Valimas käisid? Mina käisin! E-valimitsel, nagu viimastel aastatel ikka.
Üldiselt ma sel aastal ei süvenenud valmislubadustesse ega reklaamidesse. Minu jaoks on suurte erakondade võidustemine hakanud liiga suurustavaks ja ahistavaks muutuma. Nad ei mõtle enam reaalselt ja täidavad ainult oma heaolu ja hüvede ideid. Rahvast ei ole nad ammu huvitatud. Ma ei ole ammu enam rahul meie riigi suundadega ja siin valitseva poliitikaga. Reform ja Kesk on juba üle kahekümne aasta saanud oma oskusi riigi heaks ja hüvanguks korraldada, aga neil ei ole reaalselt mitte midagi tarka ette näidata. Enamus asju, mis nimetatakse oma heategudeks, on lihtsalt progress, ja kui nad selle vastu võitlema hakkaks, oleks riik ammu kokku kukkunud. Aga, viimaste tulemuste valguses ei ole midagi muutunud ja huku teel oleme me ikka veel.
Kellele mina hääle andsin? Ideeliselt andsin mina protestihääle ja selle EKRE’le. Ma olen kindel, et kui nemad oleksid võimule pääsenud, siis oleks nii mõnedki asjad pigem hullemaks läinud (puhas isiklik arvamus), aga see oleks vähemalt konkreetne muutus. Hetkeseisuga aga ei hakka midagi muutuma, kõik jääb samaks: riigikogulased saavad kõrget palka ja hüvitisi, nad ei vastuta mitte millegi eest, sillutavad endale vaid helgemat ja rahakamat tulevikku ning ametnike armee muudkui kasvab.
Vaatasin ka valimisstuudiot. Oli kena nautida, kuidas keskerakondlaste näod järjest pikemaks veinisid. Kohe näha, et Savisaart ei ole enam, peavad ise hakkama saama. EKRE joonistas Lõuna-Eestit pruuniks, kohe näha, et äärealad soovivad muutusi ja arvatavasti on eestlus just seal kõige kõrgemas hinnas. Aga ma ei hakka siin suuri järeldusi tegema, pole ju piisavalt pädev, ja ausalt, see ei annaks mulle midagi. Mina soovisin muutust, aga kahjuks ei paista seda tulevat. Samas on rõõm näha, et muutusi soovib väga palju inimesi, kahjuks on kartellierakondade siirded liiga harali ja sügaval. Vaatame mis edasi saama hakkab, kaugel need järgmisedki valimised enam on 