... ehk Joomahullu Päevaraamat 2. Jällegi Juha Vuorinen. Kõigist loetud JV raamatuist on Joomahull parim olnud aga see oli ka hea. Kristian on siin veel absurdsemaks tohlakaks tembeldatud kui esimeses raamatus. Kui raamat algab tulbaahvi ehk taksojuhi ameti erinevate seikade ja seikluste kirjeldamisega siis lõpp läheb rohkem muude tegevuste iseloomustamiseks mis on parem kui algus. Rohkem nagu ei oskagi kommenteerida, väike lõiguke ka:
Mul polnud tarvis kella peale ärgata, sest virgusin ebamaise ludistamise peale. Tundus, nagu oleks keegi millegi märjaga mu jalataldu pühkinud. Tõusin istuma ja nägin voodi jalutsis küürutavat Kristianit. Samas taipasin, et ta lakub mu taldu.
"Mida kuradit sa teed?" karjatasin.
Kristian ehmatas jubedalt."Oi, kui kole, ma arvasin, et sa magad."
"Kas sa lakkusid mu jalgu?"
"Sa siis märkasid?" rõõmustas Kristian.
"Oled sa peast täiesti segi? Mõtle natuke, kui keegi saaks teada, millega sa siin keset ööd tegeled. Imed salaja magavate tüüpide koibi."
"Ma tahtsin su lihtsalt meeldival viisil üles äratada," kaitses end Kristian.
"Äratada? Kas see on jälle mingi Mikaeli värk või?"
"Ei. Saara palus ükskord, et ma ärataksin teda jalgu lakkudes. Tema vähemalt erutus sellest meeletult, nii et mõtlesin seda ka sinu peal proovida." ...