Oo vaibad, põranda defekte katvad ja jalgadele soojema tunde andvad kujuduselemendid. Me armastame neid tubadesse panna ja me vihkame nende puhastamist. Elupäevad olen pidanud koduseid vaipu kloppima. Meil oli korteris suur põrandavaip (on emal praegugi), ilgelt kange ja jube raske. Ja mina pidin seda sikutama ja kloppima ka veel. Väga raske töö. Õnneks on need ajad möödas, meile on appi tulnud korralikud imurid. Okei, see kõik sissejuhatuseks, tegelik stoori nüüd.
Vedasime vanaema 20 aastat vana vaiba Tõrvast (varem oli ta maal majas) et seda korralikult kloppida. Ehitasime prussist ja kolmnurkredelist kloppimisaluse. Algas kloppimistöö. Oi jummel! Millist kõntsa see vaip täis oli! Terve suur majaesine oli paksu tolmu all, ise ei näinud midagi, teised ei näinud, hingata ei saa, ise ka juba ülepea tolmune. Kloppisime emaga kordamööda pool tundi. Vanaema vaatas eemalt maja nurga juurest, tema selles operatsioonis osaleda ei tahtnud. Poole tunni pärast käisin välja idee – ostame uue vaiba ja saadame selle pensionile, lihtsalt tolmu kogus vaibas ei vähenenud grammivõrdki. Minu suureks üllatuseks oli ema sama meelt ja isegi nurga tagant piilus vanaema ei ajanud sõrgu vastu! Ja nii ta siis jäigi – ostame uue, lahe 
