Kell on 23:50 ehk pisut enne südaööd. Tulen Krooksust jalgpalli vaatamast, tuju hea ja kerge veinivine sees. Astun üle Toomemäe, olen parasjagu sealse kohtumaja ja sünnitusmaja vahelisel autoparkla alal, tulen keset teed. Kuradi silla alla keerab politseibussike ja tuleb minu suunas. Olen viks ja viisakas ja ei hakka kuhugipoole jooksma vaid tulen keset platsi et kedagi ei segaks. Minu üllatuseks jääb politseibuss minu juures seisma, juhiaken lastakse alla: „Tere!“ „Tere,“ vastan. „Miks me kõnniteel ei kõnni?“ Olen selle küsimuse üle pisut hämmelduses ja sogan: „Ma just olengi üle minemas siit sinnapoole kõnniteele.“ Näitan oma marsruuti isegi sõrmega. „Selge, väga hea,“ öeldakse mulle ja sõidetakse edasi välismaalaste juurde kus kolmest kaks on käpuli maas.
Astun kõnniteele ja mõtlen milleks neile nüüd seda jama vaja oli. Kas neil oli nii kuradi igav ja ootasid minu poolt tulist vastuhakku? Ma tõesti ei saa aru. Kõnniteed pidi Kuradisilla alt läbi minnes näen et tegelikult olin õuealal. Korraks mõtlen isegi politseinike käest küsima minna kas õuealal ei tohigi igal pool liikuda, aga ma ei lähe neid torkima. Igatahes okas jäi hinge, nagu oleksin mingi tõsine kurjategija et keset õue kõndisin.
Ja nüüd, hiljem, otsin netist seadustikust koha Liiklus Õuealal, ja leian järgnevad paragraafid, mis näitavad, et ma ei teinud midagi valesti:
§ 203. Jalakäija tohib õuealal liikuda kogu tee ulatuses. Jalakäija ei tohi juhti põhjendamatult takistada.
§ 204. Juht ei tohi õuealal jalakäijat ohustada ega takistada, vajaduse korral tuleb sõiduk peatada.
§ 205. Sõiduk tohib õuealal jalakäijate vahetus läheduses liikuda jalakäija kiirusega, mujal mitte kiiremini kui 20 km/h.
§ 206. Mootorsõiduk võib õuealale sõita vaid peatumiseks või parkimiseks.
§ 207. Õuealal tohib parkida ainult A- ja B-kategooria ning D1-alakategooria sõidukit. Seda tohib teha ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust.