Üks kurb lugu ühest toredast inimesest. Teema, mille jätan veel vanasse aastasse maha, aga mille ma võtan ükspäev veel korra teise teema raames üles.
Elas kord üks mehehakatis kellega mul oli au tutvuda neli aastat tagasi. Seda läbi Jaanuse. Urmas, või ’Armas Uarna’ või Ummy oli lahtiste kätega tüüp kes oskas peaaegu kõike teha. Meil tegi ta kontoris remonti – nii me tuttavaks saimegi 
Edasi kirjeldan teda täpselt nii nagu mina teda nägin. Igasugu remonttööde kõrvale meeldis talle parandada autosid ja kõiksugu koduelektroonikat. Peale seda oli ta ka paras melomaan. Meie tutvuse ajal käis ta prügikonteinerite tühjenduse peal tööl, ja nagu mulle tundus, talle see töö väga meeldis Kui puutud kokku teistest inimestest ülejäänud asjadega, siis sealt võib üllataval kombel leida nii mõndagi. Ja ta leidis vahepeal üsna uskumatuid asju! Asjad parandati ära ja siis läksid need taaskasutusse: kas iseendale või tuttavatele. Nii on meil kontoris kitarr, mille ma temalt sain Käisin tal külas Pepleri tänaval, kitarr seisis nurgas murtud kael ära parandatud. Kui uurisin, et mis sellega, ütles ta, et ei tea, parandas ära, aga peale ei oska midagi hakata, et tuleb vist ära visata, sest ise ta ei mängi ja teised pole ka huvi tundnud 
Üldse oli ta tore inimene, lõbus, humoorikas ja naljalt vastust võlgu ei jäänud Lisaks konkreetne, sellist asja, et ’ei saa’, tema jaoks polnud. Ja nagu ärastaamiskõneski mainiti: et ta ei armastanud olla tavaline inimene ja olla tavainimeste moodi kammitsais. Ka välimuselt oli ta alati teistsugune: riietus oli alati lihtne-hubane-kodune ja juuksedki värvilised
Nüüd siis aga, suvel avastati poisil raske haigus mis alguses sai vale diagnoosiga ravi ja mis seetõttu tagasi ei tahtnud tõmmata. Asjad hoopis süvenesid. Minu jaoks täiesti ootamatult ta 14.12.2017 12:52 suri.