Madisel oli plaan sel aastal uuesti suusamaratonile minna, et teha tagasi eelmisel aastal finišisse mitte jõudmine. Et ta aga ei tahtnud eribussiga minna, kuna too jõuab mitu tundi enne starti, siis ta palus mind, et äkki viin ta kohale. Olin nõus.
Madis saabus autoga poole kaheksa asemel 7:45 ja Otepääle jõudsime ikkagi tema jaoks liiga vara – 15 minutit enne starti. Saime autole kenakese koha kohe stardi lähedusse, kuigi politseinikud tahtsid meid suunata ajutisse parklasse juba enne Otepääd (Madis lihtsalt rääkis nad ära). Sealt oleks olnu ligi kaks kilti stardini...
Välja polnud temperatuuri poolest just eriline talv - -4 kraadi. Samas aga puhus lageda peal hirmus vinge tuul mis käis minu litsatest autosõidu riietest väga kergelt läbi. Kui ma alguses mõtlesin et sõidan kohe kodu tagasi, siis trotsides külma, otsustasin et ootan stardi ära – äkki on see mul esimene ja viimane kord 
Vantsisin natuke Madise sabas: viisime ära riidekoti, Madis kergendas ennast ja siis vaatasime koos starti. Stardipauguks oli miski tunnusmuusikalaadne võnge kõlarites, ei mingit uhket stardipauku. Ilus oli vaadata kuidas suur mass liikvele läks. Ja ega rohkemat polnudki kui et mina läksin auto poole ja Madis starti.
Õhtul Madis helistas miski 19:10 ja ütles et jõudis kenasti finišisse umbes pool tundi tagasi. Seega, Madis tegi asja ära! Kodulehe andmetel oli tema sõiduaeg: 9:17:27.
Lõppu pisike kommenteeritud pildirida.
