea kus ta on. Näiteks kui paned sendi kapi peale, siis sa tead, et ta on kapi peal, aga kui ta sul kogemata maha kukub ja mööda põrandat ära veereb, siis sa ei tea kus ta on, ja siis öeldaksegi, et kadus ära. Tegelikult on ta aga kindlasti kuskil alles, kas laua või kapi all või kuskil mänguasjade vahel või kuskil teises kohas. Vaatamata teema filosoofilisusele see Kadile meeldis, et asjad ei ole kadunud, vaid me ei tea lihtsalt kus nad on
Igatahes selliseid arendavaid vestlusi tuleks igal juhul jätkata, kuigi see alati just lihtne ei ole...