Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Küsige nüüd: „Kuidas pidu oli?“ Vastame: „Kõigepealt sõitsime sinna, siis olime natuke seal ja sõitsime tagasi.“ Jah, neli tundi sinna, kuus tundi seal ja neli tundi tagasi. Enamuse ajast sõitsime. Enamus teest sadas lund ja tuiskas, kohati sõideti suisa neljakümnega, lisaks mõned peatused.
Peoteema on töö juures arutlusel olnud juba kuu aega. Stiiliks on kaheksakümnendad ja kõik mõtlevad kus võiks asuda nende vanad tagavarad. Endal on sott selge – mina olen punkar. Esiti selleks et enamus sellest kraamist on mul juba olemas, teiseks selleks et pungid on tolle ajastu üks märk. Lihtsamaks tegi asja veel see et oli veel mõni kes arvas et võiks punkari või rokimehena (-naisena) tulla.
Alustasime teekonda Tartus pereleiva juurest kahe bussiga. Nimekirjade segadus oli korralik ja pealegi üks buss otsustas et temal on aeg minema sõita. Läks siis läks, lihtsalt mõned pidid meil kuni Väike-Rakkeni püsti seisma...
Bussisõit, nagu juba sissejuhatusest lugeda sai oli lumetuisune. Võrtsu kohal oli ka korralik autoavarii. Bussis aga käis ringi vägijook ja rahval oli soe ja lõbus. Viljandis tehti bussijaama juures põiepeatus, mõned lihtsalt kippusid lekkima
Pärnus oli vaikne ja rahulik. Sadasime kiirelt Kuursaali sisse kus meid võeti vastu hõõgveiniga. Minu moto sel korral oli: „Alkoholiga ei liialda!“ Seega see joogike jäi minu poolt tarbimata. Samas, ega ma polnud endale kuiva seadust ka määranud, lauas said rahvaga esimesed viinatropid tehtud. Aeg läks maru kiiresti. Algselt pidime kella seitsmeks jõudma, aga avamine toimus alles peale kaheksat. Õhtu juht võttis sõna, edasi järgnes Jürka-Murka kaheksakümnendate kokkuvõttevideo, seda saab kordusena vaadata-lugeda SIIT. Peale Jürka-Murkat võttis sõna Rein Kilk ja sellega oli üritus oma alguse saanud.
Avamisjärgselt hakkas aeg veel kiiremini liikuma. Kõik kes olid varakult soovi avaldanud said ära tantsitatud nii et keel vesti peal. Lisaks ka neid kes polnud soovi avaldanud. Ma loodan et keegi kahe silma vahele ei jäänud Muuseas, järgmine kord on nii et kes tahab tantsida tuleb otsib mu ise üles mitte mina ei aja kedagi taga :P
Õhtu bändiks oli Karavan. Noh, mõni lugu neil ju käib kah, aga mõni lugu oli ikka totaalne seltskonna surm. No mis ja jõristad oma saksofoni kui rahvas tahab korralikku tantsumürglit! DJ see eest oli tasemel. Ma ikkagi mainiks ära, aeg läks kurjavaimu kiiresti.
Vahepeal tegi etteaste mingi poolkabaree seltskond. Jällegi, rahvas niheles ja tahtis ise tantsu lüüa. Huvitav oli see et kui tantsida ei saanud siis oli kohe nagu surmigav. Ma ei tea, võibolla oli see minus kinni. Igatahes üritasin aktiivses tegevuses olla kui mõned hetked välja arvata.
Kinnisidee mitte üle juua oli korrektselt plaanipärane. Tõsi, ega kraam sai laudadelt ju lõpuks otsa ja sel aastal ma juurde ei ostnud kah. Lihtsalt enda pärast polnud vaja ja teised olid niigi parajad poisid ja tüdrukud :P Laudadele jäi palju veini ja peaaegu puutumata jäi miskine imelik ürdiliköör – ainuüksi selle lehk oli mitte talutav
Kell üksteist lasti sisse ka muu maailma rahvas. Võõraid nägusi sadas päris palju sisse. Järelikult popp koht. Igatahes ei lasknud me endid neist häirida ja möllasime edasi. Ja siis sai kell üks, mikrofonidest hõigati maha et meil on aeg kodu poole tagasi liikuma hakata. Nördimus oli suur sest just siis kui kell üks ära kukkus hakati palju paremat muusikat laskma! Deem!
Kõik see mees bussidele ja sõit kodupoole algas. Kes magas, kes jõi veini, kes oli niisama seltskondlik. Ma olin seda viimast. Tagasitee oli palju vaiksem aga sama pikk, hea et suhteliselt kodu lähedale viidi, ei pidanud pikka teed oma ketside, kukeharja ja nahkmantliga külmetama. Kell näitas viit kui koduuksest sisse sain.. Meeleolukaid pilte näeb SIIT.