Tüki aega tagasi kuskil suuremas kaupluses tegin ringi veiniriiulite vahel ja uurisin mida uut on lettidele tekkinud. Eriti just kodumaise kraami koha pealt. Silma hakkasid Võhu veinid. Üks oli vaarika, teine miski muu, kujunduselt samalaadne. Mõlemad väljanägemiselt kenad ja pudeli taga suursuguste uhkete lühijutukestega mis mulle meeldisid. Kindluse mõttes ostsin neist ühe et ära proovida.Saabus päev mil pudelil korgi pealt maha keerasin. Aroom tundus magusapoolne aga hea. Valasin siis pokaali täis ja tegin esimese maitseproovi. Nina kiskus krimpsu – totaalne jama, jube suisa. Kaja proovis – sama seis. Mõtlesin et las ta siis seisab et pakun külla tulevatele inimestele ka et saaks teiste arvamust kuulda. Mõni päev hiljem tulidki Piret ja Kaido. Ja kordus see mis minugagi – kummalegi ei maitsenud.
Ja nii see vein seisis juba mitu kuud ja kellelegi ei maitsenud. Ei jäänudki muud üle kui pudel kraanikaussi kallata. Kraanikausile maitses vein väga, korises veel peale alla neelamist...Vanarahvas teab rääkida: "Muiste kui tüdrukud õdagu külakiigele minekut sättind, võttand iks lonksukese vabarnaveini, see teind paled punetama. Nii pole poisid aru saand kui nende vigurijutud tüdriku punastama ajasid..."