06.05.2016 Saatuse tahtel sai külastatud Vabaõhumuuseumi Tallinnas. Tee sinna kulgeb Tartust tulijale sisuliselt läbi linna, suurte majade ja kaubanduskeskuste vahel ekseldes ei oskakski arvata, et sulle avaneb äkki täielik mets mille all Tallinna kohta üliisuurel maa-alal Vabaõhumuuseum. Üsna hämmastav, tõsiselt.
Mis mind sinna viis? Töö. Õigemini tööalaselt seotud esitluspäev. Esitlused olid Kolu kõrtsihoones, seal oli parajalt suur seminariruum ja üldse hea olemine. Igatahes, kõik esitlused mulle huvi ei pakkunud ja vahepeal oli ka mõni paus, kasutasin need ajad, et uurida mida üldse Vabaõhumuuseum pakub.
Oli reedene päev, soe ja päikeseleine. Rahvast oli siin aga üsna vähe, võibolla sellepärast, et oli tööpäev. Valdav enamus külastajatest tundus olevat väljamaalased, kuna eesti keelt kuulsin ma ainult kohaliku personali suust 
Hooneid on siia kokku toodud üsna palju. Need on jaotatud piirkondade kaupa. Kõiki piirkondi eraldab üsna suur vahemaa, näiteks kõrtsihoone asus piletimüügist mõnesaja meetri kaugusel ja Lõuna-eesti hoonestikuala kõrtsihoonest kilomeetri kaugusel 
Läbi sai käidud ligi kolmandik hoonetest-aladest. Tuleb tõdeda, et vanad rehielamud on ikka üsna madalad, kui ruumis sees saab veel selja sirgu, siis ukseavad on küll kääbikutele Aga eks siin ole ju toasooja hoidmise teema: mida madalam ruum, seda vähem vaja kütta ja mida väiksemad avad, seda vähem läheb sooja välja
Muidu aga üsna põnev vaadata ja uurida, samal ajal ka üsna igav. Vahemaad on pikad, asjadele eriti ligi ei saa ja kui giidi, kes asjast räägiks, ei ole, siis lugeda ju ka ei viitsi Tähendab, ühtepidi huvitav, teistpidi igav :P Selline konfliktne seisund, ei oskagi kirjeldada. Üldiselt aga väga tervistav ja mõnus koht see Vabaõhumuuseum
