Koolis oli 4.12.2024. doonoripäev. Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse tädid olid kenasti aulas platsis, asjad laiali laotatud, voodid lava ees. Olen elus oma mäletamist järgi kaks korda üritanud doonoriks hakata, mõlemad korrad aga oli külmetushaigus peal ja siis mind praagiti välja. Täna oli taas see päev kus saatus mulle ise kohale jooksis ja võimaluse andis.
No ausalt, olin kahevahel. Oleks ju tore küll, aga... ...aga mingit aga tegelikult nagu polegi. Kümnest olid esimesed õpilased ja õpetajad ukse taga pabereid täitmas. Istusin siis ka maha ja täitsin lehe ära. Küsimustik vajas veidi süvenemist...
Vahepeal käisin oma toas ja tõin ID-kaarti, astun üle aula lävepaku – jama, hiiglama pikk järjekord! Jutustan siis järjekorras olijatega, on mitmeid päris uusi vereloovutajaid, õpilased, enamus õpetajatest aga on korduvad loovutajad.
Käin ka voodite juures. Üks õpetaja tahtis et ma tast pilti teeks, teised tahtsid lihtsalt jutustada et mõtteid mujale viia 
Ei, üldiselt oli väga lõbus olemine! Aga et järjekord ei vähenenud just eriti kiiresti, siis läksin vahepeale mõnd töötoimetust tegema.
Enne südapäeva olen taas aulas. Nüüd on minu võimalus! Võetakse mu paberikene ja kantakse kõik sinna kirja pandu arvutisse. Nüüd saan teise laua juurde.
Teise laua ühes otsas võetakse sõrmest vereproov. Suts ja tilgake käes. Asjad on korras, veregrupp on null. Võin minna laua teise otsa 
Teises laua otsas võetakse mu paber ette. Vaatab, loeb, siis lööb silmad suureks ja uurib, et mis siis selle südame juures on muret olnud. Räägin, et südames on tuvastatud vahelööke. „Kunasest see alguse sai?” „Selle sajand esimese kümnendi lõpu poolel tuvastati töötervishoiukontrolli korras. Ja siis ka käesoleva aasta kevadel kui tehti koormustest.” Kuigi see koormustest võis juba tegelikult ka eelmise aasta sügisel olla, ei ole kindel. Muidu aga on jah, vahepeal veel seda tuvastatud. „Siis voldime teie paberi kokku, paneme siia hunnikusse ja olete vaba.” Möh?! Praagitigi välja?! No ja siis lisati, et vereloovutamise ajal võib üsna tihti tekkida südame vahelööke, aga kui need juba ka nö natuuris on, siis see on juba liig mis liig. Lohutati sellega, et ma pole ainus väljapraagitu, et neid siin ikka jagub erinevatel põhjustel...
Noh, mis ma kostan, muidugi olin pettunud. Niipalju on nüüd muidugi selgust, et isegi kui tahaks, pole mul sinna enam asja kui ei hakka just algandmetega vigurdama. Aga võibolla ei saa enam ka vigurdada, sest ankeet ju kanti ka arvutisse... On mis on, tahtmine maksab ka omajagu, siiski omalaadne eneseületus. Vereanalüüside ajal on alati räägitud, et veri on paks, võiks doonoriks minna, nüüd siis on see valik vere vedeldamiseks maas Adjöö!