On taaskord aasta lõpp, taaskord jõulupeod, taaskord õpetajate jõulupidu mida ma korraldada aitan. Kahjuks minupoolne korraldus on sel korral kesisem, aga siiski. Üritame Liisiga ka sel aastal uusi õpetajaid „ära kasutada” aga see on keerulisem kui varem, kuna suur osa neist on üsna osalise koormusega ja pole igapäevaselt majas et koosolekuid teha. Aga ära tegime!
Selleaastaseks teemaks oli Futufest, mis algselt tundus lõbus teema, mis aga riietuse ja stiili osas üllatus kurjavaimu kangeks ülesandeks! 
Teema annab justkui võimaluse vägagi kastist välja mõelda, aga...
Alustan oma teksti siis sellest kohast kus me Liisiga oleme Vilde ja Vines koos Johanna ja Jaaniga robotid ehitanud, helitehnika üles pannud ja ruumi ära dekoreerinud ning kodus riietumaski käinud.
Poole seitsmeks olen tagasi Vildes. Mõni õpetaja on ka juba siin. Aeg tiksub, rahvas saabub. Juba oleks nagu alustamise aeg, aga Liisi pole. Üks baaridaamidest räägib, et Liis ju ei tule, tal ju koeraga mingi jama. Meh? Helistan Liisile, õnneks pole asi koeras – ta lihtsalt veidi hilineb ja ma võiks ilma temata alustada. OK, hõbemütsike pähe, mikker, muusika maha ja peoõhtu algab.
Mis ma kokku sogasin ma muidugi ei mäleta, loodetavasti tervitasin kõiki Edasi sai mikker Johannale kes tutvustas üht mängu ja siis Jaanile kes tutvustas teist mängu. Esimesest mängust kõik aru ei saanud (aga see polnud probleemiks, sest mõned ikka said ja teadsid) ja teise mängu tegelikus mõttes oli tutvustuses loogikaviga sees: kommipudeleid pidi täitma baarist ostetud jookide järgi mitte ka laual olevatega, aga üldiselt polnud need nii olulised
Nüüd oli direktori tund. Õigemini ikka minutid. Ene ei hakanud pikka juttu tegema, luges ühe toreda luuletuse ja kuulutas peo avatuks. Rahvas vajus laud ja jäädi jõulupraade ootama. Kõik kohalolijad mahtusid ära kaheksasse lauda, kokku oli ligi 80 õpetajat. Nendest laudkondadest said lõpuks siis ka meeskonnad mida erinevates võistlustes kasutasime.
Kui me algselt tahtsime õhtut juhtima Kari, siis tema tõmbas meie mõttele kriipsu peale, et kasutagu me Ailet. Kuna me Ailelt varem jah sõna ei saanud, siis nüüd „lendasime talle peale” ja määrasime ta õhtujuhiks – ega tal selle vastu midagi polnudki, kuigi talle oleks meeldinud veidi selleks ka eeltööd teha; aru saadav.
Praed olid üllatavalt väikesed ja kõhtu neist täis ei saanud. Kuna kooli poolt oli lauas veidi veini ja sellest minule igatahes piisas, ei pidanud ma baaris lisa ostmas käima. Üldiselt tühja kõhu peale jooki palju ei kulugi
Söögid söödud, veidi ringi jalutatud, võtab Aile sõna üles ja meil algab Kuldvillak. Korraldusemeeskonnana oleme pannud kokku ridamisi küsimusi, enamasti kooli ja jõulude kohta. Väga meeleolukas ja põnev. Üks minu koostatud küsimus jäigi oma matemaatilisuses lahtiseks, et kas ma midagi vaatasin valesti või keegi arvutas mu numbrid valesti kokku – kahjuks polnud mul sellest küsimusest märkmeid. Samas üks laudkond ütles õige vastuse – seega võis kõik siiski õige olla, aga las see jääb nüüd ajaloo sahtli vahele Õnneks see küsimus võitjat niikuinii ei selgitanud.
Mõni aeg lauast lauda liikumisi, suhtlemisi ja niisama olemisrõõmu ning aeg oli rahvas nüüd liikuma panna. Tantsuplatsile ladusime A4 mõõdus paberlehti, panime rahva nende vahele tantsima ja kui muusika seisma jäi, pidi igaüks omale lehe leidma millel seista. Järgmise loo lõigu ajal korjasin mõned lehed ära ja nii kuniks rahvast vähenes ja platsile jäi kaks võistlejat: Aija ja Urma. Kui muusika peatus, oli esimesena paberilehel Aija, Urma aga korraldas muljetavaldava uperkuudi
Taaskord puhkeaeg, seekord pikem, et rahvas saaks ka lihtsalt olla ja omavahel suhelda, tutvuda, muljetada jms. Huvitav oli vestelda värskelt emaks saava Johannaga ja piisavalt värskelt emaks saanud Kerstiga. No ja muidugi võeti mind ette laudkonnas kus arvati, et Kuldvillaku matemaatilise küsimuse vastus oli neil siiski õige
Ja siis algas see minu kauakardetud karaoke aeg. Kartsin ilma asjata, kui Mari ja Co lavale hüppas, läks ikka suureks peoks lahti Kes laulsid, kes tantsisid – kõik toimis. Vahelduseks diskot, siis veel karaoket ja taas diskot. Tantsida sai nii paaris kui paaritult, nii nagu seda tavaliseltki on meil olnud. Lõpuks tulid nooremad välja teadmisega, et Spotify oskab ka laulude sõnu näidata, nii me siis hakkasime tantsuks ja lauluks otsima just selliseid palasid – peaaegu toimis :P Aga üldiselt oli igati lahe, ettevõtmine läks siiski kenasti korda, vaatamata ärakukkumistele meeskonnas.
Südaöösel, kui ruumi rendiaja lõpuni oli tunnike jäänud, oli kole uni peal ja väsinud olla. Aga et vaid tund oli veel jäänud, otsustasin lõpuni jääda, et täna veel meie kola kokku panna, siis ei pea hommikul siia naasma. Sai siis veel tantsu vihutud ja aeg läks kui linnutiivul. Rahvas ei tahtnud mitte pidu ära lõpetada, aga kui seda meile meelde tuldi tuletama, siis viskasime kola kokku ja liikusime ühiselt õuele.
Meid oli mingi kümne kanti. Agaramad tahtsid edasi pidu panna ja selleks valiti Maasikas. Minul oli kindel kodutee plaan, saatsin nad Maasikani kus üks väljuja ei soovitanud sisse minna – liiga palju rahvast. Aga kas meie omasid see huvitas? Nemad pugesid uksest sisse, mina aga koperdasin koju.
Hilisemalt oli kuulda, et sisse pääsemiseks läks palju aega, sees oli kitsas, baarijärjekorrad olid mega pikad, ja et pubist välja saada, läks ka veerand tundi... Et oli omamoodi feil siiski olnud küll jah.
Nüüd aga kus kõik on selja taga, siis jah, uuel aastal teeme tuumikmeeskonna ürituse korraldamiseks. Kõik küll toimis ja asjad said enam-vähem ka tehtud, aga veidi läks üle noatera ja viimasel hetkel. Mitte et varem kõik nüüd alati ka sujuvalt oleks läinud, aga siiski...