Juhtusin nägema ETV2 pealt sellist dokumentaal- või loodusfilmi nagu Suitsupääsuke. Tehtud teine 1990. aastal värvilisena Rein Marani käe all. Nagu loodusfilm ikka, räägib see suitsupääsukestest igasugu nurga pealt koos vastavate kaadritega. Nende elus ja olust, munast täiskasvanuks saamisest, nende toidulauast ja statistilistest näitajatest. Oma olemuselt tore film, aga kurva lõppakordiga: 
„...Neil seisab ees üle 10 000 kilomeetri pikkune tee Lõuna-Aafrikasse. Rändeteedel, ja ka talvituspaikades, ei kohtle inimene kõikjal pääsukest kaugeltki sõbralikult. Seni veel on jõudnud neid meile tagasi päevasooja kuulutama. Tõsi, iga aasta ikka vähem ja vähem. Järjest harvem leiavad nad eest külalislahkelt avatud rehealuse väravaid ja laudauksi. Võibolla nüüd, kui Eestimaal maakodu jälle aus sisse püütakse tõsta, saabuvad ka suitsupääsukestele lahkemad ajad...”
Ja nüüd, 33 aastat hiljem, pole meil mitte midagi lõbusamat hr Marani jutu peale kosta. Igasugu eurodirektiivide tõttu on lindude toidulaud väga kokku kuivanud. Isegi kui nüüd peaks inimesi rohkem maale elama minema, ei võta nad loomi ja sellega ei kasva ka kuidagi väikeputukate populatsioon ehk lindude toidulaud. Seega ei näe mina, et siin niipea suitsupääsukeste või üldse lindude arvukus väga kerkima hakkaks, pigem kas kahaneb veelgi või heal juhul jääb hetkeseisu peale pidama. Mina saan ehk veel mõnikümmend aastat seda jälgida, hr Maran on aga veetmas 91. aastat oma elust, nii et puht statistiliselt ta enam suurt maaeluarengut ei näe.
Suitsupääsuke, 1990. Autor Rein Maran. Mine ja vaata ise, kuluta oma elust pool tunnikest TikTok asemel millelegi tõsisemale 
(püsilink)