Vedelen vannis, põlved veest väljas ise kurguni vees. Vaatan kuidas duššisegisti küljest nõrguv veetilku, need aga omavahel liitudes koguvad vanniserval kiirust ja purustavad end vannivette. Matemaatiliselt oleks pidanud veepind tõusma, reaalselt aga mitte. Vaatan ja mõtlen et kogu mind ümbritsev vannivesi koosneb neist tilgakestest. Jällegi, matemaatiliselt võime välja arvutada kui palju veetilkasid mind ümbritseb, reaalselt aga ei oskaks me selle numbriga midagi peale hakata ja ega mei vajagi. Ja nii mõtled et iga suur asi on väikeste kogum. Seega kas meie elu, koosnedes pisikestest päevadest, need aga omakorda tundidest, minutitest, sekunditest, lõppevad ka millegi suurega? Küllap vist. Väga palju asju oleks ju teisiti kui ühte sinu sõpradest näiteks poleks. Kas sina oleks siis just sel hetkel kui sellele mõtled selline inimene, selles kohas, sellise eluga nagu sul just hetkel on? Pakun et midagi oleks kindlasti teistmoodi. Ja nii ma ikka vedelen vees ja vaatan kuidas veepiisad jõudu koguvad, saades aru et iga pisike asi on oluline.