Kalevi firmapoes Tartus Poe tänaval avastasin uhke välimusega Põltsamaa veinitööstuse veini Tõmmu. Ülikooliajad tulid kohe meelde! Ja kuna pudel maksis alla kolme euro, otsustasin ühe kodu riiulile soetada, et ta mõnel ilusal päeval seltskonnaga ära lahendada.
See seltskond ja päev olid eile õhtul 
Olime sisuliselt neljakesi: mina, Kaja, Janika ja Dšessika. Kui naised jõid kolme peale pool pudelit, siis teise poole sain mina 
Pudel oli pooleliitrine, seega 250 ml veinikest õhtu peale võiks ju üsna nohu olla Aga vaat ei olnudki nii nohu. See 250 hakkas hästi pähe, kuigi grillikraami oli all omajagu. Peale veini sai veel ämbritäis vettki joodud, aga vein mõjus ikka, une ajas peale, nii et jalgpalligi oli raske vaadata.
No magasin ma nagu nott, kuniks laste tõttu tuli viiest ärgata. Ja siis ei saanud magama jääda – olemine oli kuidagi nigel. Ei, kuskilt ei valutanud, aga pea oli vatti täis. Ja vatti täis oli ta ka siis kui oli aeg üles minna. Kõhutuultelegi mõjus kraam hingematvalt ja mingil põhjusel viskas põhjagi alt ära, mitu korda... No ma ei tea, ei kannata see minu organism seda Tõmmut vist. Enne lõunat panin ikka tableti ka hakkama, et vatt peas maha suruda ja loomulikult sai hommikupooliku kenasti õues veedetud. Toimis.
Aga jah, Tõmmu, nooruspõlv ja mida iganes veel – pole vist ikka vaja, kui midagi juua, siis korralikku kraami